Luc Bessoni üks esimesi filme. Nagu oodata võib, on siin natuke romantsi, head mussi ja küllaga põnevust. Võrreldes tema hilisemate/tuntumate filmidega kulges tegevus rahulikumas tempos, võibolla kohati venides, kuid üldiselt oli täitsa hea vaatamine.
Tegevus toimus pealkirjale vastavalt Pariisi metroo maa-alustes tunnelites, käikudes ja koobastes. Põnev oli vahtida neid urkaid ning mänguliselt ja loovalt oli seda ruumi kasutatud, tagades kõik vajaliku erinevate sündmuste setting´uteks. Värvid olid ka ilusad, oma suurte pindade ja tehisvalgusega lõid nii sinised, punased kui kollased särama.
Lugu saab alguse kui Fred (Christopher Lambert) röövib mafiooso kaunilt abikaasalt ühe olulise kausta. Fredile kaust ise nii oluline polegi, kuid annab põhjust Hélénaga (Isabelle Adjani) jälle kokku saada. Ühes Hélénaga tuleb maa alla muidugi ka hunnik maffiamehi. Lisaks püüab metroos korda tagada kohalik politseitiim. Fred läheb nii maa-alla, kui üldse saab - ta võtab oma tiiva alla kohalik subkultuur, mis elatub leidudest, vargustest ja metroost ning veedab oma aega bändi tehes, juues ja politsei eest põgenedes.
Ühes kõrvalosas, trummarina, võib muide näha noort Jean Renod.
Selline mõnus 80ndate punk- ja urbanistlikust esteetikast küllastunud film ongi. No deep shit.
No comments:
Post a Comment