See kaheksaosaline teleseriaal on palju kriitikat saanud, eriti 1968. aasta filmiversiooniga võrreldes. Ekraniseeringu arvustamine on alati tänamatu tegevus, eriti kui tegu on sedavõrd populaarse teosega nagu Ilfi ja Petrovi "Kuldvasikas", veelgi enam nii, kui Sergei Jurski ja Leonid Kuravljov end publiku jaoks vastavalt Ostap Benderi ja miljonär Koreiko rollides tugevalt kinnitanud on.
Siiski sooviksin siinkohal teose uusversiooni rehabiliteerida. Eeldusel, et mida rohkem, seda uhkem ja väärikas raamat vääribki tõlgenduste paljusust.
Koreiko redutab.
Esiteks on tegu kahe üsna erineva meediumiga - kinodele mõeldud film vs teleseriaal. Oma kaks korda pikema kestvusega jõuab sarja tunduvalt rohkem, tuues sisse enam detailsust raamatu tegevustiku järgimisel. Teisalt kaotab ta sellega mõneti teravuses ja võib, olenevalt vaataja ootustest ning harjumustest, venima hakata. Minu arust oli tegu siiski mõnusa õhtuse vaatamisega. Sündmused olid jaotatud nii, et osad katkesid põnevuse haripunktil ning pikema kestuvsega võideti loomulikkuseski.
Raamat on siiski kohustuslik eellugemine, muidu võib mõningate tegelaste sissetoomine ning seos ülejäänuga arusaamatuks jääda.
Tehniliselt ei tasu samuti taga nutta nõukogudeaegseid mängufilme, sest, olgem ausad, kinematograafiliselt on tänapäevaste lahendustega ikka väga ilus asi tehtud. Muidu kena kaameratööd ja 1920ndate olustikku vürtsitavad animeeritid vaheklipid ja arhiivikaadrid, mida maitsekalt sobivatesse kohtadesse on pikitud.
Lisaks sisaldavat uusversioon mõningat tsenseeritud materjali, mida varem trükkigi ei lastud.
Ja nüüd siis valuküsimuse juurde - näitlejad. Oleg Menšikov Ostap Benderina sobis minu arvates oma liikuvuse ja plastilisusega kui rusikas silmaauku. Ootamatute üleminekutega vaheldusid temas mängulisus ja ähvardavus, mis kohati meenutas tema osatäitmist Mitjana Nikita Mihhalkovi "Päikesest rammestunud" filmides. Ühine oli ju ka kahekümnendate õhustik ja koguni mõned stseenid (vrd gaasiõppuseid või saluteerimist tribüünil ootavale Koreikole).
Ehkki Menšikovi osatäitmise tugevuses ollakse üldjuhul ühel meelel, leitakse et kõrvalosad on seda nõrgemad. Nende rollid on väiksemad, näitlejatevalik juhuslik ja paratamatult sunnitud Menšikovi varju jääma. Nojah, tuleb nõustuda, et ei kahvatu Koreiko (Aleksei Devotšenko) ega lustakas Šura (Nikita Tatarenkov) erilist mitmekülgsust ei pakkunud, jäädes esimeses osas välijatöötatud niššide juurde kogu seriaali jooksul. No ega kõiges ei võidagi.
Kokkuvõttes meeldiv vaatamine. Raamatut üle ei trumpa (ega ei peagi!), aga 1968.a versioonile, minu arvates, ka suurt alla ei jää.
"Antiloobi" meeskond.
Rio de Janeiro.
No comments:
Post a Comment