Karmid ajad nõuavad kergeid filme. Ehk siis taas üks omamoodi komöödia USA cinema verité meistrilt John Cassavetes´ käe alt. Seda veriteed on siin filmis küll omajagu - koledad inimesed ja räpased tänavad ja pidev purjutamine... just nagu päris. Lisaks sellele meenutab suur osa õhtusest/öisest tegevusest visuaalselt barokkmaali - valgustus on kuidagi selline, et süsimustalt taustalt joonistuvad välja nukrad näod ja veiniklaasid ja sigaretid. Tänapäevase filmimaitsega vaatajale võib see liiga aeglane tunduda - ligi kahetunnise filmi peategelased kohtuvad alles tunnise proloogi järel, aga ärge laske end eksitada. Kui aega ja meeleolu on, on tegu väga meeldiva ja humoorika vaatamisega.
Miks peaks üks ilus, peene maitsega, kunstimuuseumis töötav naine abielluma hirmsate vuntsidega mehega, kes töötab autoparklas (kui tal veab) ning toitub hotdogidest ja õllest? Väidetavalt armastusest.
Sest just sellist peent Minnie-nimelist kaunitari mängis siin filmis Cassavetes´i abikaasa Gena Rowlands, kelle saatus ühel päeval viis parklas kokku Moskovitziga (Seymour Cassel). Viimase järjekindlus (või hullumeelsus) viib sihile ning äratab lõpuks õrnu tundeid ka naises.
Tegelikult on Moskovitz hea poiss, armastab lapsi ja teeb nalja kogu aeg.
Film suure linna üksikute inimeste veidratest suhetest. Kellele meeldis "Frankie ja Johnnie" või "Crossing Delancey", peaks seegi film maitsema. Ja vastupidi. Ebatõenäolised paarid ning situatsioonikoomika on omane neile kõigile.
No comments:
Post a Comment