Sunday, January 22, 2012

"Исчезнувшая империя" / "Kadunud impeerium" (2008)

"Kadunud impeerium" pakub meile sissevaadet 70ndate Moskva noorte toimetustesse coming-of-age-movie võtmes. Peategelasel Sergei Narbekovil tuleb rinda pista koduste probleemide, armastuse ja sõprusega. Ning kõike seda saadab nostalgiatripp toonasesse popkultuuri. Tundub, et kõike on liiga palju, liiga väljapeetult pakutakse märksõnu: teksad, Rolling Stones, "Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset", Shocking Blue, Bulgakov, Taganka ja Võssotski, Deep Purple jne, jne. Mitte ei lasta vaatajal mõnuga sisse elada, vaid pannakse nimed välja dialoogi käigus, osutatakse neile, tehakse nad kuidagi keskseks. Mitte ei usu, et toonased noored ainult piraatlusega tegelesid. Ka ei näidata, kas ja kuidas see uus neid mõjutab, kuidas muudab arusaamist maailmast. Oleks võinud sisse pikkida viiteid toonastele kohalikele bändidele, mis impeeriumisiseselt Lääne eeskujude põhjal tekkisid. Aga neid justkui polegi. On üks estraadikava ja üliõpilaste kamp, kes Shocking Blue´d kaverdab.
Hiljem läheb normaalsemaks. Noored saadetakse praktikale, kuhugi kolkasse folkloori koguma. Kohtuvad kohalike moemeestega, käivad kultuurimajas diskol ja tinistavad niisama kitarri, ettekäändel, et tšastuškaid nagunii koguda ei saa - 90% materjalist oleks kohe tsenseeritud.
Film püüab mõõtmeid haarendada, edastada ajas ja ruumis kehtivaid üldtõdesid: noorus on alati sama - Sergei vanaisa meenutab, kuidas omal ajal luges tüdruksõbrale Gumiljovi ja kutsus rivaali duellile; viidatakse kadunud hõimu impeeriumile, mille Tšingis Khaan vallutas, Sergei läheb sinna omamoodi palverännakule. 
Üldse tundus toonastel üliõpilastel olevat tohutuid ressursse, olgugi, et raamatute ja tehnika pantimise näol. Ratsi jätkus nii puhkusereisideks Musta mere äärde kui kultuurisündmustele, moodsatele riietele ja restoranipidudele. Ning nii üsna järjekindlalt. Kadedaks võib minna...
Näitlejad. Noh, olid sellised noored näitlejad (enamusel 1.-2. roll), kes noori inimesi mängisid. Muidu polnud vigagi, aga Sergei armastatut mänginud Lidia Miljuzina oli küll nii ilmetu, justkui plastikust näoga, et arusaamatuks jäi, miks sellist furoori enda ümber tekitas. 
Selline keskpärane film. Ühelt poolt ju kena, et tagantjärele nõukogude noortele filmilinti pühendatakse, teisalt jäi lugu hõredaks ja väheütlevaks. Hekseldati siia-sinna, mitu sündmust korraga, aga tagamaid ja järeldusi justkui ei olnudki. Ei liha ega kala.

No comments:

Post a Comment