"Style is the answer to everything. Fresh way to approach a dull or a dangerous thing. To do a dull thing with style is preferable to doing a dangerous thing without style. To do a dangerous thing with style is what I call art," teatab Charles Bukowski kirjanduslik alter ego Charles Serking siinse teose avasõnades. Tegu võiks olla filmi kreedoga, sest tõesti-tõesti, stiili siin on. Veel on siin palju seksi ja alkoholi, kuid needki stiilitunnetusega, mis tihtipeale avaldub just selles "ohtlikkuses", enda ja teiste piiride kompamises.
Ja vaata vaid seda ilusat sügavsinist tooni, mida võib leida kirjaniku elamises, tema armastatu riietes või baari hämus ning mis loob sellise mõnusalt kuuli atmosfääri.
Kes mõndagi Bukowski teost lugenud, teab üldjoontes, millest jutt käib. Üldiselt kirjandusest ja elust, tihti läbi naiste ja napsu, mis nagu polegi naudingud, vaid lihtsalt ajutised unustusvahendid. Kindlasti ei ole Charles aga see mees, kes oma hädas rabeleks, ta võtab kõike külma kõhuga ja teab oma kohta. Kui vahel tundub, et käsi hakkabki paremini käima, siis tuleb end ise kiiresti alla tirida.
Võibolla selleks, et kirjanduslikku ainest leida. Võibolla selleks, et reaalsusega ühenduses olla. Võibolla lihtsalt selleks, et iseendaks jääda.
Võrreldes varem siinmainitud Bukowski-ekraniseeringuga "Factotum", meeldis see filmike enam. Mitte ainult visuaalse teostuse poolest - ka peaosades olevad näitlejad Ben Gazzara ja Ornella Muti olid rohkem omal kohal, veenvamad ja meeldejäävamad. Meeldis seegi, et filmi saatsid pikad lõigud kirjaniku teostest, mis andsid sügavust ja sidusid asja tihedamalt Bukowski originaalloominguga. "Factotum" näiteks võinuks olla mõne muugi joodik- või algaja kirjaniku elulugu, kes tööotsi vahetab. Siin aga, olgugi, et itaallaste tehtud, oli enam kirjanikuhärra vaimu tabatud. Minu jaoks vähemalt.
Soovitan üles otsida ja lugeda samanimelist raamatutki, mille Peeter Sauter lahkesti eesti keelde on tõlkinud.
Lõpetuseks aga mõned Bukowski naisukesed selles filmis:
No comments:
Post a Comment