Boriss Hlebnikovi tragikomöödia hullusest, võimust, üksildusest, igapäevasest kurjusest ja armastusest tänapäeva Moskvas. Väga ilusti jutustatud lugu. Hlebnikovi on tituleeritud ka "Vene Kaurismäkiks", mis iseloomustab stiili üsna hästi.
Tegevus toimub peamiselt ühes Moskva magalarajoonis, mille detaile on maksimaalselt ära kasutatud. Kadunud impeeriumi varemed moodustavad sobliku raami meie rohkem ja vähem hulludele kangelastele. Lüüriline realism.
Peategelane, lapsemeelne Jevgeni (Jevgeni Sõtõi) sõidab väiksest Valgevene külast Moskvasse tööd otsima. Pätid röövivad ta aga paljaks ning jätavad saatuse hooleks. Jevgeni korjab üles pensionil insener (Sergei Dontsov). Kahekesi hakkavad nad abistama ümberkaudseid elanikke. Tihti viimaste teadmata.
Inseneri tütar (Anna Mihhalkova) muretseb papsi pärast ja soovib teda ravida, kuid rohtude ja hullumeelsuseta poleks tema maailmas enam imesid.
Hlebnikov jätab filmis palju asju vaataja mõistatada. Muu seas ka selle, kas ja mil määral meie insener hull on. Paljud tema teod, ehkki pealtnäha hullumeelsed, on omamoodi analoogmaagilised või muu sümboolse väärtusega. Pealegi, kuidas kontrollida tema arutluste õigsust, kui ta tegevus on edukas ja halvad tagajärjed saavad ära hoitud?
Filmis on ka oma antagonist - kohalik ment Godejev (Igor Tšernevitš), sünge endassekapseldunud võimumees, kes muudab õnnetuks ka teda ümbritsevad inimesed. Ehkki Hlebnikov on eitanud igasugust poliitilist allteksti või muidu Venemaa kaasaja olukorra kommenteerimist, on siia ühiskondlikku satiiri liiga lihtne sisse lugeda, et seda eiramata jätta.
Esimene, mis filmi juures köidab, on selle visuaalne kenadus. Veidi veider, arvestades lagunevate paneelmajade keskkonda ja valitud aastaaega - lörtsine hilissügis.
Teiseks muidugi tegelased. Jevgeni, kes aina sööb ja magab ning sarnaneb heasüdamliku hiiglasega muinasjuttudest ja insener - veidi segane, säravate silmade ja võidunud suusamütsiga onu. Karismaatiline tegelane, omamoodi anarhist ja püha hull, kelle kohta reeglid ei kehti.
Kolmandaks - filmi sümbolism. No näiteks roostetav prügikast imede märgina.
Neljandaks aga eelpoolmainitud lõpetamatus. Vaatajale antakse ruumi mõelda. Omadus, mis mõnel puhul võib häirida, kuid siin jätab avatuse - võimaluse edasi minna, kui loogika ütleks, et taolist võimalust pole.
Niisiis paradoksaalne ja erandlik film. Võimalik, et mitte igaühe maitsele, aga soovitan kindlasti vaadata.
Inspireeritud Vana-Kreeka skulptuurikunstist, küpsetati ka nõukogude kangelaste alleele
saiataignast nokud külge - ühendatud keha- ja vaimujõud.
Jevgenit katva lastekirjanduse esiplaanil meie oma Eno Raua "Sipsik".
Magab nagu Miša.
No comments:
Post a Comment