Veel üks film USA 70ndatest. Kuid erinevalt Thomas Corwni minikleitidest ja sportautodest toob see meid noorterahutuste ja toonase mässumeelsuse maailma. Kuna pealkiri kõlab nii eesti kui inglise keeli üsna tobedalt, siis alustuseks selle tagamaadest.
Teos põhineb nimelt James Simon Kuneni samanimelisel raamatul 1969. aastast, kus autor kirjeldab üliõpilasrahutusi Columbia Ülikoolis. Tegu on suht autobiograafilise teosega, kuna 19-aastane Kunen oli selle kirjutamise ajal ise seal õppimas. Maasikaga on aga asi seotud nii, et üks tähtis tegelane oli neid rahutusi kommenteerides meediale teatanud, et need ei tähenda talle rohkem, kui see "kas enamusele üliõpilastest maitsevad maasikad". Hiljem ta küll parandas ennast ja väitis, et tast saadi valesti aru, kuid nimi tema sõnavõtu ja meeleavalduste kohta jäi käibele.
Aga eks maasikatel oli toonases hipikultuuris muidu ka tähelepanuvääriv koht - meenutagem siin biitlite laulu "Strawberry fields forever" või psühhedeelroki bändi Strawberry Alarm Clock.
Mille üle need tudengid siis protestivad? Muidugi sõja, rassismi ja muude halbade asjade vastu. Konkreetseteks ajenditeks olid Ülikooli ja riikliku kaitse (->Vietnami sõja) rahastamise tihedad seosed ning plaan rajada ülikooli lähedusse rassieralduspoliitikaga kool. Samas, eksivad need, kes arvavad, et tegu on puha idealistliku filmiga.
Peategelane Simon, kelle silme läbi toimuvat näeme, on asja suhtes pigem irooniline ning eemalseisev. Protestidega ühinema tõmbab teda ja ta sõpru esialgu vaid uudishimu ning lootus kergesti tüdrukuid nillida. Ka elu peahoonesse sulgunud tudengite seas meenutab pigem lõbusat kommuuni, kus lauldakse, joonistatakse ning tuntakse end muidu hästi. Siiski läheb lõpus asi tõsiseks ja näeme umbes 10-minutilist üsna realistlikku madistamisstseeni, kus publiku sümpaatia vaieldamatult noortele kuulub.
Plussidest ja miinustest... võrreldes tänapäevaste hipiajastut kujutavate filmidega, mis enamasti hea stiliseeringuga kostüümidraamade tasemele jäävad, oli siin tunda ajastu puudutust. Päikselised San Francisco tänavad, kohalike kaasamine filmi ning muidugi muusika, mis mängis Neil Youngi, Joni Mitchelli jmt asjakohaste esinejate laule. Kasutati ära oma aega ja kohta, seda liigselt ilustamata, kuid samas oskuslikult pisikeste detailide ja ruumidega mängides.
Kaameratöö oli silmatorkavalt vaba, meenutades kohati pigem koduvideot. Samas jooksis sisse psühhedeelia elemente, kas siis kiire montaažiga, mis laskis vaid vaatajal arvata, kas tegu on mingite Simoni fantaasiate, mälestuste või tegelikkusega. Küll filmiti külitsi, tagurpidi ning liuglevalt. Aga seegi õigustas end antud juhul, eriti kuna peategelane ise käsikaameraga ringi jooksis.
Samas oli tegu üsna naiivse ja lihtaskoelise filmiga, mis suuri üllatusi ei pakkunud ja seepärast jääb ikkagi vaid oma ajastu kenaks kajastajaks kui püsivama väärtusega teoseks. Piece!
No comments:
Post a Comment