Komöödia-farss, milletaolist ainult Vene kino võib toota ja mis ongi eelkõige kodupublikule suunatud. Sellest tulenevalt ka palju rahuslikke nalju ja stereotüüpe ning ütlemisi, mis lausa loodud üldrahvalikeks saama.
Film on väga tihedalt kirjutatud, üks jabur olukord vaheldub teisega ja segadust jätkub enam kui kaheks tunniks.
Tegevustik algab sellega, et kusagilt Siberist leitakse hiiglaslik kalliskivi. Paistab, et rahvuslik unistus "Venemaa päästjast" on täitunud. Telediktor teatab rõõmsalt, et kivi väärtuse eest saaks kogu Vene elanikkonna kolmeks aastaks Kanaaridele saata. Paraku näppab väätusliku eseme aferist Krolikov (Valeri Garkalin).
Teda hakkavad taga ajama nii politsei kui mafioosod, aga õiget meest üles leida polegi nii lihtne - Krolikovil on veel kaks kaksikvenda - pianist Innokenti, kes parasjagu pulmi peab, ja mustlane Roman. Kõigil vennakestel on ka võluvad naised (Vera Alentova).
Mingis mõttes on see lugu keskkonna mõjust inimesele - sünnihetkel lahutatud ja väga erinevates tingimustes üles kasvanud vendadel on erinev etniline ja kultuuriline identiteet (vastavalt: vene, juudi ja mustlase), mis nad esmapilgul üksteisele võõraks muudab. Loo arenedes leitakse aga enam ühisosi ning lõpuks jääb kõlama üldine inimlik sõprus ja perekondlik üksmeel.
Vladimir Menšovi ja Vera Alentova koostöö tipuks oli muidugi kultusfilm "Moskva pisaraid ei usu". Alentova on pärast seda olnud mitmetes pisemates rollides, Menšov on aga enam tuntud näitleja kui režissöörina. Võibolla seetõttu, et nende nimed on juba nii tugevalt seotud "Moskva pisaraid ei usu" filmiga, mõjub siinne grotesk ja koogiga-näkku huumor kuidagi hinnaalandusena ja püüdena võita odavat populaarsust. Oleks filmi tegemisel kellegi teise käed mängus olnud, oleksin ehk kõrgemad punktid pannud.
No comments:
Post a Comment