Kanada kunstniku ja filmitegija Christopher Chapmani lühike dokumentaal "A Place to Stand" mõjub tänapäeval sama haaravana kui pool sajandit tagasi. Film pidi tutvustama Ontariot 67. a Expol. Pälvis seal oma uudse formaadiga palju tähelepanu, võitis Oscari parima lühifilmi kategoorias ja andis Norman Jewisonile inspiratsiooni "Thomas Crowni afääri" monteerimiseks.
Milles siis asi? Selles, et Chapman võttis kasutusse jagatud ekraani tehnika, mis lubab ühele ekraanile korraga lasta mitut erinevat filmi, ise kutsus ta seda peene nimega "multi-dynamic image technique".
Filmis näeme Ontario elanikke, tööstust, loodust, ja muud argipäeva. Taustaks enamasti naturaalne heli, mida kohati saadab entusiastlik "A place to stand, a place to grow..." lauluke, Ontario "hümn". Just tööstuse, tehniliste protsesside näitamiseks tundub taoline tehnika eriti hästi sobivat. Lubab näidata korraga mitut toimingut, piltide kiire vaheldumisega mõjub asi dünaamiliselt ja jõuliselt, mitte mingi mehhaanilise tegevusena, mida päevast päeva korratakse. Nõukogude propaganda oleks jumalast kõwi kunstilise väärtusega filme võinud luua sedasi.
Aga võib arvata, et taolise projekti kujundamine nõuab kõvasti aega ja mõttevaeva. Eriti 67. a tehniliste vahenditega. Seda arvas Chapman ise ka, kes mingil hetkel kogu asjale käega oleks löönud.
Monteerimisel on arvesse võetud piltide kadreeringut (horisontaalid-vertikaalid), liikuvust (staatilisemad pildid vaheldumisi dünaamilisematega, et vaatajal oleks võimalik ekraanil toimuvat haarata), silma liikumist jms.
Kokku läks paarikümneminutilisele dokile 1,5 tundi filmimaterjali. Kõige enam näeb ekraanil korraga 15 kaadrit.
Nende samade "tehniliste vahendite" tõttu sai aga Chapman monteerimisprotsessis korraga jälgida vaid kaht, nii et suur osa tööst tuli ehku peale teha.
Filmi saab vaadata juutuubis: esimene osa ja teine osa .
Mingi pontšikusöömisvõistlus.
No comments:
Post a Comment