Tundub, et kaasaegses Vene kinos on rohkem raha kui ideid. Mihhalkovi viimased filmid, Võssotski eluloofilm ja käesolev linateos on selle ilmekaks tõestuseks - viimistletud pilt, uhked rekvisiidid, põnev teema ... ja täielik sisutühjus.
Film on vene muusiku, näitleja ja laulukirjutaja Igor Sukatšjovi kolmas lavastajatöö.
Sukatšjovi muusikukarjäär algas juba 1977. a grupiga «Закат Солнца вручную» (nimemaagia?), jätkus kollektiiviga «Постскриптум» (millest pärast Sukatšjovi lahkumist kasvas välja «Браво») ning saavutas suurima kuulsuse 1986. a Sergei Galaniniga moodustatud bändis «Бригада С». Lisaks pea kümme sooloalbumit. Nii et rokk-kultuuri seisukohalt väga oluline kuju.
"Päikese kodu" peaks siis kajastama hipiliikumist Nõukogude Liidus. Kahjuks võtab aga liialt šnitti USA hipikujutistes väljakujunenud stereotüüpidest (NL-is hipid Vietnami sõja vastu protestimisega ei tegelenud, liiatigi ingliskeelsete plakatitega) ning on üsna lameda tegevustiku ja -kujudega. Lõpptulemus mõjub kuidagi groteskselt, mida veelgi võimendavad kunstlikult sisse pikitud "ajastu sümbolid". Näiteks koht, kus Võssotski ise noorte armastusele oma õnnistuse annab. Võssotskit muide mängis Igor Sukatšjov isiklikult.
Positiivse poole pealt - muusika on hästi valitud, kohati näeb täitsa ilus välja ja paaris kohas saab nalja ka.
Pealkirja võib võtta metafoorina, viitena The Animalsi laulule "The House of the Rising Sun", mis oli üheks hipiajastu sümboliks, või ka täitsa otseselt - peahipi koodnimi on Päike. Sellega mängitakse päris palju - a la "minu kodu on taevas". Lisaks võetakse ette väljasõit mere äärde, kus asuvat Päikese kodu, mida, üllatus-üllatus, ka "Tõusva Päikese majaks" nimetatakse. Keegi seal käinud ei ole, aga jutud käivad.
Peategelaseks on kleenuke Saša Sergejevna, värske meditsiini üliõpilane Moskvas, keda ootab ees viimane suvi enne ülikooli. Saša kohtub Päikesega, armub ja teatab peagi vanematele, et "Mina hakkasin hipiks".
No ja siis nad teevad hipi asju, ehk siis tantsivad peamiselt, kallistavad üksteist ja räägivad armastusest. Aeg-ajalt sõjaväelased ja miilits peksavad nad läbi.
Dialoog ja tegelaskujud on viletsamad kui portvein, mida noored joovad. Saša on lihtsalt selline armas tüdruk, kelle ainsaks silmatorkavaks iseloomujooneks on pidev vajadus Päikesega koos olla. Päike jällegi valdab mingeid erilisi võimeid keha ümberpaigutamiseks ruumis, nii et ta ilmub ja kaob pidevalt ja on väga salapärane. Päikese prototüübiks oli Jura "Päikseke" Burakov, tähtsa ametimehe poeg ja üks Moskva hipiliikumise organiseerijaid. Hangeldaja ja spekulant, kes arreteeriti narkootikumide ostmisel ja suri 43-aasta vanuses epileptilise hoo tagajärjel. Otse tänaval. Ega teda siin filmiski õnnelik lõpp ei oota...
Kõrvaltegelased, nagu pahatihti juhtub, olid põnevamad. Gerda ja Pisike olid vähemalt vaimukad ja meeldejäävad. Koreets, prototüübiks kunstnik Boris Kapelski, käitus üsna mõistlikult. Ja doktorina tegi paar episoodi kaasa Mihhail Jefremov.
Filmist on ehk kasu sedavõrd, et keda huvitab, võib ise prototüüpide ning ajastu kohta uurida. Venekeelses vikipeedias, muide, on seda käsitleva artikli all terve omaette sektsioon, mis käsitleb siin esinevaid faktivigu - alates sellest, et Saša kodu köögikappidel on liiga kaasaegsed käepidemed.
No see selleks, ega see dokumentaalsusele ei pretendeerigi, kuid mingit oma nägu või ideed siin kah ei ole.
Lugege parem Vladimir Wiedemanni "Maagide kooli". Mir!
Rokihuviline pioneer.
Hipi rahulikke elanikke tülitamas.
No comments:
Post a Comment