"Poissi ja tuvi" teatakse eelkõige kui Andrei Kontšalovski režissööridebüüti - tegu on nimelt tema diplomitööga ВГИKi (Всероссийский государственный университет кинематографии имени С. А. Герасимова) juures. Ühtlasi teise (lühi)filmiga, millele ta stsenaariumi kirjutas.
Särasilmset ornitoloogiahuvidega poissi mängib Nikolai Burljajev, kelle jaoks see jällegi esimene näitlejatöö oli. Kuulsust kogus Nikolai aga Tarkovski "Ivani lapsepõlve" nimiosalisena vaid aasta hiljem.
Poiss unistab tuvidest - joonistab neid seinale, vaatleb nende lendu. Et aga turul 100 rutsi linnu eest välja käia ei ole, vahetab ta tuvi isa margialbumi vastu. Üürike õnne ja unistustelind, teadmatuses oma peremehevahetusest, naaseb oma varasema omaniku juurde. Tuvi lunastatakse taaskord välja, kuldkalade ja plastikplaatide vastu. Kas poiss suudab sedapuhku oma unistust hoida? Kuidas langetada valik enda ja linnu õnne vahel?
1962. aasta Veneetsia Filmifestivalil võitis see laste- ja noortefilmide kategoorias peaauhinna. Ja tõesti, tegu on paeluva kujutlusega lapsepõlvest. Arvatavasti puudutab film igaüht, kes lapsepõlves midagi ennastunustavalt on ihaldanud. Vähese dialoogiga teos mõjub poeetiliselt, kasutades väljendusvahenditena pigem montaaži (nägude lähiplaanid) ja kaameratööd.
Oluliseks tegelaseks on siin ka linn, selle tänavad, trepikojad, katused ja kirikud, mis tegevust koguaeg saadavad. Peamiselt ilus sõjaeelne arhitektuur. Üheks kaunimaks võtteks ongi kaader, kuidas poiss jookseb oma linnu järel mööda tänavat, läbi pesunööride ja lompide.
Tugevad debüüdid mõlemalt poolt. Nii palju kui olen juhtunud kaasaegseid filmikooli üliõpilaste töid nägema, püütakse tihti öelda midagi uut ja sügavamõttelist kohe esimese korraga. See film aga näitab, et tihti piisab vaid vähesest - ühestainsast hästi läbitunnetatud ideest, et haarata ka vaatajat.
No comments:
Post a Comment