Sunday, July 15, 2012

"Детство Бемби" / "Bambi lapsepõlv" (1985)

Magusavõitu nõukogude lastefilm, midagi loodushariduse ja muinasjutulisuse vahepealt. Aluseks Felix Salteni raamat "Bambi. Metsalugu". See on päris keerukas teos, mida filmiks teha. Joonis- või nukufilm, mis olnuks küll aeganõudvam, tunduks loogilisema ja lihtsama valikuna (vähemalt 80ndatel), aga siinne lahendus oli üsna loominguline - looduskaadrid vaheldumisi inimnäitlejatega. 
1983. aastal Lätis, Līgatne pargis filmitud ja hiljem dubleeritud loomakaadrid vahelduvad sukkpükstes ja keepides ringikepslevate inimestega. Mõned stseenid meenutavad väga moderntantsu. Samas teeb selline lahendus puust ette ja punaseks loomade "inimlikkuse" ja aitab nendega samastuda. Negatiivse poole pealt häirib, et sagedasti on samasse stseeni sisse monteeritud ilmselgelt erinevates paikades ja erinevatel (päeva)aegadel filmitud materjali.
Kaasa löövad mitmed tuntud ja tunnustatud nõukogude näitlejad. Alustades režissöörist ja Bambi ema mänginud Natalja Bondartšukist, noorukist Bambi rollis olnud Nikolai Burljajevist ("Ivani lapsepõlve" Ivan, ja vt ka "Poiss ja tuvi" ), kuni tarka kakulist mänginud Lev Durovi ja Netla rollis olnud Natalja ema Inna Bondartšukini. 
Mõned loomastseenid on väga keerukad. Valeria Ränik on oma internetilehel veidi võtete tausta avanud - nimelt oli loomade talitajaks-dresseerijaks Līgatne looduspargi pikaajaline töötaja Velga Vītola, kes vahel koguni võtteplatsi keskel kaevikus pidi kükitama. Kuna mulle meeldivad igasugu tehniliste pisiasjade avamised, siis olgu mainitud seegi, et filmis nähtav valge hirvepoeg värviti talvestseenis valgeks käepärast olnud jahuga, sest Moskvast toodud värviprits ei hakanud külma käes tööle. Toiduained on filmiajaloos üldse olulist rolli mänginud, näiteks muusikalis "Singin´ in the Rain", kohas, kus Gene Kelly vihma käes laulab, tuli vihma hulka piima segada, et seda filmilindil üldse näha oleks.
Selles, esimeses osas toimub tegevus enam-vähem aasta jooksul. Näeme Bambi kasvamist, metsaelanikega tutvumist, armastusest ja surmast teadlikuks saamist ning muu eluks vajaliku õppimist. Filmile on vändatud järg "Bambi noorus", mida järgmises postituses tutvustan.
Siinse filmi meeldejäävamaks stseeniks oli minu jaoks päikese püha tähistamine (mitme minuti jagu siluettide hüplemist loojuva päikese taustal) ning jaburaimaks aerokaadrid sellest, kuidas luik lapsendatud jänesepojaga metsa kohal lendab. 
Üldiselt armas ja südamlik lastefilm. Ei tea, kui palju põnevust just tänapäeva pisikestele pakuks, kes teistsuguse loojutustamise ja pildiga harjunud, kuid üle nõukogude keskmise küll.
Mõned kaadrid loomalastest:

Saturday, July 14, 2012

"The Bed Sitting Room" / "Voodiga elutuba" (1969)

Veel 60ndate briti satiiri, sedapuhku postapokalüptilises võtmes. 1962. a näidendil põhineva film idee võtab kenasti kokku ühe autori, Spike Milligani kommentaar teosele: "...man has no option but to continue his own stupidity."
Kui armastad neid Monty Pythoni sketše, kus briti kombed põrkuvad kokku mõne tavatu olukorra või tegelasega, või on lihtsalt üle vindi keeratud, siis see on kindlapeale vaatamine, sest nii põhjalikku inglise formaalsuste naeruvääristamist mujalt naljalt ei leia. Osades on ühendkuningriigi armastatuimad lava- ja filmikoomikud, teiste seas Marty Feldman, Peter Cook, Dudley Moore ja Harry Secombe.
Nagu juba mainitud, toimub tegevus postapokalüptilises Londonis, millest pärast III maailmasõda ja pommirünnakut on alles jäänud vaid kummituslikud tühermaad ning serviisikillud. Kellega sõditi, jääb ebaselgeks. Üldse püütakse "pommist" rääkimist vältida, asendades selle kõikvõimalike eufemismidega. Varemete keskel toimetavad ringi paarkümmend ellujäänut, kes esindavad teatud ameteid, ühiskonnakihte või -tüüpe. Üheks keskseks tegelaseks on lord Fortnum, kes kardab, et ta hakkab voodiga elutoaks muutuma (interneti andmetel on bedsitting room Inglismaal levinud elamispinna tüüp, kus kööki jagatakse teiste leibkondadega, kuid isiklikuks pinnaks on elutuba mingite magamisvõimalustega). Lord Fortnumi kartused osutuvadki tõeks. Ning peagi asustavad teda riidekapiks muutunud pereema, tema ambitsioonikas abikaasa, lordi arst (kes eduka ravi korral kaotaks oma elukoha), esimest katastroofijärgset last ootav noorpaar jmt.
On harv juhus, kui nii taoline kunstiline vabadus, mis "Voodiga elutuba" iseloomustab, on ühenduses suurstuudiote rahaliste ja tehniliste võimalustega (antud juhul MGM). Seda ägedam on näha nende koostoimes sündinud visuaalseid lahendusi - eikuhugi viivad eskalaatorid, uppunud katedraal, õhupalliga roostetanud autovrakki vedav politsepatrull ja mitmed teised pildid muudavad selle meeldejäävaks vaatamiseks - kõik filmitud ilusa kaameratööga. Lisaks saab enam teadmisi Suurbritannia kultuurist ja kommetest kui nii mõnestki reisijuhist.
Postapokalüptiline BBC

Tuesday, July 10, 2012

"The Bat" / "Nahkhiir" (1926)

Veel enne kui Bob Kane´i Batman oma lillades liibukates Ameerikat vallutas, oli Roland West loonud küll vähem võluva, kuid niisama salapärase Nahkhiire tegelaskuju. Muidugi sündis Batman väga erinevate kultuuriliste mõjude tulemusel, kuid visuaalne sümboolika on siin juba selgelt olemas. Kui veelgi täpsem olla, siis Kane võttis schnitti pigem 4 aastat hiljem valminud heliga remake´st "The Bat Whispers", kuid kuna lugu ja režissöör on samad, siis on "The Bat" ikkagi Gotham City kangelase vanaisa.
Paljudest sarnasustest hoolimata on muidugi olulisi lahknevusi - kõige silmatorkavamana see, et Nahkhiir on varas ja mõrtsukas. Röövinud suurema summa raha, kiusab ta nüüd tervet maamõisatäit kõige erinevamaid inimesi. Kõik tahaksid tema identiteeti teada, aga kuni lõpuni varjab ta seda kiivalt - küll ilmub saladuslik vari siit, küll leitakse lühike kirjake sealt. Sama usinalt kui Nahkhiirt otsitakse ka 200 000 dollarit, mille ta röövis ja mis nüüd olevat peidetud ühte majas asuvasse salaruumi. 
Raha ja Nahkhiirt ajavad taga nii detektiivid, pangatöötajad, maja elanikud ja teenijad kui noor armastajapaar. Kõigil neil on aga omad motiivid ning räpased saladused, nii et tahtmatult töötatakse üksteisele vastu. Kõige meeldejäävam tegelane on kahtlustav ja hüsteeriline teenijanna Lizzie, kes hoolitseb selle eest, et nalja ka saaks ning leiab nii mõnegi korra ootamatult tera. 
Tänapäeva vaataja jaoks on film ikkagi paras segapuder. Pidev jooksmine ja mehkeldamine käib, kuid raske jälgida, kes nüüd mida paljastas. Väga ei tahagi, sest Nahkhiire tegelaskuju pole teab mis meeldejääv - oma kohmaka maski ning olematute supervõimetega (lendava keebi asemel eelistab ta redelit või tassib kaasas kotitäit konkse, mis just kuigi mugavat muljet ei jäta) on ta pigem harilik murdvaras, kui kuri geenius. Rääkimata sellest, et talle mingi isiksus kujundataks või tal nahkhiirtega peale öise eluviisi ja tohutute kõrvade muud ühist oleks. Nosferatu näiteks, ka 20ndate laps, vat see oli alles kuri mastermind ja kirglik-kannatav tegelane! Nahkhiir aga, kui ta poleks inspireerinud üht suurimat 20. saj popkultuuri kuju, oleks ehk peagi unustusse vajunud.
George Clooney oleks võinud ka Nahkhiire kuulsaks mängida.

"Plots with a View" / "Mattes Bettyt" (2002)

Poolenisti briti must huumor, poolenisti vanade inimeste suhtedraama. Kahjuks on enamus musta huumorit lõppu kogunenud ning isegi Christopher Walken segase USA surnumatja rollis ei suuda vahepealset aega täita. Tema kasumile ja meelelahutusärile orienteeritud tegelaskujul on kulumise märgid küljes ja midagi uut stereotüüpsele ameerika ärimehele ta juurde ei anna (peale Walkeni kalasilmade muidugi).
Aga olgu suhtedraama või komöödia, näitlejatööd on vahvad. Peaosas taas ebaväärikas daam Brenda Blethyn (vt ka "Saving Grace" (2000) ). Ning Boris Plotsi rollis Alfred Molina.
Lugu saab alguse juba ligi 40 aastat tagasi, kui Boris Bettyt tantsule ei julgenud paluda. Võibolla seepärast on viimasest saanud õnnetu koduperenaine, kelle mees teda sekretäriga petab ja esimesest samavõrd õnnetu sunumatja, kes peab veel äris ameeriklastega konkureerima. Tegelikult tahaksid mõlemad tantsida. Teineteisega. Kui see selgeks saab, mõeldakse välja plaan, kuidas unistus ellu viia. Selleks aga peab Betty surema. 
Siin filmis oli mõningaid häid kohti ja mõningaid väga häid kohti, kuid igavavõitu üldmuljet need siiski ei päästnud. (Headeks kohtadeks olid näiteks kõik eriti südamlikud momendid, millele mõne ootamatu, kohatu jaburusega koomiline touch anti). Veel märgiks plusspoolele idüllilise väikelinnamiljöö (sedapuhku Walesist), millest vist ükski briti film ei pääse, ning paar kena tarkusetera pisikese aednikupoisi suust.

Monday, July 9, 2012

"Bedazzled" / "Võrgutav Saatan" (1967)

Veel suvist vaatamist - 60ndate briti komöödia Peter Cooki ja Dudley Moore´iga peaosas. Reklaamiks nii palju, et see duo on tuntud kui satiirilise huumori buumi algatajad 60ndate Inglismaal ning Stephen Fry, samuti hästi vaimukas mees, on Peter Cooki iseloomustanud kui "naljakaim mees, kes iial elanud".
Siin filmis on Peter Cook Saatana rollis ja loob võluva ning mitte just tüüpilise põrguvürsti kuju. Kui kõrvale jätta asjaolu, et ta vaese mehe hinge jahib, on ta Stanley´le (Dudley Moore) pigem sõbra ja mentori rollis. Kuradi ja äpukese Stanley suhet iseloomustab paremini Stanley kommentaar "You´re the first person ever to be nice to me...and you´re the Devil."
Stanley töötab kiirtoidukohas, unistab seal ettekandjana töötavast Margaretist, kuid, suutmata selles osas midagi ette võtta, otsustab oma õnnetu elu lõpetada. Siis astubki tema ellu Kurat ise, kes lubab mehele 7 soovi tema hinge vastu. Kõlab nagu päris hea tehing, kuid kõik soovid on kuidagi kipakad ja valedelt alustelt üles ehitatud. Lihtsamaks ei tee asja ka Kurat ise, kes korduvalt Stanley võistlejana esineb.
Võibolla on paremini tuntud filmi 2000. a USA re-make, mida TV3 vahel ikka hilisõhtuti näitab ja mille DVD-d kunagi võileivahinna eest osta sai. Neile, kes seda juba näinud ja kaaluvad, kas originaali vaadata või mitte, siis arvan, et kindlasti. Siin pole lugu isegi tavalises "hea originaal" ja "vilets koopia" vastanduses, kuna filmid on, ühistest eeldustest (hingemüümine ja 7 soovi) hoolimata väga erinevad. Nii tegelaskujude kui muus osas. 1967.a versioon on spetsiifilisemalt suunatud inglise publikule ja, kuna stsenaristideks samuti Cook ja Moore, suuresti ühiskonnakriitilise huumoriga. USA versioon on enam üldmeelelahutuslik. Vana filmi eeliseks on küll tugev ja vaimukas dialoog, kuid mõne vaataja jaoks võib see üldtempo kuidagi aeglaseks muuta. Episoodid (soovid) on samuti erinevad, paari ühtimisega, ning juba eelnevalt mainitud Stanley ja Kuradi suhe (siin pigem sõprus, uusversioonis võrgutus). Nii et avastamisrõõmu peaks jätkuma.
Stanley (Jumala kohta): "But He is English, isn't He?"
Kurat: "Oh yes. Very upper class."

Saturday, July 7, 2012

"The Adventures of Tartu" / "Tartu seiklused" (1943)

Selline sõjaaegne spionaažifilm siis. Ei tea, kas stsenarist nimedevalikul tõesti maailma-atlast uuris või töötas 40ndate briti filmitööstuses mõni huumorisoonega eestlane, kuid peategelase - võluva kapten Terence Stevensoni aliaseks antud linateoses on Jan Tartu. Tõsi küll, seda hääldatakse kuidagi peenemalt-pehmemalt ja rõhuga u-l. Peaosas Robert Donat, 30ndate-40ndate populaarne näitleja, kes 1939. a ka Oscari võitis.
Stevenson on inglise supersalaagent, kel tuleb sabotöörida Rumeenia piiri lähedal asuvat natside keemiatehast. Olles veetnud nooruse Rumeenias ja õppinud hiljem keemiat Saksamaal, valdab ta vabalt mõlemat keelt ning võib seega suurepäraselt ümberkehastuda. Filmis avaldub see siis vastavalt kange saksa või rumeenia aktsendiga inglise keele purssimises. Oluline koht rumeenlase mängimisel on veel pumatiga võitud juustel ja peenetriibulisel ülikonnal.
Värske Jan Tartu läheb siis linnakesse, kus natsid uue relva kallal töötavad. Peagi õnnestub tal tehases tööd saada, kahe neiu südamed murda, tehas õhku lasta ja lennukiga päikeseloojangusse lennata.
Filmi sõjaaegsus paistab välja eelkõige odavavõitu võtteplatsides ning propagandistlikus iseloomus. Viimasest tulenevalt pole suurt rõhku pandud põnevusele või loogilisusele, peaasi, et võidukas oleks. Nii käibki Jan Tartu vahvalt ringi, valetab natsidele suu sisse ja küsib nagu muuseas igalt ülemuselt, kas ta keemiatehases saaks tööd. Kulminatsiooniks olev võitlusstseen ja põgenemine, samuti sakslaste kujutamine, on samuti üsna stereotüüpsed. Või, kui positiivsemalt väljenduda, siis klassikalised. Jah - selline klassikaline sõjaajal valminud sõjafilm kummalise nimega kangelasest.

Friday, July 6, 2012

"Ух ты, говорящая рыба!" / "Oh sa, rääkiv kala!" (1983)

Armenfilmi alt tuli palju selliseid äratuntavalt veidra käekirjaga multikaid, mille autoriks oli varasurnud Robert Saakjants (Роберт Саакянц, 1950 Bakuu - 2009 Jerevan), kes tihti oli oma filmidele nii režissööriks, stsenaristiks kui multiplikaatoriks. Veel on iseloomulik, et mitmed tema multifilmid põhinevad armeenia kirjandusel või rahvajuttudel. Siinne animatsioon siis kirjanik Tumanjani ühel lühijutul, mis omakorda on variant kuldkala loost.
Vana kalur püüab merest rääkiva kala, kuid laseb ta palve peale vette tagasi. Nukralt istub õhtusöögita mees kalda peal, kui appi tuleb võlur E-eh (ülemisel pildil), kes kingib talle võlulaua. Kalur lippab rõõmsalt koju, kuid peagi selgub, et E-eh ei olnudki nii omakasupüüdmatu, kui algul näis. Vanamehel ja ta naisel tuleb südaööl mõistatusi arvata, kui nad lauakest ja oma elu säilitada tahavad. Õnneks palub nende pool öömaja salapärane sõnaosav noormees.
Alla kümneminutiline multikas on nii tihedalt täis pikitud metamorfoose, kõrvalepõikeid ja jutu visualiseeringuid, et lausa lust vaadata. Eriti E-eh, kes oma olemuselt on pidevas muutumises ning kõikvõimalikes pikkustes ja laiustes oma kuju muudab. Ehkki loos endas ju midagi uut ei ole, annavad vaimukad tegelaskujud ning sürrealistlik pildikeel sellele uue hingamise, lisaks mõned lõuna-kaukaasia eripärad. Sellest Robert Saakjantsist (Saakjantsust?) aga tuleb millalgi veel juttu.
Võlur kannab adit?