Monday, June 11, 2012

"OSS 117: Rio ne répond plus" / "OSS 117: Kadunud Rios" (2009)

Harv juhus, kuid teine OSS 117 film meeldis rohkemgi kui esimene. Oli tempokam, teravam ja kasutas mitmekesisemat ainest. Tegevus sedapuhku nihutatud 1960ndatesse ja sealt ka üldine meeleolu - alates jagatud ekraani võttest, mis pärast "Thomas Crowni afääri" (1968) laiemalt kasutusele võeti, kuni minikleitide ja säravate sportautodeni.
Sedapuhku on tegevus viidud Rio de Janeiro lärmakatele tänavatele ning Lõuna-Ameerika džunglitesse. OSS 117 ajab taga natside nimekirja, et avastada reetureid omade hulgast. Seda jahib ka iisraeli salaluure, kelle kena esindaja Dolorés OSS-iga kampa lööb. 
Lisaks natsidele esinevad kõrvalosas hiina maffia, kellega OSS-il juba varasemast arved õiendamata, ning hipid.
Nagu ülaltpoolt näha, on siin palju põnevaid tagaajamisi, plahvatusi, tulistamisstseene ja vaimukusi. 
Üks meeldejäävamaid tegelasi on kahtlemata OSS-i ameeriklasest sõber, kes selle rahva huumorisoone üsna kenasti kokku võtab.
Kui sellest filmist midagi õppida, mida ma väga ei soovita, siis ehk seda, et vahel piisab eduks vaid õnnest ja teiste usust sinusse.

"OSS 117: Le Caire, nid d'espions" / "OSS 117: Kairo, spioonide pesa" (2006)

OSS 117 filmid on minu jaoks parimad spiooniparoodiad üldse. Stiilsed (50ndate stiilis animeeritud avatiitritest kuni lõpuni on film väga väljapeetud ja ajastutruu), vaimukad (parodeerides mitte ainult bondi-filme, vaid filmitööstuse klišeesid ja magedamaid võtteid üldiselt) ning loomulikult - suurepäraste osatäitjatega. Tuumik sama, mis "Artistil" (2011) : režissööriks Michel Hazanavicius, peaosas Jean Dujardin ja naispeaosas Bérénice Bejo. 
Aasta on 1955. OSS 117 saadetakse Kairosse, et tuua rahu Lähis-Itta. Kõlab nagu kerge ülesanne? Tegelikkuses ootavad teda ees spioonid, natsid, moslemiäärmuslased, venelased ja ohtlikud kaunitarid. 
OSS 117 ise on iseloomult ebasümpaatseim tegelane, keda ette võib kujutada - šovinist, rassist, natsionalist ning rumalalt enesekindel. Üsna nagu George Valentin "Artistis". Ja ometi suudab Dujardin mõne naeratuse ja žestiga sellisegi tegelase sarmikaks mängida. Seni, kuni ta jälle suu lahti teeb, et mõni tahtmatu solvang lendu lasta.
 

Saturday, June 2, 2012

Subiitrid

Subtiitrid on kõik *srt või *txt failid.
Kui ajastuse, tõlke või failiavamisega mingi hämming on, siis andke kommentaarides teada ja parandan ära. 

Niisiis:

FILMID:
-> loe ka siit

(LÜHI)MULTIFILMID:
-> loe ka  siit

Wednesday, May 30, 2012

"Tsumiki no ie" / "Maja klotsidel" (2008)

Tänase vihmase ilma puhul siis veel üks võluv jaapani lühianimatsioon.
"Maja klotsidel" tegevus toimub maal, kus pidevalt sajab vihma ja elamuid tuleb aina kõrgemaks ehitada. Üks vanamees elab taolises mitmekihilises majas üksildast, rahulikku elu. Pillates aga oma piibu vetesügavustesse, tõmbab ta veel vanuigi selga tuukriülikonna ja sukeldub sügavustesse. Iga korrus, mida ta läbib, toob tagasi kauneid mälestusi, kuni päris põhja, nooruse ja esimese armastuseni välja.
See on südamlik lugu, väga ilusa joonistusega ning läbimõeldult tehtud.
Nagu ikka hakkasin seda vaadates mõtlema Venemaale, kus nii mitmed alad on nõukogude (ja ka tänapäevaste) arendustööde tõttu vee alla jäänud. Lood järvepõhja jäänud kirikutest ei kuulu seal ainult folkloori valdkonda. Marimaal rääkis üks vanamees, et tema isa käis ikka ühe kiriku sammaldunud kupli otsas seeni korjamas - pidi kõige parem kasvukoht olema.
Vot nii palju veelüürikast

"Ширли-Мырли" / "Širli-Mõrli" (1995)

Komöödia-farss, milletaolist ainult Vene kino võib toota ja mis ongi eelkõige kodupublikule suunatud. Sellest tulenevalt ka palju rahuslikke nalju ja stereotüüpe ning ütlemisi, mis lausa loodud üldrahvalikeks saama.
Film on väga tihedalt kirjutatud, üks jabur olukord vaheldub teisega ja segadust jätkub enam kui kaheks tunniks. 
Tegevustik algab sellega, et kusagilt Siberist leitakse hiiglaslik kalliskivi. Paistab, et rahvuslik unistus "Venemaa päästjast" on täitunud. Telediktor teatab rõõmsalt, et kivi väärtuse eest saaks kogu Vene elanikkonna kolmeks aastaks Kanaaridele saata. Paraku näppab väätusliku eseme aferist Krolikov (Valeri Garkalin).
Teda hakkavad taga ajama nii politsei kui mafioosod, aga õiget meest üles leida polegi nii lihtne - Krolikovil on veel kaks kaksikvenda - pianist Innokenti, kes parasjagu pulmi peab, ja mustlane Roman. Kõigil vennakestel on ka võluvad naised (Vera Alentova).
Mingis mõttes on see lugu keskkonna mõjust inimesele - sünnihetkel lahutatud ja väga erinevates tingimustes üles kasvanud vendadel on erinev etniline ja kultuuriline identiteet (vastavalt: vene, juudi ja mustlase), mis nad esmapilgul üksteisele võõraks muudab. Loo arenedes leitakse aga enam ühisosi ning lõpuks jääb kõlama üldine inimlik sõprus ja perekondlik üksmeel.
Vladimir Menšovi ja Vera Alentova koostöö tipuks oli muidugi kultusfilm "Moskva pisaraid ei usu". Alentova on pärast seda olnud mitmetes pisemates rollides, Menšov on aga enam tuntud näitleja kui režissöörina. Võibolla seetõttu, et nende nimed on juba nii tugevalt seotud "Moskva pisaraid ei usu" filmiga, mõjub siinne grotesk ja koogiga-näkku huumor kuidagi hinnaalandusena ja püüdena võita odavat populaarsust. Oleks filmi tegemisel kellegi teise käed mängus olnud, oleksin ehk kõrgemad punktid pannud.

Tuesday, May 29, 2012

"Figures de cire" / "Vahakujud" (1914)

"Vahakujud" on prantsuse kinopioneeri Maurice Tourneur´i üks esimesi filme. See oli pikka aega kadunud, kuni üks 35 mm tintitud koopia leiti 2007. aastal. Seegi poolik ja viletsas seisus. Ometi on see lühike (11 min) õudusfilm võluv oma praeguseski seisus. 
Lugu räägib meile kahest sõbrast, kes sõlmivad 100 frangi peale rumala kihlveo - Pierre väidab, et võib öö veeta ükskõik kui kõhedas kohas, tema verest välja ei löö. Selleks saatuslikuks paigaks valitakse vahakujude muuseum. Sedamööda, kuidas öö kulub, hakkavad aga Pierre´i närvid võbisema, viies ta hulluse ja mõrvani.
Filmi lõpupoole, kui olukord pingestub, lööb ka neid defekte ja krabinaid rohkem sisse, mis meeleoluga väga hästi sobib. Kahjustused ei tule filmile sugugi alati kahjuks. 

Monday, May 28, 2012

"Сумасшедшая помощь" / "Hullumeelne abi" (2009)

Boriss Hlebnikovi tragikomöödia hullusest, võimust, üksildusest, igapäevasest kurjusest ja armastusest tänapäeva Moskvas. Väga ilusti jutustatud lugu. Hlebnikovi on tituleeritud ka "Vene Kaurismäkiks", mis iseloomustab stiili üsna hästi. 
Tegevus toimub peamiselt ühes Moskva magalarajoonis, mille detaile on maksimaalselt ära kasutatud. Kadunud impeeriumi varemed moodustavad sobliku raami meie rohkem ja vähem hulludele kangelastele. Lüüriline realism.
Peategelane, lapsemeelne Jevgeni (Jevgeni Sõtõi) sõidab väiksest Valgevene külast Moskvasse tööd otsima. Pätid röövivad ta aga paljaks ning jätavad saatuse hooleks. Jevgeni korjab üles pensionil insener (Sergei Dontsov). Kahekesi hakkavad nad abistama ümberkaudseid elanikke. Tihti viimaste teadmata.
Inseneri tütar (Anna Mihhalkova) muretseb papsi pärast ja soovib teda ravida, kuid rohtude ja hullumeelsuseta poleks tema maailmas enam imesid.
Hlebnikov jätab filmis palju asju vaataja mõistatada. Muu seas ka selle, kas ja mil määral meie insener hull on. Paljud tema teod, ehkki pealtnäha hullumeelsed, on omamoodi analoogmaagilised või muu sümboolse väärtusega. Pealegi, kuidas kontrollida tema arutluste õigsust, kui ta tegevus on edukas ja halvad tagajärjed saavad ära hoitud?
Filmis on ka oma antagonist - kohalik ment Godejev (Igor Tšernevitš), sünge endassekapseldunud võimumees, kes muudab õnnetuks ka teda ümbritsevad inimesed. Ehkki Hlebnikov on eitanud igasugust poliitilist allteksti või muidu Venemaa kaasaja olukorra kommenteerimist, on siia ühiskondlikku satiiri liiga lihtne sisse lugeda, et seda eiramata jätta.
Esimene, mis filmi juures köidab, on selle visuaalne kenadus. Veidi veider, arvestades lagunevate paneelmajade keskkonda ja valitud aastaaega - lörtsine hilissügis. 
Teiseks muidugi tegelased. Jevgeni, kes aina sööb ja magab ning sarnaneb heasüdamliku hiiglasega muinasjuttudest ja insener - veidi segane, säravate silmade ja võidunud suusamütsiga onu. Karismaatiline tegelane, omamoodi anarhist ja püha hull, kelle kohta reeglid ei kehti.
Kolmandaks - filmi sümbolism. No näiteks roostetav prügikast imede märgina.
Neljandaks aga eelpoolmainitud lõpetamatus. Vaatajale antakse ruumi mõelda. Omadus, mis mõnel puhul võib häirida, kuid siin jätab avatuse - võimaluse edasi minna, kui loogika ütleks, et taolist võimalust pole.
Niisiis paradoksaalne ja erandlik film. Võimalik, et mitte igaühe maitsele, aga soovitan kindlasti vaadata.
Inspireeritud Vana-Kreeka skulptuurikunstist, küpsetati ka nõukogude kangelaste alleele 
saiataignast nokud külge - ühendatud keha- ja vaimujõud.
Jevgenit katva lastekirjanduse esiplaanil meie oma Eno Raua "Sipsik".
Magab nagu Miša.