Thursday, July 5, 2012

"Рассеянный Джованни" / "Hajameelne Giovanni" (1969)

Vot, millest oleks pidanud seda temaatiliste postituste sarja üldse alustama! "Hajameelset Giovannit" peetakse esimeseks Nõukogude Liidus valminud animatsiooniks (venekeelse vikipeedia usaldusväärsetel andmetel), mis kasutas vaid aasta varem välja tulnud "Kollase allveelaeva" psühhedeelset esteetikat.
Mults põhineb itaalia lastekirjaniku Gianni Rodari (a.k.a Cipollino looja) lool "Kuidas üks hajameelne jalutas" ("La passeggiata di un distratto"). Ja see ilmus laste animatsiooniajakirja-almanahhi "Lõbus karussell" ("Весёлая карусель") I osas. Mõtleme selle üle järele - kui lahe see on, et lastel oli oma multikas-ajakiri?! Iga osa koosnes kuni viiest mõneminutilisest animatsioonist, tervikliku süžee ja väga eriilmelise teostusega. Aja jooksul jõudsid selle raames ilmuda paljud kultuslikud nõukogude multikad ("Hajameelse Giovanniga" samas osas nt ka "Antoška", kust pärit lauluke trali-vali, ja üks episood vanemat "Nu pogodid") ning seal lõid kaasa mitmed tuntud režissöörid-animaatorid. Kahjuks ilmus viimane "Lõbus karussell" 2001. aastal.
"Hajameelne Giovanni" jutustab lõbusa loo poisist-puunukust, kes läheb linna peale jalutama ja hakkab selle käigus, oma hajameelsuse tõttu, tükkideks lagunema. Erinevad isikud korjavad ta tükid kokku ja toovad koju murelikule emale, kes aina ohkab "Giovanni, oled sina alles hajameelne!"
Kui lugu iselagunevast poisist pole veel piisavalt intrigeeriv, siis lisame siia sajandialguse modernistide (vt ka Picasso, Bauhaus jt) teoseid meenutavad tegelased ning kokkuvõttes saame millegi põneva ja jabura tunnistajateks.
Ehk peaks veidi põhjendama, miks üldse 60ndatest, psühhedeeliast ja Nõukogude Liidust kirjutada. Viimane on kerge - Nõukogude Liidust sellepärast, et mind huvitab Venemaa ning muud Ida-Euroopa filmikunst lihtsalt tiba rohkem kui lombitagune toodang ning selle kohta on ka vähem võimalik (eesti keeles) lugeda.
Psühhedeelia (vt ka erksad värvid, voolavad kujundid, mäng ruumiga, kordused...) on aga stiil, mis oluliselt on mõjutanud tänapäeva popkultuuri, MTV ja NewYorkeri t-särkidega eesotsas. Korduvalt mainitud "Kollane allveelaev" oli esimene, mis selle, tänu biitlite tohutule edule, massikultuuri osaks muutis. Varem joonistasid ju ka mõned hipid plakateid ja albumikaasi, kuid see oli ikkagi nišitoodang. 
Noh, ja mõtlesingi, et oleks ehk huvitav ette võtta väike rännak ajas ja ruumis, vaadates algusaegu, mil see stiil end levitama hakkas ning milliseid iseärasusi tal siinpool raudset eesriiet oli.

Wednesday, July 4, 2012

"Шкатулка с секретом" / "Saladusega mängutoos" (1976)

Selline lühike muusikaline animatsioon. Visuaalselt väga tuntavalt biitlite "Kollase allveelaeva" järglane, muusikaliselt mitte nii väga. Ehkki tegu peaks olema just "muusikalise fantaasiaga" Vladimir Odojevski lasteraamatust "Linnake tubakatoosis" ainetel, oli tulemus kuidagi häirivalt metalse ja agressiivse kõlaga. Väga intensiivne, üsna kohatu lastemultikale (kas see ongi üldse lastele suunatud?) ja kõrgehäälsest laulust saadetud. 
Tegevus toimub peamiselt ühe katkise mängutoosi sees. Poisike tahab teada, mis saladus see siis on, mille pärast toosike enam ei mängi. Ennäe, muutubki pöialpoisi suuruseks ja läheb karbi sisemust avastama. Seal selgub, et ülbed jupid on enda hulgast ühe välja heitnud, taipamata, et teda on tervikliku ja töötava mehhanismi moodustamiseks vaja samapalju, kui kõiki teisigi. Mingit lõplikku "moraali" või "lahendust" siin ei ole, lihtsalt palju laulu ja tagakiusamist.
Hakkasin seda multsi vaatama kõrgete ootustega - kordustel põhinev, mutrite ja kruvidega täidetud mehhanism tõotas põnevat keskkonda, kus 60ndate esteetikat rakendada. Pidin aga pettuma.
Üldiselt tundus, et nii helis kui pildis püüdis filmike oma kuulsat Lääne eeskuju kohmakalt ja samas liiga otseselt kopeeridat. Vaadake parem mõnd allpool tutvustatud animatsioonidest.

Tuesday, July 3, 2012

"Fantadroms" / "Fantadroomid" (1985-1995)

Lätlased on kahtlemata Läänemere regiooni suurimad hipid. Nad kannavad lillepärgi, oma riigihümnis soovivad vaid luba õnnelikult Lätimaa pinnal tantsida ja neil on multikas "Fantadroms", mis valmis legendaarses Dauka animatsioonistuudios ja kehastab sedasama lustlikku trallitamist. Sedapuhku juba kosmosemastaabis. 
Võibolla mõned minust vanemad inimesed mäletavad seda veel televisioonist ja neile toob see kaasa nostalgilisi mälestusi. Minu jaoks oli tegu üllatava ja värske leiuga hilisest Nõukogude Liidu sürrealismist. Kuna osade pealkirju näidatakse nii inglise, saksa, prantsuse, vene kui läti keeles, oli tegu ilmselt impordikski mõeldud toodanguga. Samuti kõneldakse siin ainult "tulnukate" keeles, mis igaühele mõistetav on. 
Siuke värviline, lõbus ja seikluslik - näitaksin tulevikus oma lastelegi, Cartoon Networkile vahelduseks.
Peategelaseks on kujumuutev kollane kass Indrikis XIII, kosmosepäästja. Iga episood algab kassi sünniga mingist mustast kastist, lõppeb aga tema aevastusega. Algul näidati ka inimkosmonaute, kes kassi kontrollisid, hilisemates episoodides on ta juba enam-vähem isetekkeline.
Kassi ümber on armuintriig - temast on sisse võetud nii hiireke, kes unicycle´i peal mööda kosmost väntab ja üks lilla tark kiisu, kes samuti kuju muudab. Kõrvalosades pilveke, siga ja ussike.
Muid ühisnimetajaid osade vahel on raske välja tuua, tegevus on üsna suvaline ja ettearvamatu. Samas argine (kosmilisteks probleemideks on nt see, kui pilvel muna süües sool otsa saab).
Kümne aasta jooksul toodeti kokku kolmteist 7-minutilist osa. Mitte just palju, kuid piisavalt, et mõnusat õhtupoolikut sisustada. Päris kaine peaga inimene siiski üle kolme episoodi jutti ei jõua vaadata. Ära kammib. Kindlasti üks veidramaid lähituleviku ja kosmoserändude kujutisi. Samas arvutid ja skype on siin juba täitsa olemas.Viimane paikneb Indrikis XIII käpa sees.
Oh neid lätlasi...

Monday, July 2, 2012

"János vitéz" / "Sangar János" (1973)

Sellise multika tegid siis madjarid oma armastatud luuletaja Sándor Petőfi 150. sünniaastapäeva tähistamiseks. Võiks arvata, et Nõukogude Liidus rahvuspoeedi folkloorsete motiividega poeemil põhinevast filmist tuleb etnokitš või soome-ugri raskusest täidetud takuste nukkudega kangelaslaul. Tuli aga kuumade seitsmekümnendate voolava pildi ja kena muusikaga täidetud linateos, mis rabab vaatajat oma teostusega tänapäevalgi. Ungari rahvakunstile omast lillemustrit ja muud visuaalset sümboolikat on kasutatud küll, kuid nagu allpool pildil näha, siis originaalses ja maitsekas töötluses.
Sangar Jánosi lugu on armastuslugu. Kergemeelne, kuid vapper poiss armub vaeslaps Iluskasse. Rasked olud ei luba noortel aga koos olla ning János läheb laia ilma õnne otsima. Lahkub kodunt János-Maisitõlvikuna, ent naaseb Sangar Jánosina, kel kaasas Prantsusmaa kuninga õnnistus ja kott kulda. Sellega paraku raskused alles algavad.
Ilus ja põnev lugu, kus noorte armastus saab võitu nii kurjast kasuemast, röövlitest, türklastest, vaesusest, kuraditest, hiiglastest ja sortsidest ning lõpuks surmsat endastki.
 "Sangar János" on Ellen Niidu poolt ka eesti keelde tõlgitud. Ilmus 1973. aastal (samuti autori juubeliga seoses?) ning on huvilistele kättesaadav veebiski (ungari originaaliga paralleelselt).
Mis veel filmile kiidusõnadeks lisada? Lisaks eelpoolmainitule meeldisid mitmed vaimukad pisidetailid (nt keerubidest kroonikandjad või see, kuidas János hiiglase kõrvas rännaku ajal lõket tegi). Ehk ilusaim 60ndate-70ndate psühhedeelsest kunstist mõjutatud joonisfilm, kus üleminekud välis- ja sisemaailma, mõtete ning reaalsuse ja erinevate aegruumide vahel on sujuvalt ning kaunilt loodud. Siin pole "Kollase allveelaeva" kohatist paranoia-närvilisust või Tarassovi sotsiaalset närvi ja strobolikku valgusefekti. Ongi lihtsalt Petőfi lugu, ilus muinasjutt ja luule. Kunst, noh.
Niipalju kui skriinid võivad filmist aimu anda...
Haldjapiigad-poisid, kes ei tunne surma,
elavad sel maal kesk õnne igihurma.
Sööki ega jooki nemad seal ei vaja –
neid ei vaja õnnes ükski armastaja.

Sunday, July 1, 2012

"Контракт" / "Leping" (1985)

Tänase Tarassovi loomingu kiirülevaate lõpetuseks siis veel filmike "Leping", mis ühendab endas kosmoseromantika ning kapitalismikriitika ja on vast sotsialistliku psühhedeelia üheks stiilipuhtamaks näiteks (erinevalt "Kontaktist" ja "Mäekurust", mis tegelikult jutustasid pigem üldinimlikest väärtustest kui poliitilistest tõekspidamistest). Filmi aluseks on USA ulmekirjaniku Robert Silverbergi lühijutt "Company Store" 1959. aastast.
Kolonist Wingert võitleb tundmatul planeedil oma ellujäämise eest. Kriitilisel hetkel ilmub tema juurde robot, kes pakub kaitsvat jõuvälja...müüa. Tuleb välja, et sõbralik robot on vahendaja, kes levitab kuskil kaugel asuvate tootjate kaupu üle terve kosmose. Wingert, kes veel ei aima, millesse ta end segab, võtab robotilt prooviks vinge habemeajamiskreemi. Esitatav arve on aga transpordikulude tõttu üüratu. Wingert satub raevu, kaastundlik robot pakub aga lepituseks tasuta tootenäidist. Lubamatu konkurents omakorda ärritab roboti ülemusi ja vaene aparaat lülitatakse toitest ära.
Wingert päästab intergalaktilise müügimehe ja nad hakkavad sõpsideks.
Võrdlemisi kohmakas allegooria tegelikult, aga omamoodi vaimukas. Ja kui veidi järele mõelda, siis ülimalt sobiv tänapäevagi ühiskonda, kus mõtlematu tarbimine orjastab võlglasi ning müügimehed on sunnitud müüma või hävima (no mitte nii otseselt, aga töötus või vähene palk võib ka hävinguni viia).
Filmike on kaastundlik taoliste võlaorjade suhtes - ehkki lepinguline õigus on siin müüja poolel, on inimlik õiglus kolonisti päralt, kes eksitava infoga mõtlematusse tehingusse tõmmati.
Selline veider segu ühiskonnakriitikast, ulmest ja psühhedeeliast.
Triviat: filmis kõlav dzässilugu on "I Can't Give You Anything but Love, Baby" Ella Fitzgeraldi esituses.
Homme aga vaatame juba, mis 70ndatel Ungaris toimus.

"Перевал" / "Mäekuru" (1988)

"Mäekuru" on mu absoluutne lemmik Tarassovi filmidest ja peaks olema kohustuslik vaatamine igale animatsioonist ja/või vene kultuurist huvitunule. Lisaks hingematvalt kaunile klassikalisele animatsioonile on siin hüva muusika ning kunstnikuna on mängus akadeemik-matemaatik-graafik A. T. Fomenko karvane käsi. Viimane tagab selle, et filmi stroyboard näeb välja nagu graafiliste tööde näitus.
Filmi aluseks olnud Kirill Bulõtšovi ulmejuttu saab eesti keeles lugeda 2010. a ilmunud kogumikus "Perpendikulaarne maailm". 
Tõlkisin filmile ka subtiitrid, mida saab alla laadida siin.
Pärast kosmoselaeva hävingut on end kaugel planeedil sisse seadnud inimkoloonia. Ümbritseva keskkonna vaenulikkusele vaatamata on neil õnnestunud üles kasvatada uus põlvkond noori ning anda neile esmased teadmised Maal leiduvast. Kosmoselaeva vrakki ja kolooniat lahutab mäekuru. Juba aastaid pole keegi üritanud seda ületada, sest nii mitmed katsed on lõppenud edutult. Ometi on selles ainus lootus abi kutsuda.
Kas noorusest ja sõprusest piisab, et tundmatuid ohte trotsides sihile jõuda?
Üheks mu lemmikstseeniks oli, kuidas noorukid laeva "avastasid". Esemeid, millega nad seal tutvusid ja mida kaasa tõid, polnud just palju, kuid kui paari materiaalse sümboliga võtta kokku vene identiteet, siis ühtiks loetelu suuresti laevast leituga: kondenspiim, kitšilik matrjoska soolatoos, male, hulk raamatuid, sprotid.
Muide, ei tea, kas tegelaste nimed - Oleg, Dick, Thomas - mis justkui viitavad rahvusvahelisele kosmosemeeskonnale, annavad märku Külma sõja lõpust?
Ja stiilinäide akadeemik Fomenko loomingust:
Kaader filmist...
 ... ja graafiline töö "Kass Begemot" (Bulgakovi põhjal)

"Контакт" / "Kontakt" (1978)

Lääne 60ndate-70ndate visuaalse esteetika ning Nõukogude Liidu sotsialistlike ideede suurimaks lepitajaks oli mees nimega Vladimir Tarassov. Üks mu isiklikke lemmikuid, kelle loomingust selle blogi raames seni tutvustatud vaid lühikest filmi "Lasketiir" . Proovin seda viga parandada ja rääkida teistestki tema pärlitest, mis ajaga unustusehõlma ähvardavad vajuda.
 "Kontakt" jutustab loo boheemlasest-kunstnikust, kes näeb välja, nagu oleks äsja kollase allveelaeva pardalt maha astunud - soeng, laiad püksid, piip, prillid - kõik on seal. Uitab, vilistab viisi ja kohtub tulnukaga. Algsest ehmatusest saab peagi äratundmine ning vastastikune sõprus.
Kes end vene keeles ebakindlalt tunneb, siis siin ei kõnelda sõnagi. Kontakt luuakse vaatajaga (nagu ka tulnukaga) täiesti mitteverbaalsete vahenditega.
Ehkki oma põhiolekus nägi maaväline külaline välja mingi vormitu massina, kel trianglid silmadeks, oli tema kohmakates püüetes kunstnikkuga suhestuda midagi kurba ja haaravat, mis vaatajas koheselt sümpaatia tekitab.
Kõik Tarassovi loomingu põhielemendid on juba selles lühikeses filmis olemas: mikro- ja makrokosmose põimumine, erksad värvid, metamorfoosid, matemaatilise ornamentika kasutamine, humanistlike väärtuste rõhutamine ja džässilik muusika. Mõnede muude filmide põhjal võiks loetelule lisada veel kosmoseromantika  ja kapitalismikriitika.