Monday, May 21, 2012

"A Place to Stand" / "Koht, kus seista" (1967)

Kanada kunstniku ja filmitegija Christopher Chapmani lühike dokumentaal "A Place to Stand" mõjub tänapäeval sama haaravana kui pool sajandit tagasi. Film pidi tutvustama Ontariot 67. a Expol. Pälvis seal oma uudse formaadiga palju tähelepanu, võitis Oscari parima lühifilmi kategoorias ja andis Norman Jewisonile inspiratsiooni "Thomas Crowni afääri" monteerimiseks.
Milles siis asi? Selles, et Chapman võttis kasutusse jagatud ekraani tehnika, mis lubab ühele ekraanile korraga lasta mitut erinevat filmi, ise kutsus ta seda peene nimega "multi-dynamic image technique".
Filmis näeme Ontario elanikke, tööstust, loodust, ja muud argipäeva. Taustaks enamasti naturaalne heli, mida kohati saadab entusiastlik "A place to stand, a place to grow..." lauluke, Ontario "hümn". Just tööstuse, tehniliste protsesside näitamiseks tundub taoline tehnika eriti hästi sobivat. Lubab näidata korraga mitut toimingut, piltide kiire vaheldumisega mõjub asi dünaamiliselt ja jõuliselt, mitte mingi mehhaanilise tegevusena, mida päevast päeva korratakse. Nõukogude propaganda oleks jumalast kõwi kunstilise väärtusega filme võinud luua sedasi.
Aga võib arvata, et taolise projekti kujundamine nõuab kõvasti aega ja mõttevaeva. Eriti 67. a tehniliste vahenditega. Seda arvas Chapman ise ka, kes mingil hetkel kogu asjale käega oleks löönud.
Monteerimisel on arvesse võetud piltide kadreeringut (horisontaalid-vertikaalid), liikuvust (staatilisemad pildid vaheldumisi dünaamilisematega, et vaatajal oleks võimalik ekraanil toimuvat haarata), silma liikumist jms.
Kokku läks paarikümneminutilisele dokile 1,5 tundi filmimaterjali. Kõige enam näeb ekraanil korraga 15 kaadrit.
Nende samade "tehniliste vahendite" tõttu sai aga Chapman monteerimisprotsessis korraga jälgida vaid kaht, nii et suur osa tööst tuli ehku peale teha.
Filmi saab vaadata juutuubis: esimene osa ja teine osa .
Mingi pontšikusöömisvõistlus.

Sunday, May 20, 2012

"Мальчик и голубь" / "Poiss ja tuvi" (1961)

"Poissi ja tuvi" teatakse eelkõige kui Andrei Kontšalovski režissööridebüüti - tegu on nimelt tema diplomitööga ВГИKi (Всероссийский государственный университет кинематографии имени С. А. Герасимова) juures. Ühtlasi teise (lühi)filmiga, millele ta stsenaariumi kirjutas.
Särasilmset ornitoloogiahuvidega poissi mängib Nikolai Burljajev, kelle jaoks see jällegi esimene näitlejatöö oli. Kuulsust kogus Nikolai aga Tarkovski "Ivani lapsepõlve" nimiosalisena vaid aasta hiljem.
Poiss unistab tuvidest - joonistab neid seinale, vaatleb nende lendu. Et aga turul 100 rutsi linnu eest välja käia ei ole, vahetab ta tuvi isa margialbumi vastu. Üürike õnne ja unistustelind, teadmatuses oma peremehevahetusest, naaseb oma varasema omaniku juurde. Tuvi lunastatakse taaskord välja, kuldkalade ja plastikplaatide vastu. Kas poiss suudab sedapuhku oma unistust hoida? Kuidas langetada valik enda ja linnu õnne vahel?
1962. aasta Veneetsia Filmifestivalil võitis see laste- ja noortefilmide kategoorias peaauhinna. Ja tõesti, tegu on paeluva kujutlusega lapsepõlvest. Arvatavasti puudutab film igaüht, kes lapsepõlves midagi ennastunustavalt on ihaldanud. Vähese dialoogiga teos mõjub poeetiliselt, kasutades väljendusvahenditena  pigem montaaži (nägude lähiplaanid) ja kaameratööd. 
Oluliseks tegelaseks on siin ka linn, selle tänavad, trepikojad, katused ja kirikud, mis tegevust koguaeg saadavad. Peamiselt ilus sõjaeelne arhitektuur. Üheks kaunimaks võtteks ongi kaader, kuidas poiss jookseb oma linnu järel mööda tänavat, läbi pesunööride ja lompide. 
Tugevad debüüdid mõlemalt poolt. Nii palju kui olen juhtunud kaasaegseid filmikooli üliõpilaste töid nägema, püütakse tihti öelda midagi uut ja sügavamõttelist kohe esimese korraga. See film aga näitab, et tihti piisab vaid vähesest - ühestainsast hästi läbitunnetatud ideest, et haarata ka vaatajat. 

Saturday, May 19, 2012

"Алиса в Стране Чудес" / "Alice imedemaal" (1981) "Алиса в Зазеркалье"/ "Alice Peeglitagusel maal" (1982)

"Alice imdedemaal" ja "Alice Peeglitagusel maal" valmisid Kiievi kinostuudios 1980ndate alguses. Esimene neist 3- ja teine 4-seerialine, iga osa umbes 10 minutit pikk. Mis mind filmi juures võlus, oli selle puhas 70ndate esteetika - psühedeelsele kunstile iseloomulikud teravad värvikontrastid ja joonte voolavus. Stiil, mis Alice´i loole imehästi sobib. Nõukogude Liidus valminud multifilmidele iseloomulikult on siin ka mitmeid laule. Üldist kõlapiltigi iseloomustab teatav eklektilisus, mis viib mõtted Lääne toonaste rokkbändide juurde. 
Igatahes, pole ei laadilt rahvuslik ega sisult sotsialistlik.
Ma arvan, et enamus on Lewis Carrolli Alice´i raamatuid lugenud ja teab sisu niigi. Neile, kellest see lapsepõlves mööda läinud siis teadmiseks, et lugu räägib väikesest tüdrukust, kes satub kahte salapärasesse riiki, kus joob kujumuutvaid vedelikke, ajab juttu seeneussiga, näeb haihtuvat irvikkassi, mängib flamingodega kroketit, käib tagurpidi, kui tahab minna edaspidi ja edaspidi, kui tahab minna tagurpidi, kohtab lendavaid elevante, rääkivaid lilli, väärikat muna ja palju muud põnevat.
Panen siia nüüd isutekitamiseks tavapärasest rohkem pilte:


"Saving Grace" / "Grace´i päästmine" (2000)

Täitsa okeika kaasaegne inglise komöödia. Esimesed pool tundi olid küll igavad ja lõpplahendus banaalsevõitu, aga see-eest, kui juba äktsioniks läks, siis ikka täiega ja päris mitu head naeru sai siit. Lisaks kena väikelinnamiljöö ja meri, mida saareriigi filmides ikka näha saab. 
Režissöör Nigel Cole´i lavastajadebüüt.
Londonis diili tegemas.

Kui tavaliselt näeme stoner´ komöödiates peategelastena batikasärkides ja kulunud teksades noormehi, siis siin hakkab rohelist kasvatama hoopis keskealine inglise daam.
Grace´i mees sureb ning pärandab naisele kauni kivivilla ja hunniku võlgu. Elamiskoha säilitamiseks läheb vaja 300 000 naela (või oli mõni muu müstiline summa...), ühtegi kasulikku ametit aga lesk ei valda ja aega ka väga pole. Õnneks tuleb talle appi aednik Matthew, kes palub ühe teatud taime eest hoolitseda. 
 Bill Bailey oli hipi (ülla-ülla...)

Meeldis, et film suutis tavapäraseid klišeesid vältida - ei võtnud asja suhtes moraliseerivat hoiakut, ega näidanud suitsetamist ka üleelusuuruse kogemusena. Mõnus huumor kanepi-paranoia aadressil, seda eriti korrakaitsjate ja kiriku arvel. Mitmeid muhedaid kõrvalosi külaelanike näol. Vaimukad dialoogid, tugevad naiskarakterid.
Vaata, ja tuju läheb mahvitagi heaks.

Thursday, May 17, 2012

"Eesti nukufilmid 6 - Hing sees"

Vaatasin läbi eesti nukufilmide kogumiku 6. DVD, mis esitles 5 Riho Undi autorifilmi. Enamust neist olin ühel või teisel ajal juba näinud, kuid niimoodi heas kvaliteedis ja ühe korraga vaadates sai mõnusa tervikpildi filmimeistri loomingust.
Üldse oli "Hing sees" 7 DVD-st koosneva kogumiku välja andmine Nukufilmi poolt väga tänuväärne tegu. Nüüd võiks veel kokku panna eesti vanemate ja uuemate joonisfilmide kogumiku. Küll seda oleks tore vaadata!
Aga jah, Riho Undi loomingust siis. 
Kõrgel kunstilisel tasemel filmid kõik. Ilmselt lapsena väga ei oleks viitsinud vaadata või kohati oleks häirivaid mälestusi põhjustanud, aga nüüd pole viga midagi. Juuresolevas brošüüris ära toodud festivalide loetelud, kus üks või teine film on linastunud, olid samuti muljetavaldavad. Siin siis filmid ajavahemikust 1998-2007, varasemad kuulsad filmid nagu "Kapsapea" ja "Saamueli internet" leitavad ühelt teiselt DVD-lt ja seitsmest Hardi Volmeriga kahasse lavastatud filmist on siia ka jõudnud vaid üks. Nüüd aga igast lähemalt:

1. Primavera (1998)
Kena kevadine multifilm putukate-satikate-kalade-dinosauruste paaritumis- harjumustest. Nähtuna liblikarööviku silme läbi. Nukud on metallist ja kruvidest, ütleks, et aurupunk, aga mitte viktooria-ajastu Inglismaast inspireeritud, vaid pigem kuskil Nõukogude MetZavis kokku klopsitud. Siiski, see metallisus tekitab mõnusa vastuolu loomade loomuliku ja romantilise liikumisega ning üldse on plekk jms üks jabur valik, millest looduskeskkonda luua.
Põhimõtteliselt nagu Isabella Rossellini kurikuulus "Green porno" , humoorikas vaatamine kõigile zooloogidele.
Tiitritest saab lugeda, et nõu andis ka Aleksei Turovski. Ja Volmer aitas lavastada.
Uudishimulik röövik vaatab, kuidas rohutirtsud "vanainimeste asja" teevad.

2. "Pingviinide paraad" (2002)
Pingviinid kõrbes?! Ma paneks terve selle filmi öko-horrori alla oma postapokalüptilise õhustiku, poolmilitaarse maastiku ja ähvardavate sulelistega. Ja siis vaatad, kuidas rollid vaikselt vahetuvad ja inimene loomastub ja loomad ei olegi tegelikult loomad ja ... See film oli nagu "Pingviinipoeg Lolo" antipood - kohe ootad, et keegi hõikaks: "Inimesed tulevad", aga rõõmsa tervituse asemel lähevad ja hammusatavad neil varbad otsast. Brr.  
Some deep shit. Lugege juba seda tutvustust: "Sa lähed paraadile. Lähed vaatama neid, keda pead enda omaks. Sa tead, et nad on sulle truud alamad, keda enda eest sõtta saata. Vaatad neid, et korrata: sa oled kaitstud. Sa ootad seda kõige kaitsetumatelt, kelle suurim vaenlane oled sa ise."
Mina olen elus õnneks ainult ühe korra pingviine näinud. Ja need olid ka Tallinna loomaaias kindlalt trellide taga ja Turovski valvsa pilgu all.
3. "Hing sees" (2002)
Järgmine filmike ei paku ka midagi kergemat. Nojaa, põhineb ta ju Tammsaare samanimelisel jutustusel ja jätkab militarismi-antimilitarismi teemadel. 
Üks poiss imestab, et tema mängusõduritel ei lähe surres silmad kinni. Ju pole siis hinge sees.
Poisike läheb oma sõjaveteranist papsi juurde ja hakkab lunima, et too nukkudele hinge sisse paneks. Nii kaua lunib, kuni vanamehel ära kammib, ta sõdurisineli selga tõmbab ja poisile mõrvarliku nukuarmee valmis suristab.
Nukud ja painatud lapsed on kaks kohustuslikku komponenti igale õudusfilmile.
4. "Vennad karusüdamed" (2005)
Ilmselt kõige tuntum film sellelt kogumikult ja üks mu lemmiknukufilmidest üldse.
"Vennad karusüdamed" räägib kolmest orvuks jäänud karupojast Henryst, Vincentist ja Augustist, kes Pariisis edutult kunstnikena läbi püüavad lüüa. Kuuldes, et kuri jahimees Šiškin, kes nad üldse orvuks tegigi, nende perekonnapildi pealt suuri summasid kasseerib, võetakse ette teekond Suurele kodumaale.
Karukeste karakterid on nii muhedad, et lihtsalt lust vaadata. Nutikalt on ära kasutatud kõikvõimalikke kunsti- ja kultuuriajaloolisi seoseid ning juba Malevitši inimeste eest Moskva tänavatel oleksin valmis ära andma pool kuningriiki. 
Käsikirja kirjutamisel oli mängus Kivirähki karvane käsi ja, ma nüüd ei tea, aga äkki see on üks esimesi tema ekraniseeringuid üldse. 
10/10 mõmmidele!
5. "Põhjakonn" (2007)
See nukufilmi ja piksillatsiooni kombineeriv filmike jäi minu jaoks kogumiku nõrgimaks. Peamiselt sellepärast, et seda oli hästi igav vaadata. Ja sellepärast, et need piksillatsiooni osad Põrguneitsi ja sõduriga meenutasid pigem Koit Toome muusikavideot.
Ja miks peaks noormees maailma taas hukatusse saatma vaid kamba purjus kuningate halbade lauakommete pärast?

Tuesday, May 8, 2012

"Дом Солнца"/ "Päikese kodu" (2010)

Tundub, et kaasaegses Vene kinos on rohkem raha kui ideid. Mihhalkovi viimased filmid, Võssotski eluloofilm ja käesolev linateos on selle ilmekaks tõestuseks - viimistletud pilt, uhked rekvisiidid, põnev teema ... ja täielik sisutühjus.
Film on vene muusiku, näitleja ja laulukirjutaja Igor Sukatšjovi kolmas lavastajatöö.
Sukatšjovi muusikukarjäär algas juba 1977. a grupiga «Закат Солнца вручную» (nimemaagia?), jätkus kollektiiviga «Постскриптум» (millest pärast Sukatšjovi lahkumist kasvas välja «Браво») ning saavutas suurima kuulsuse 1986. a Sergei Galaniniga moodustatud bändis «Бригада С». Lisaks pea kümme sooloalbumit. Nii et rokk-kultuuri seisukohalt väga oluline kuju.
"Päikese kodu" peaks siis kajastama hipiliikumist Nõukogude Liidus. Kahjuks võtab aga liialt šnitti USA hipikujutistes väljakujunenud stereotüüpidest (NL-is hipid Vietnami sõja vastu protestimisega ei tegelenud, liiatigi ingliskeelsete plakatitega) ning on üsna lameda tegevustiku ja -kujudega. Lõpptulemus mõjub kuidagi groteskselt, mida veelgi võimendavad kunstlikult sisse pikitud "ajastu sümbolid". Näiteks koht, kus Võssotski ise noorte armastusele oma õnnistuse annab. Võssotskit muide mängis Igor Sukatšjov isiklikult.
Positiivse poole pealt - muusika on hästi valitud, kohati näeb täitsa ilus välja ja paaris kohas saab nalja ka.
Pealkirja võib võtta metafoorina, viitena The Animalsi laulule "The House of the Rising Sun", mis oli üheks hipiajastu sümboliks, või ka täitsa otseselt - peahipi koodnimi on Päike. Sellega mängitakse päris palju - a la "minu kodu on taevas". Lisaks võetakse ette väljasõit mere äärde, kus asuvat Päikese kodu, mida, üllatus-üllatus, ka "Tõusva Päikese majaks" nimetatakse. Keegi seal käinud ei ole, aga jutud käivad. 
Peategelaseks on kleenuke Saša Sergejevna, värske meditsiini üliõpilane Moskvas, keda ootab ees viimane suvi enne ülikooli. Saša kohtub Päikesega, armub ja teatab peagi vanematele, et "Mina hakkasin hipiks". 
No ja siis nad teevad hipi asju, ehk siis tantsivad peamiselt, kallistavad üksteist ja räägivad armastusest. Aeg-ajalt sõjaväelased ja miilits peksavad nad läbi. 
Dialoog ja tegelaskujud on viletsamad kui portvein, mida noored joovad.  Saša on lihtsalt selline armas tüdruk, kelle ainsaks silmatorkavaks iseloomujooneks on pidev vajadus Päikesega koos olla. Päike jällegi valdab mingeid erilisi võimeid keha ümberpaigutamiseks ruumis, nii et ta ilmub ja kaob pidevalt ja on väga salapärane. Päikese prototüübiks oli Jura "Päikseke" Burakov, tähtsa ametimehe poeg ja üks Moskva hipiliikumise organiseerijaid. Hangeldaja ja spekulant, kes arreteeriti narkootikumide ostmisel ja suri 43-aasta vanuses epileptilise hoo tagajärjel. Otse tänaval. Ega teda siin filmiski õnnelik lõpp ei oota...
Kõrvaltegelased, nagu pahatihti juhtub, olid põnevamad. Gerda ja Pisike olid vähemalt vaimukad ja meeldejäävad. Koreets, prototüübiks kunstnik Boris Kapelski, käitus üsna mõistlikult. Ja doktorina tegi paar episoodi kaasa Mihhail Jefremov. 
Filmist on ehk kasu sedavõrd, et keda huvitab, võib ise prototüüpide ning ajastu kohta uurida. Venekeelses vikipeedias, muide, on seda käsitleva artikli all terve omaette sektsioon, mis käsitleb siin esinevaid faktivigu - alates sellest, et Saša kodu köögikappidel on liiga kaasaegsed käepidemed.
No see selleks, ega see dokumentaalsusele ei pretendeerigi, kuid mingit oma nägu või ideed siin kah ei ole.
Lugege parem Vladimir Wiedemanni "Maagide kooli". Mir!
Rokihuviline pioneer.
Hipi rahulikke elanikke tülitamas.

Sunday, May 6, 2012

"Русалка" / "Näkineid" (1996)

Aleksandr Petrovi teine režissööritöö, mis 1998. a Oscarilegi kandideeris.
Tema kõige rahvusromantilisem teos, mis ammutab oma ainese vene folkloorist ja ühest "vene hinge" alustalast - õigeusust. Lüüriline, dialoogita rännak metsa keskel elava staaretsi, tema õpilase ja järves pesitseva näkineiu juurde. 
Näkineid on õnnetu armastuse pärast end uputanud neiu, kes nüüd noormehi varitseb ja neid enesega järvepõhja meelitab. Vana tark staarets on aga läbinägelik ja palub taevastelt jõududelt oma hoolealusele kaitset. Lõpus ongi eepiline lahing, kus nii näkineiu kui vanamees oma otsa leiavad.
Kuna vaga pühamehe elule võib õigeusu traditsioonis (ja teisteski religioonides) eelneda tormiline ilmalik elu, siis võib arvata, et noormees, kelle pärast tüdruk end uputas, oligi seesama staarets. Aga eks iga vaataja saab seda ise mõistatada.
Film avab mitmeid olulisi vene vaimuelu aspekte: paganlike ja õigeusu traditsioonide tihe läbipõimumine, sünkretistlik maailmapilt nii ilmalike kui vaimulike poolelt; "vale" surma surnute demoniseerimine, nende kujutamine kättemaksuhimuliste vaimolenditena; ja muidugi staaretsite (старец) traditsioon. Ehkki viimaste juured peituvad keskaja müstitsismis ja askeetlikes praktikates, on tegu omapärase nähtusega, millesse ametlik õigeusukirikki kahtlustega on suhtunud. Seda just staaretsite suure mõjuvõimu pärast rahva seas. Nad olid hingelised juhid kõige laiemas mõttes, autoriteetsed ja karismaatilised isikud, keda usuti olevat kokku puutunud jumaliku müsteeriumiga. Ehkki nad tihti elasid kloostrite juures, olid mitmed neist siiski tihedas suhtluses välismaailmaga, seda just oma aktiivse kaastunde ja abi kaudu. Kuulsaimaks staaretsite traditsiooni kandjaks on muidugi Optina Pustõni klooster Kaluuga kubermangus.