Friday, May 4, 2012

"Подмосковные вечера" / "Õhtud Moskva lähistel" (1994)

"Õhtud Moskva lähistel" (Cannes´ festivalil esilinastus nime all "Katja Ismailova") on üks Valeri Todorovski varasemaid filme. Valmis see Vene-Prantsuse koostöös ning sisaldab mõjutusi kummagi poole kinotraditsioonidest.
Üldiselt kena teos, tähelepanuväärse operaatoritööga ja tublide sooritustega kõigilt peaosatäitjatelt. Meeldejäävaima rolli tegi muidugi Alisa Freindlihh despootliku kirjanikuna (üks tema viimaseid kinorolle pea aastakümneks). Aga armas oli ka Ingeborga Dapkunaite, kes mängis peakangelannat veel samal aastal linastunud Nikita Mihhalkovi esimeses "Päikesest rammestunud" filmis.
Tegevus toimub Moskvalähedases datšas (mis pigem väikese mõisa mõõtu on, kui mõni harilik puulobudik) ühel vihmasel hilissuvel. Kuulus kirjanik Irina Dmitijevna sõidab sinna suvitama ühes poja ja minia Katjaga. Viimane on enam masinkirjutaja kui minia funktsioonis, kuulates vaid ämma ja abikaasa sõna. Ning ämmal neid sõnu ikka jagub...
Ühel õhtupoolikul tuleb aga külla puusepp, mehhaanik ja muidu kuldsete kätega mees Sergei (Vladimir Maškov), kes Katja oma embusesse haarab. Õrn romantika muutub peagi kiredraamaks ja tragöödiaks, kui seni vaikinud Katja avastab, millisteks jubedusteks ta õnne nimel valmis on.

Thursday, May 3, 2012

"Storie di ordinaria follia" / "Tavalised ogarused" (1981)

"Style is the answer to everything. Fresh way to approach a dull or a dangerous thing. To do a dull thing with style is preferable to doing a dangerous thing without style. To do a dangerous thing with style is what I call art," teatab Charles Bukowski kirjanduslik alter ego Charles Serking siinse teose avasõnades. Tegu võiks olla filmi kreedoga, sest tõesti-tõesti, stiili siin on. Veel on siin palju seksi ja alkoholi, kuid needki stiilitunnetusega, mis tihtipeale avaldub just selles "ohtlikkuses", enda ja teiste piiride kompamises.
Ja vaata vaid seda ilusat sügavsinist tooni, mida võib leida kirjaniku elamises, tema armastatu riietes või baari hämus ning mis loob sellise mõnusalt kuuli atmosfääri.
Kes mõndagi Bukowski teost lugenud, teab üldjoontes, millest jutt käib. Üldiselt kirjandusest ja elust, tihti läbi naiste ja napsu, mis nagu polegi naudingud, vaid lihtsalt ajutised unustusvahendid. Kindlasti ei ole Charles aga see mees, kes oma hädas rabeleks, ta võtab kõike külma kõhuga ja teab oma kohta. Kui vahel tundub, et käsi hakkabki paremini käima, siis tuleb end ise kiiresti alla tirida. 
Võibolla selleks, et kirjanduslikku ainest leida. Võibolla selleks, et reaalsusega ühenduses olla. Võibolla lihtsalt selleks, et iseendaks jääda. 
Võrreldes varem siinmainitud Bukowski-ekraniseeringuga "Factotum", meeldis see filmike enam. Mitte ainult visuaalse teostuse poolest - ka peaosades olevad näitlejad Ben Gazzara ja Ornella Muti olid rohkem omal kohal, veenvamad ja meeldejäävamad. Meeldis seegi, et filmi saatsid pikad lõigud kirjaniku teostest, mis andsid sügavust ja sidusid asja tihedamalt Bukowski originaalloominguga. "Factotum" näiteks võinuks olla mõne muugi joodik- või algaja kirjaniku elulugu, kes tööotsi vahetab. Siin aga, olgugi, et itaallaste tehtud, oli enam kirjanikuhärra vaimu tabatud. Minu jaoks vähemalt.
Soovitan üles otsida ja lugeda samanimelist raamatutki, mille Peeter Sauter lahkesti eesti keelde on tõlkinud.
Lõpetuseks aga mõned Bukowski naisukesed selles filmis:

Wednesday, May 2, 2012

"The Strawberry Statement" / "Maasika-avaldus" (1970)

Veel üks film USA 70ndatest. Kuid erinevalt Thomas Corwni minikleitidest ja sportautodest toob see meid noorterahutuste ja toonase mässumeelsuse maailma. Kuna pealkiri kõlab nii eesti kui inglise keeli üsna tobedalt, siis alustuseks selle tagamaadest.
Teos põhineb nimelt James Simon Kuneni samanimelisel raamatul 1969. aastast, kus autor kirjeldab üliõpilasrahutusi Columbia Ülikoolis. Tegu on suht autobiograafilise teosega, kuna 19-aastane Kunen oli selle kirjutamise ajal ise seal õppimas. Maasikaga on aga asi seotud nii, et üks tähtis tegelane oli neid rahutusi kommenteerides meediale teatanud, et need ei tähenda talle rohkem, kui see "kas enamusele üliõpilastest maitsevad maasikad". Hiljem ta küll parandas ennast ja väitis, et tast saadi valesti aru, kuid nimi tema sõnavõtu ja meeleavalduste kohta jäi käibele.
Aga eks maasikatel oli toonases hipikultuuris muidu ka tähelepanuvääriv koht - meenutagem siin biitlite laulu "Strawberry fields forever" või psühhedeelroki bändi Strawberry Alarm Clock.
Mille üle need tudengid siis protestivad? Muidugi sõja, rassismi ja muude halbade asjade vastu. Konkreetseteks ajenditeks olid Ülikooli ja riikliku kaitse (->Vietnami sõja) rahastamise tihedad seosed ning plaan rajada ülikooli lähedusse rassieralduspoliitikaga kool. Samas, eksivad need, kes arvavad, et tegu on puha idealistliku filmiga.
Peategelane Simon, kelle silme läbi toimuvat näeme, on asja suhtes pigem irooniline ning eemalseisev. Protestidega ühinema tõmbab teda ja ta sõpru esialgu vaid uudishimu ning lootus kergesti tüdrukuid nillida. Ka elu peahoonesse sulgunud tudengite seas meenutab pigem lõbusat kommuuni, kus lauldakse, joonistatakse ning tuntakse end muidu hästi. Siiski läheb lõpus asi tõsiseks ja näeme umbes 10-minutilist üsna realistlikku madistamisstseeni, kus publiku sümpaatia vaieldamatult noortele kuulub. 
Plussidest ja miinustest... võrreldes tänapäevaste hipiajastut kujutavate filmidega, mis enamasti hea stiliseeringuga kostüümidraamade tasemele jäävad, oli siin tunda ajastu puudutust. Päikselised San Francisco tänavad, kohalike kaasamine filmi ning muidugi muusika, mis mängis Neil Youngi, Joni Mitchelli jmt asjakohaste esinejate laule. Kasutati ära oma aega ja kohta, seda liigselt ilustamata, kuid samas oskuslikult pisikeste detailide ja ruumidega mängides.
Kaameratöö oli silmatorkavalt vaba, meenutades kohati pigem koduvideot. Samas jooksis sisse psühhedeelia elemente, kas siis kiire montaažiga, mis laskis vaid vaatajal arvata, kas tegu on mingite Simoni fantaasiate, mälestuste või tegelikkusega. Küll filmiti külitsi, tagurpidi ning liuglevalt. Aga seegi õigustas end antud juhul, eriti kuna peategelane ise käsikaameraga ringi jooksis.
Samas oli tegu üsna naiivse ja lihtaskoelise filmiga, mis suuri üllatusi ei pakkunud ja seepärast jääb ikkagi vaid oma ajastu kenaks kajastajaks kui püsivama väärtusega teoseks. Piece!

Tuesday, May 1, 2012

"The Thomas Crown Affair" / "Thomas Corwni afäär" (1968)

Võluv põnevik mõnusa 60ndate atmosfääri ja esteetikaga. Peaosades Steve McQueen ja Faye Dunaway. Vaadata tasuks juba nimede poolest, kuid kui lisada siia haarav kassi-hiire mäng, kaunis visuaal ning hea lavastajatöö, on elamus garanteeritud. Filmist tehti ka remake 1999. a, kus nimiosas Pierce Brosnan, kuid nagu ikka on originaal omanäolisem ja meeldejäävam.
Väga meeldis võte, kus korraga näidati mitut kaadrit, umbes nagu turvatöötaja ruumis, mis andis tegevusele mõnusa tempokuse. See nägi välja siis umbes niimoodi:
Thomas Crown on igavlev miljonärist mastermind, kes veedab oma päevi ekstreemspordi, kihlvedude ja kõikvõimaliku meeleheaga. Kuid väljakutseid vajab temagi. Nii endale kui, nagu ta lõpupoole oma ideoloogiat avab, "Süsteemile". Nõnda kavandab mees röövi pangas, kus ise töötab. 
Asja asub uurima kaunis kindlustustöötaja Vicki Anderson, kes kasutab lubatuid ja lubamatuid võtteid, et mehelt tunnistust kätte saada. Crownil on aga jälle hea meel, et omale tegevust leidis.
Filmis kõlab üks imekena laul "Windmills of your mind", mis võitis ka parima filmilaulu Oscari. Tasub kindlasti kuulamist-vaatamist näiteks siit . Selline õrn, poeetiline ja meeldejääv. 
Muusika-alasest triviast tasub veel mainimist, et film monteeriti muusikast lähtuvalt, mitte vastupidi. Prantsuse helilooja Michel Legrand vaatas materjali üle, võttis 6 nädalat puhkus ja kirjutas 90 minuti jagu muusikat, lubades luua uue, "klassikalise" versiooni kui see montaaži-eksperiment viltu oleks vedanud. Kukkus aga välja väga kenasti ning heli mängib siinkohal suuremat rolli, kui põnevikes enamasti tavaks.
Hea kvaliteetne meelelahutus. Väidetavalt oli see Steve McQueenigi isiklik lemmik kõigist ta näitlejatöödest.

Friday, April 27, 2012

"Kafuka: Inaka isha" / "Kafka: Maa-arst" (2007)

Juba see on märkimisväärne, et üks animatsioon tekitas mus soovi taas Kafka kätte võtta. Omal ajal "Protsessi" lugemine oli ikka paras piin ja paar juhuslikult valitud lühijuttu pole samuti erilist muljet jätnud. See Koji Yamamura lühifilm suutis aga luua sellise ängi ja ebamäärase hirmu õhkkonna, mida Kafka parimad hetked levitavad. Lisaks kaunis klassikaline joonisfilmi teostus ja maagilise realismi piirini jõudvad metamorfoosid.
Pole ime, et see 2008. a Hiroshima rahvusvahelisel animatsioonifilmide festivalil (mis on ikka üks väga kõva festival) Grand Prix võitis.
Lugu ise räägib meile sellest, kuidas üks haletsusväärne maa-arsti kõbi saadetakse noore  poisi haigevoodi juurde, keda ta ravida ei suuda ega taha. Mitmed asjaolud kuhjuvad kokku psühholoogiliseks pingeks, mille edastamisel kasutatakse maksimaalselt ära joonisfilmi kui meediumi võimalusi. 
Meenutab sajandialguse saksa ekspressionismi oma mustade hobeste ja moonutatud figuuridega.

Thursday, April 26, 2012

"The Point" (1971)

Alustuseks peaks vist veidi mõtisklema sõna "point" tähenduste üle inglise keeles. Mis eesti keeles on eelkõige mingi üldine mõte, võib seal tähendada punkti, tippu, teravikku, osutamist ning esineda veel kümnetes ja sadades sõnaühendites (nt point of view). Taolistele sõnamängudele antud film suuresti tugineski. Keskseks ideeks "everything has a point". 
Loo autor, USA laulukirjutaja ja muusik Harry Nilsson on kontseptsiooni tekkimist kirjeldanud nii: "I was on acid and I looked at the trees and I realized that they all came to points, and the little branches came to points, and the houses came to point. I thought, 'Oh! Everything has a point, and if it doesn't, then there's a point to it.'"
Ja see võttiski asja enam-vähem kokku. On üks peategelane Oblio, kes sünnib maailma, kus kõigel on "point" (antud juhul siis koonusekujuline teravik pea otsas). Obliol aga on ümmargune pea (ehkki teda sunnitakse teravatipulist mütsi kandma), sestap on ta pointless ja aetakse kurja Krahvi mahitusel samavõrra mõttetusse metsa. Seal kohtub ta terve hulga tegelastega ning jõuab äratundmisele, et paljudel ümaratelgi asjadel on "point" ja naaseb võidukalt koju.
Filmi on sageli võrreldud biitlite kuulsa "Kollase allveelaevaga", ent kui üldine ajastuvaim välja arvata, jääb "Point" eelnevast ikka kaugele maha. Kokkupuutepointe on aga teisigi - keskseks jutustajaks-tekstilugejaks on nimelt eksbiitel Ringo Starr.
Kõige alguses oli aga Harry Nilssoni samanimeline album, mis oleks omamoodi põhja moodustanud mõnele rokkooperile (muusikali vormis on seda tõesti ka lavale toodud), kuid vändati millegipärast lastele mõeldud multifilmiks ja seepärast suuresti ära lärtsiti.
Seda esiteks teostuse poolest, sest režissöör Fred Wolfi joonistusstiil on kole-kole. Ning mitte Pärna moodi robustne inetus, mis tegelikult on ilus, vaid lihtsalt mage ja igavavaõitu. No vaadake seda rumalate nägudega ja silmitut koonuspeade massi seal üleval... Teiseks on filmivormi nõuetest tulenevalt Nilssoni häädele muusikapaladele vahepeale keevitatud dialoogid, mis on samuti üsna mõttetud, targutavad ja venitavad filmi kohutavalt pikaks ja tüütuks.
Kõik see omakorda tiriks nagu alla Nilssoni oma ande, millest on kahju, sest album "The Point!" on tõesti kuulamist väärt. Nii et kokkuvõttes soovitangi see niisama kuulamiseks üles otsida ja näotu multikas vaatamata jätta.
Mõned tegelased, keda Oblio oma rännakutel kohtas.

Wednesday, April 25, 2012

"War of the Buttons" / "Nööpide sõda" (1994)

Oi, kuidas mulle meeldis see film! Jookseks kohe ise Tartu peale kellelegi nahapeale andma. 
Okei, mõned võivad öelda, et see, mis siin tegelt toimus, oli kole koolikiusamine, laste mängud polnud sooneutraalsed ning alaealistele ei või viskit joota ega roppe sõnu õpetada.
Minu jaoks oli aga tegu kõige sümpaatsema iiri ning laps olemisest rääkiva filmiga, mida näinud olen. See oli muhe ning eluterve suhtumisega tehtud. Sest kuidas sa muidu ikka sõja, sõpruse, demokraatia ning kõigi teiste keeruliste mõistetega hakkama saad, kui neid ise läbi pole tunnetanud.
Ehkki film oli lastest ning üldiselt ka neile suunatud, jagub siin mõnusat huumorit vanemalegi publikule. Lisaks palju äratundmis- ja meenutamishetki oma rüblikuaastatest.
Loo keskmes on kahe naaberküla poistejõugud - rikkad (Carricks) ja vaesed (Ballies). Mõeldakse välja igasuguseid nutikaid sigadusi, mida korda saata, kuid suurimateks sõjatrofeedeks on nööbid, kingapaelad, vööd ja muud riideesemed. Võitlus kogub tuure kuni otsustava lahinguni, mis lõpuks lapsevanemaidki asjasse sekkuma paneb. 
Süžee põhineb prantsuse autori Louis Pergaud´ samanimelisel romaanil, mis nägi ilmavalgust juba 1912. aastal.
Tükike triviat - filmi prooviti ühe poisi vanemate poolt kohtusse kaevata, sellesama ülal nähaoleva palja pepu stseeni pärast. Kohus aga otsustas, et peput oli näha ainult korraks ning tegu oli anonüümse pepuga.
Tõsi ta on...

Sattusin netiavarustes veel ühele blogile, kus oli foto filmivõtetelt ja märge, et blogija oli oma vanaisa seal ära tundnud. Päris uhke oleks oma vanaisast sellist nooruslikku linateost vaadata.
Kokkuvõttes aga - soovitan väga! Harva on mõni film, mis nii vaimukalt ning südamlikult noor olemist näitaks, sealjuures läilaks minemata. 
Ette või taha võiks lugeda teemakohast zaum-a artiklit poistest SIIN .
Filmis, muide, lõid poiste kõrval võitluses vahvalt kaasa ka plikad.
Seiklusliku noortefilmi kategoorias 9/10. 
Rikkad poisid...
...ja vaesed poisid.
Kahe vaenujõu pealikud omavahel.
Ja vaata kui nunnu plakat sellel filmil oli!
Tagline: "Most wars last for years. This one has to be over by dinner."