Wednesday, April 25, 2012

Tatu Pohjavirta lühifilmid

Kolm lühikest nukufilmi Tatu Pohjavirtalt. Taustainfo kohta on internet kitsi - suutsin tuvastada, et tegu on noorema põlvkonna animaatoriga (snd 1977), kes õppis multse tegema Turu Kunstiakadeemias, s.h ka Priit Pärna juhatuse all. Lisaks nukufilmidele on loonud veel mitmeid joonisfilme ning käinud erinevate festivalide ja muude animatsiooniürituste raames korduvalt Eestis oma kunsti tutvustamas.
Stiil on tal, pehmelt öeldes, tume. Süngetes maailmades toimetavad veidrad ja hüljatud tegelased. Õnnelikku lõppu pole ühelgi lool. Huumorit on kah, aga see on must huumor. Ma ei tea, kas see on mingi laiem põhjamaa süngus või ugrimugri vaimsus, mis neis filmides läbi kumab, aga tausta teadmata võiks nad kinnisilmigi siia areaali paigutada. 

"Navel point" / "Nabapunkt" (1999)
Oli kolmest filmist mu lemmik. Kõige lühem, ilmselt seepärast ka rohkem kütet, ning kõige fantaasiarikkam. Räägib poolmees-poolmasina sattumisest šamaani juurde, kes on ametis maailmakorra tagamisega. Mees ning masin satuvad huvidekonflikti, mida rahumeelselt lahendada on võimatu.
Aeg-ajalt alla potsatavad kosmonaudid olid nunnu võte. Šamaan ise nägi aga välja pigem nagu nõukogude propagandapakatitelt mahaastunud. 

"Kuvastin" / "Peegeldaja" (2001)
Tatu jätkab tehisinimeste teemal: nukker-lüüriline armastuslugu kaamerapeaga mehest, kes satub tsirkuseperekonna juurde (mees dresseerib konni, naine käib mööda köit). Kurb tõde: maailmas pole kohta kaamerapeadele, isegi kui neil on zoom.
Ilus oli vaadata, peenemini tehtud kui "Nabapunkt" ja terviklikum teostus.
"Elukka" / "Elukas" (2005)
Ilmselt tema tuntuim animatsioon. Räägib meile üksikvanemast, kes muutub libahundiks. Palju freudistliku sugu- ja surmatungiga mängimist. Lõpuks moodustub kaks väga ebatraditsioonilist perekonda.
Valmis oli ehitatud terve omaette maailm, siuke krõbisevtühjade tänavatega väikelinn. 

Tuesday, April 24, 2012

"Сон смешного человека"/"Imeliku inimese unenägu" (1992)

Elus. Ainult filme pole viimasel ajal vaadanud, pigem olen ise proovinud ühtteist teha ning veel nokitsesin filmisõpradele siingi tutvustatud A. Ptushko mängufilmile "Sampo" (1958) eestikeelseid subtiitreid teha. Neid saab peagi paremal küljel asuvast ribast alla laadida.
Nüüd aga asja juurde. 
Käes on suur pidupäev, sest tegu on blogi 100. postitusega ning sel puhul tasuks vaadata vene animatsiooniklassiku Aleksandr Petrovi poole. Hetkel ilmselt üks maailma tuntumaid animaatoreid üldse. Iga tema filmi tuleb oodata aastaid (seni ongi režissöörina tema filmograafias vaid 5 lühianimatsiooni), kuid see-eest on need tõelised kunstiteosed, mida sugugi iga animatsiooni kohta öelda ei saa. Ja mitte tervikutena, vaid lausa iga kaader eraldi. Härra Petrov kasutab nimelt paint-on-glass tehnikat, kus multifilm kaader-kaadri haaval õlivärvidega klaasile joonistatakse. Tulemuseks on valgusküllane, õrn ning sujuvaid metamorfoose lubav lõpptulemus.
Nojah, sellest tehnikast räägin lähemalt mõnel järgmisel korral.
"Imeliku inimese unenägu" on Petrovi teostest kõige süngem ja filosoofilisem. Põhineb see Dostojevski samanimelisel jutustusel, mis nägi trükivalgust 1877. aastal (e.k ilmunud 1989. a kogumikus "Kole anekdoot"). Ometi on tegu kahe üsna iseseisva teosega. Animatsioon pole niivõrd ekraniseering, kui tõlgendus, kus Dostojevski filosoofiline monoloog on voolavasse pildisümboolikasse ümber valatud. Etteruttavalt olgu öeldud, et maailmakirjandusest on Petrov klaasile joonistanud veel Tšehhovi novelli "Minu arm" ning Hemingway "Vanamehe ja mere".
Millest siis "Imeliku inimese unenägu" räägib? Eks ikka elumõttest, maailmavalust ja armastuse tähtsusest. Minategelane otsustab oma ükskõikse ja tühja elu lõpetada enesetapuga. Vajub aga unne ja näeb, kuidas tõuseb pärast surma paralleelmaailmasse - teisele planeedile, kus kõik on "just nagu meil", aga samas ei ole ka. Selline paradiisilaadne, ilus ja naiivne maailm. Kui tema seiklused selles maailmas lõppevad ja ta meie reaalsusesse naaseb, on mees enese jaoks taas elumõtte leidnud.
Paralleelmaailmad, metafoorid ning tähenduslikud unenäod olid 19. saj lõpu vene kirjanduses üldse kuum teema. Nihilismi, sotsialismi ja mitmete muude moodsate liikumiste kasvulaval tõusis üles küsimus inimeseksolemise üle laiemalt. Dostojevski nägi oma teostes vastusena kaastunnet ja tingimusteta armastust ligimese vastu. Tõde laseb ta aga tihti kõnelda just laste suu ja silmade läbi.
Fantastiline ning kohati õõvastav seiklus ühe kurva mehe unenäos. 
Petrovist aga peagi jälle!

Monday, April 2, 2012

"Комедия строгого режима" / "Range režiimi komöödia" (1992)

Leninil tuleb aprillis sünnipäev. 22. aprillil täpsemalt. Sellega seoses tasuks ehk meenutada "Range režiimi komöödiat", mis osaliselt põhineb Dovaltovi nõukogude vanglaelu kirjeldaval teosel "Tsoon". 
Filmi tegevus toimub 1970. a, mil tähistati Vladimir Iljitši 100. juubelit. Sellega seoses tehakse töö- ja paranduslaagri vangidele kohustuslik ettepanek lavastada revolutsioonisündmusi kujutav näidend "Oktoobrivalgus", et oleks mida ülemustele ette näidata. Kollektiivne looming on ju väga arendav. Peaossa valitakse laagri heidik Zujev, kes aga sündmuste käigus täielikult ümberkehastub ja Lenini rolli nii omaks võtab, et petab ülemusedki ära. Teatrisündmuste varjus hautakse ka põgenemisplaani, mis omakorda parodeerib revolutsiooni võitlust vabaduse ja õigluse eest.
Filmi kerge, groteskne huumor põhineb suuresti ülbete platnoide ja ohmude laagrijuhtide vastandamisel. Igaüks neist on pigem tüpaaž kui isiksus. Rollidest oli kõige eredam muidugi Viktor Suhorukov Zujevi/Leninina. Selline väike, tige ja ilmekas. Vene Föderatsiooni rahvakunstnik, teatri- ja kinonäitleja ning väikest viisi ka režissöör Suhorukov on tuntud eelkõige filmidest "Brat" ja "Brat 2". Eestis on käinud 2009. a etendusega "Mängurid", kus lõi kaasa ka Oleg Menšikov. 
Muhe komöödia, mis räägib isegi rohkem oma valmimisaja, 90ndate alguse meeleoludest kui 1970ndate vanglaelust.
Panen siia lõppu tavapärasest rohkem pilte. Mitte niivõrd kaameratöö kui muidu vaimukate kaadrite tõttu.
 Stsenarist, lavastaja (Stanislavski süsteemist lähtuvalt) ja muidu hingeline inimene.
 Allaheitlikul Suhorukovil võtab Lenini rolli sisseelamine aega.
 "Lüüriline stseen"
Vangide vaimustus Lenini kogutud teoste vastu kasvab.
 Masterplaan.
 Šnitti võetakse kinost.
Õhtune oleng Belomori ja teetassiga.
 Juht kaaskonnaga.
Platnoi esitab revolutsioonilist luuletust: Мы говорим Ленин, подразумеваем -партия, мы говорим партия, подразумеваем - Ленин... Понял?
 Helendav zonglöör - kohustuslik osa igast juubeliprogrammist.
 Lenin võtab üle.

"Высоцкий. Спасибо, что живой" / "Võssotski. Aitäh, et olen elus!" (2011)

Võssotski eluloofilmi linastumine oli Venemaal kahtlemata üheks eelmise aasta suursündmuseks. On näha, et raha ja vaeva on siia alla palju pandud. Osadesse on otsitud näitlejaid vene kino paremiku hulgast, valmimisse kaasatud mitmeid Võssotskiga seotud isikuid (alates sellest, et stsenaariumi autor on bardi poeg Nikita Võssotski). Ja tõesti, juba taolise filmi olemasolu ise on tunnustust väärt. Ometi on teostuses mõndagi, mis, parimatest kavatsustest hoolimata, veidi kriipima jääb.
Tegevusajaks on valitud 1979. a, üks aasta enne Võssotski surma, mil tema seisund juba kriitiline oli ning ta Usbekistanis kontserte andes kliinilisse surma langes, millest teda päästis vaid sõbra ja "ihuarsti" Anatoli Fedotovi kiire tegutsemine. 
Ometi, kui teha film inimesest, kes oma eluajal oli kangelane ning kelle üheks oluliseks mälestusmärgiks jääb käesolevgi linateos, siis on selline ajaline valik küsitav. Enamuse filmist Võssotski köhib, higimullid otsa ees, kisub suitsu ja tahab sõprade murest hoolimata aina lavale laulma ronida. Iseenesest õilis ju, näidata bardi tohutut töötahet ja meenutada publikule, kui ennastohverdavalt laulik neid armastas. Teisalt jagub filmi laule vaid näpuotsaga, paar väikest katket. Ning sellele karismaatilisele, äkilisele ja energilisele Võssotskile, keda teda tundnud inimesed nii väga armastasid, ei jää samuti ruumi. Kokkuvõttes on tegu ühe pikaleveninud haiguslooga ning kui ma, teadmata midagi eelnevalt Võssotskitst, seda filmi vaataksin, jääkski mulje kui ühest põdurast onklist, kes Lähis-Itta kontserte läks andma ja jeeli-jeeli ellu jäi. Heas eluloofilmis peaks jaguma ruumi ka loomingule. Igav oleks ju vaadata paaritunnist teost Van Goghist, kes kõrva nüsib või narkomaania-ennetuslikus võtmes filmi Bulgakovist.
Teine asi, mille kallal võiks norida, on klišeelik muusikakasutus, mis alati kui KGB silmapiirile ilmub, kole kurjakuulutavaks läheb ning kui Võssotski hingeldama kipub, dramaatilist ja ärevat meeleolu edastab. Emotsionaalselt mõjus, kuid liiga ärakasutatud võte, seda eriti muusikust kõneleva filmi puhul. Muusikaliste ja süžeeliste klišeede kasutamine hakkas Võssotski tegelaskujugi unikaalsust alla tõmbama.
Enam tähelepanu oleks võinud pöörata ka 70ndate lõpu olustikule. Õigemini vähem, sest praegu jättis kõik väga lakutud mulje, isegi Usbekistani taksod-moskvitšid olid läikima löödud, Moskva tänavad pea inimtühjad (kui paar hästiriietatud last välja arvata) ning kõik ruumid maitsekalt sisustatud. Veidi nõukogude kaootilisust ja räpakust oleks vaid aidanud õiget meeleolu luua.
Näitlejatest tahaksin lähemalt rääkida Oksana Akinšinast ja tema tegelaskujust, Tatjana Ivlevast. Mis viimasesse puutub, siis eksisteerib ta vaid ekraanil. Tegelikuks prototüübiks oli tekstiilitudeng ja hilisem kostüümikunstnik Oksana Afanasjeva, kellega Võssotski kohtus 1978. a. Tüdrukule oli see elu esimene, bardile elu viimane armastus. Paljud seda suhet ei teagi, kilbile on tõstetud ikka Marina Valdy, kes kahtlemata oli Võssotski sügavaim ja olulisim kiindumus. Venekeelse vikipeedia Võssotski-artiklist Oksana Afanasjeva kohta mingit märget ei leiagi.
Akinšina mängib Oksanat hästi, just sellise kergusega, mis 19-aastast armunud tudengit võiks iseloomustada. Samas tassib kangelaslikult Võssotskile morfiini ja on vahele jäädes valmis KGB-s süüd omaks võtma. Filmi jaoks oli tema tähtsust arvatavasti võimendatud, kasvõi elustamisstseenid, kus justkui tema kõrvakiilud tohtri tegustsema panid. Aga need on juba esteetilist laadi valikud, mis ehk filmi emotsionaalsuse seisukohast end õigustavadki. Ikkagi kunstiline, mitte dokumentaalne film.
Tundus, et kriitikat sai rohkem kui kiidusõnu. Ärge laske end sellest eksitada, kriitika on alati subjektiivne ja võimalik, et kinodes ostetakse pileteid nii, et maa must. Võibolla sundisid ka suured ootused, mis mul selle teosega seoses olid, seda tavapärasemast kriitilisema pilguga vaatama. Samas ei saa ma kuidagi üle tundest, et film esindab sama koolkonda, mida Võssotski hauamonumentki - viimane on samuti püstitatud tema teise naise Ljudmilla ja nende kahe poja valikul ning esindab maitsetuse tippu - massiivse kuldse postamendi seest väljub Võssotski büst, kelle seljast kargavad välja kitarr ja metsikud hobused (pegasused?). Võimas, mastaapne, kulukas, aga vaimust jääb puudu. Marina Vlady oli kategooriliselt taolise mälestuse vastu, aga teda enam ei kuulatud.
Igatahes, et rõõmsamate nootidega lõpetada, siis soovitan kõigil kuulata, kuidas Oksana Akinšina laulab Võssotski laulu väikesest valgest elevandist. Väga võluv esitus. Kuulake siit .
Ja veel võite üles otsida Marina Vlady mälestusteraamatu oma abikaasast - "Katkenud lend". Sealt leiab enam Võssotski laule kui siinsest filmist.
 Lisan freelance otsetõlke sellele vantsilaulule ka ( originaali loe siit ):

 Laul valgest elevandist

Elasid-olid Indias ammustest aegadest
metsikud, tohutusuured hallid elevandid -
elevandid lonkisid sihitult džunglites -
üks neist oli miskipärast valge.

Lahkete silmade, vaiksete kommete poolest erines ta,
ja mõistuse ja suursuguse värvi,
oma hallide suguvendade keskel valge elevant
oli, muidugi, valge vares.

Ja India valitseja - olid ajad -
kinkis mulle austusemärgiks elevandi.
"Milleks mulle elevant?" - küsisin muu-usuliselt,
aga tema ütles: "Elevandil on suur süda..."

Elevant tegi mulle reveransi, aga mina talle - kummarduse,
mu kõne oli lahke ja vaikne -
Sest et seesama valge elevant
oli ka veel valge elevandiema.

Ma nägin hea välja, istudes elevandi seljas,
sõitsin mööda Indiat - muinasjutuline maa -
Ah, kus kõik me koos ei rännanud!
Ja kitsikuseski klappisime suurepäraselt.

Ja juhtus, et läksime laulma kellegi balkoni alla -
siis daamid hüppasid unest...
Tuleb teile öelda, et see valge elevant
oli ebatavaliselt musikaalne.

Maailmakaarti olete ilmselt näinud -
teate, et Indiaski on jõgi -
Mu elevant ja mina elasime mango mahlast,
ja kuidagi kaotasime teineteise Gangese padrikutes.

Ma vähkresin piki jõge, unustades meelerahu ja une,
Jäädavalt laostades tervise...
Aga pärast öeldi mulle: "Sinu valge elevant
kohtus valgete elevantide karjaga."

Kaua olin solvunud ma, ainult - vat sulle! -
India valitseja jälle saatis mulle elevandi:
kaunistatud jalutuskepi kujul -
valge elevant, kuid elevandiluust.

Räägitakse, et seitset elevanti omada on hea toon
kapil, kui vahend hädade vastu...
Las jalutab parem valges karjas valge elevant -
Parem ärgu toogu ta õnne!

1972.

Friday, March 30, 2012

"Постельные сцены" / "Voodistseenid" (2005)

Inimesena, kes veedab suurema osa oma ajast voodis - lugedes, magades, õppides, filme vaadates, teed juues, meile lugedes, telefoniga rääkides - oli filmi teemapüstitus mulle vägagi südamelähedane. Nimelt viib tegevus meid Venemaa magamistubadesse, kus voodite piiratud pinnal leiavad aset sügavad, nukrad ja vaimukad vestlused. Seitse novellilaadset lühilülitust sisaldavad poega, kes külastab oma voodihaiget ema, uustulnukast sõdureid kasarmus, armukestevahelist kohtumist jm. Kõik tegelased on üksteisega rohkem või vähem seotud, vahel ise seda aimamata. Materiaalses plaanis on korduvaks sümboliks, lisaks voodile, hurmaa. Natuke selgusetuks jäi selle kentsaka eksootilise puuvilja tähendus, kuid tegelastele paistis maitsevat.
Režissöör Kirill Serebrennikov ja näitekirjanikud vennad Presnjakovid on koostööd teinud hiljemgi (vt ka filmi "Mängides ohvrit" ). Presnjakovid paistavad täitsa edukad ja andekad näitekirjanikud olevat, kuid millegipärast on nende teostest eesti keelde seni tõlgitud vaid postmodernistlikku kitši esindav romaan "Kohtunik maha lüüa!", mis eriti kriitikat ei kannata (tegelased: Snaiper, Pepsi, Hotdog, Nataša) ja mida Rahva Raamatus praegu soodushinnaga osta saab. Filmid on aga mõnusad ja tahaksin nende näidendeid ka lavalaudadel näha.
Lavalikkus torkab silma  sellegi filmi puhul - pikad kaadrid, tihe tekst, piiratud ruumikasutus. Kaamerat liigutati ringi minimaalselt.
Tegelaskujud ja tegevuskohad olid rõhutatult lihtsad, "otse elust" tüüpi. Kuid naisi iseloomustas mingi eriline neurootilisus. 
Kokkuvõttes - tubli film, kuid "Jüripäev" või "Mängides ohvrit" jäävad siiski Serebrennikovi esindusfilmideks.
 HURMAA!!!

Wednesday, March 28, 2012

"Otesánek" / "Väike Otik" (2000)

Perekond Švankmajerite fantastiline õudusfilm põhineb Karel Jaromír Erbeni samanimelisel muinasjutul (Erbeni novellid olid aluseks ka lühifilmide kogumikule "Kytice" ). Švankmajer on aga folkloorse hoiatusloo tänapäeva tõstnud ja muutnud õõvastavaks arutluseks psühhoanalüütikute lemmikteemade - seksuaalsuse ja söömise üle. Mitmetasandilisus, mis mängib lihtsate, kuid efektsete kujunditega, keskendudes üksikutele detailidele - kulmukortsutus, heli, pilk, žest - muudab filmi olenevalt  meeleolust nii kurnavaks kui mõjusaks vaatamiseks. Švankmajeriga tutvumist soovitaksin siiski alustada tema lühematest filmidest-animatsioonidest ja selle, enam kui kahetunnise vaatamise hilisemaks palaks jätta. Lühivormides on ta säravam, siin, eriti lõpu poole, kippus tegevus venima.
Jutuke ise siis lastetust paarist, kus pereisa naljaviluks poisikujulise puusliku meisterdab. Puuslikule tuleb aga hing sisse ning väikesest juurikast sirgub oma kümnemeetrine ablas elukas, kes pooled kortermaja elanikud nahka pistab, kassi ja postiljoni veel pealekauba. Kuidas kõik toimub ja milliseid instinkte need sündmused erinevates inimestes äratavad, saab juba filmist näha. Ühelt poolt kriipiv ja tume vaatamine, teisalt ilmse huumoriga vürtsitatud. 
Tehniliselt on siin segunenud live action ja stop-motion, nagu teisteski Švankmajeri teostes. Grotesksus (aeglane, kohmakas animatsioon; lihtsakoelised eriefektid) ja naturalism (Tšehhi keskklassi kortermaja; minimalistlik, peamiselt loomulikest häälitsustest koosnev helitaust) loovad fantastilise, muinasjutulise tunde.
Švankmajer ise on end sürrealistiks lahterdanud, ja tõesti, selle voolu analüütilisema poolega on tal nii mõndagi ühist. Kena, väljapeetud käekirjaga teos. Pärast võib Freudi ja Jungi kirjutistest järele vaadata, mis just filmis hinge kriipima hakkas ja "mida see kõik tähendas".

Sunday, March 18, 2012

"Просто хочешь ты знать" / "Tahad lihtsalt teada" (2006)

Oleg Fljangoltsi austusavaldus oma aja kangelasele Viktor Tsoile. Tunnine dokumentaalfilm on sisuliselt pikk muusikavideo, milles fragmentaarsed Kino laulude katked on seotud Tsoi elu ja illustreeriva pildimaterjaliga. Tsoi kõrval on oluliseks peategelaseks Peterburi linn, mille fassaade, räämas tagahoove ja tänavaid ohtralt näidatakse. 
Pildilise poole pealt on palju kasutatud animatsiooni (nii väljalõike-, arvuti- kui joonisfilmi tehnikaid), segades neid kohati dokumentaalkaadritega. Välja tuleb omamoodi maagiline realism, kus Tsoi sisemaailm ja 80ndate põlvkonna märgilised elemendid materialiseeruvad linnaruumis. 
Kuidas ikka muusikust filmi teha? Lasta tema lauludel kõlada on hea valik. Mitte kõige informatiivsem, aga aus. Uusi teadmisi tuli siitki, näiteks Tsoi muude talentide kohta - ta oli andekas miniatuursete idamaiste puuskulptuuride (нэцкэ) voolija ja joonistaja. Tema joonistustel põhineb mitmeminutiline omaette lõiguke, mis neist värvikirevate kandiliste imeloomadega teostest täitsa põhjaliku ülevaate annab. 
Mis ei meeldinud, oli kohatine "puust ette ja punaseks" visualiseering või lihtsalt maitselagedus, nagu siis kui laulu "Vesna" saatel Piiteri kassid tantsu vihtuma pandi. Sealt oli üsna raske sujuvalt tõsisemate teemade juurde edasi liikuda. Samas, vahel leiti mingi pisike motiiv, mis toonase ajastuvaimu otse vaatajani tõi - näiteks need koledad räpased nõukogude lülitid trepikodades. Või kinnimüüritud akendega pleekinudpunaseks võõbatud fassaadid.
Autorid on ise ka filmi kohta öelnud, et "kes sel ajal elas, mõistab kõike, kes vaid vanemate juttude järgi 80ndaid teab, sellele on see võimalus mitte ainult näha, vaid tolle aja vaimust ja energeetikast osa saada".
Film keskendub aastatele 1982-1987 Tsoi elus. Sinna jäi abielu ja tema lapse Aleksandr Viktorovitš Tsoi sünd. Ning, loomulikult, Kino loomine.
Võtted ja monteerimine käisid 2004. a novembrist 2006. a veebruarini, nii et päris pikalt ja põhjalikult ühe taolise filmi kohta. Režissöör oli Tsoiga tuttav ja avab kangelase siseilma ka isiklike muljete ja arusaamade põhjal. Võib vaadata-kuulata küll seda ühe kunstniku nägemust teisest.
 Paberit, pastakat, ajalehe väljalõiget, Zenit fotoaparaati ja - kaaneümbris ongi sündinud.
"Мама-анархия, папа-стакан портвейна..." - mässuline 80ndate põlvkond NL-is.
Stiilinäide Viktor Tsoi joonistustest.