"The History of Future Folk" / "Tulevikupärimuse ajalugu" (2012)

Üks igati muhe maailmalõpukomöödia tegijatelt, kes ilmselgelt kodus B-kategooria sci-fi kaanonitega, kuid neid üleliia tõsiselt ei võta, vaid pigem ootamatute komponentidega täiendades mingiks paroodiliseks situatsioonikomöödiaks pööravad. Filmi algus võibki teemavõõra vaataja ära petta - selline rahulik, lüüriline ja turvaline, kuid pärast kaaspeategelase Kevini maandumist saab alguse tõeline ufoabsurd.

Lugu ise on lihtne, ehk mõnele kergemale romkommile paslik - kindral Trius tuli planeedilt Hondo koloniseerima Maad ning hävitama inimkonda, kuid armus siinsesse muusikasse ja naisesse. Nüüd suhteliselt edukat bluegrassi mängijat ning väikse tüdruku isa saadetakse tapma kohmakas palgamõrvar, kes samuti muusika võlude küüsi langeb. Mehed moodustavad mõnusa kantriduo, kuid saabub veel kolmaski kurikael...Universumi saatus on hädaohus ning ainsad, kes võivad aidata, on kaks ämbrilaadsete peakatetega folkmuusikut kaugelt planeedilt.

Peategelased on igati õnnestunult valitud, eriti pontsakas Kevin, kes on ilmselt kõige inimlikum ja ohutum tulnukakujutis filmiajaloos. Muusika, mida mehed teevad, paitab samuti kõrvu ja pakub kuulamisrõõmu ning nalja jagub - just inimlikkuse üle. Kaamera jääb tihti stseenidesse kauemaks passima, kui tarvis, andes edasi inimsuhtluse kohmetust - võte, mille poolest on kuulsad mitmed briti komöödiasarjadki. 

"Tulevikupärimuse ajalugu" võiks huvitada laia publikut moodsatest hipsteritest ja B-filmide austajatest sci-fi nohikute ning muusikasõpradeni. Hea, vaba vooluga eneseirooniline indie komöödia.

"The Rum Diary" / "Rummipäevik" (2011)

Mnjah, tundus nagu paljulubav vaatamine - režissööriks Bruce Robinson ("Withnail & I" (1987), mis oli igati kõw film), aluseks Hunter S. Thompsoni romaan (tema varaseim teos, mis avaldatud, muide - Hunter kirjutas "Rummipäeviku" vaid 22-aastaselt) ja peaosas Johnny Depp, varalahkunud kirjamehe hea sõber ja loominguline austaja. 

Nojah, aga kuskil produktsiooniprotsessis läks miskit nihu, nii et välja tuli üsna lahja ja igavavõitu tõmmis. Okei, kohati on teravaid repliike, kuid raamatust leiaks neid kahtlemata rohkem. Veidi on romanssi ja nalja - aga millises filmis ei oleks? Karnevalid, keeruline poliitika, rumm, kohalikud vastuolud uus- ja põlisasukate vahel ning kõik muu, mis Puerto Rico kohaliku koloriidi juurde käib ja võinuks filmile omanäolisust lisada, jääb samuti episoodiliseks. Tundub, et režissöör-stsenarist polegi õieti suutnud ära otsustada, mis on oluline (või siis leidnud, et kõik on ning materjali lihtsalt tugevasti kokku kompressinud) igatahes jääb puudu selgest nägemusest ja ka vaataja uitab tegijatega kaasa, kuhugi otseselt pärale jõudmata.

"Rummipäevik" - tugevalt autobiograafiline nagu teisedki Hunter S. Thompsoni teosed, räägib tema kogemustest ajakirjanikuna 1950ndate Puerto Ricos läbi kirjaniku alter ego Paul Kempi tegemiste. 

Noor kirjanikuhakatis satub töö peale, mis paneb proovile tema eetilised tõekspidamised raha, napsi ja naiste kaalukausil. 50ndate Puerto Rico elanikkond paistab koosnevat libedatest shulikutest, rõhutud kohalikest ning allakäinud veidrikest. Viimasesse punti kuulub siis meie Paul Kemp, kes selles maapealses paradiisis "oma häält" otsib, segasevõitu minevikuga (märksõnadeks Saksamaa II ms-s) hull joodik ja läbipõlenud ajakirjanik Moberg ning muhe napsuvend-fotograaf Sala.

Libedike juhiks on mr. Sanderson (Aaron Eckhart) oma kauni kaasa Chenault´ga. 

Kohalikud räägivad hispaania keeles ning keegi neist eriti aru ei saa, nii et need on rohkem episoodilistes rollides.

Kõik kolm ühiskonnakihti joovad mõõtmatutes kogustes rummi, suitsetavad ja unistavad paremast tulevikust. 

Kurb on tegelikult see neokolonialism 50ndate kapitalismi võtmes. Põlisasukate maid hõivati heaoluühiskonnast välja voolavate turistide ja rannikualale kerkivate hotellidega. "Eramaa" sildi taga libistati viskit, nauditi merevaadet ning kanti heledaid, kergeid, lendlevaid riideid. Puertoriikolased aga suruti kuhugi slummidesse ning unustati. Need piirid hägustusid vaid karnevalide aegu, mil ühine ruum, ühine rumm ja muusika vastuolusid unustama pani.

All in all siuke igavavõitu film huvitaval teemal. Peaks pigem raamatu üles otsima.

"Ежик плюс черепаха" / "Siilike pluss kilpkonn" (1981)

Ivan Ufimtsev on see mees, kes täitis kõigi väikeste nõukogude laste unenäod plüüsist ja plasitiliinist džunglieksootikaga. Enim tuntud sarjaga "38 papagoid" (1976-1991), on ta lõunamaise eksootika juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Nt filmidega "Elevandipoeg läheb kooli" (1984), "Elevandipoeg jäi haigeks" (1985), "Mis häält teeb sääsk", "Elevandipoeg-turist" (1992) jmt. Erand pole ka "Siilike pluss kilpkonn", mis viib meid otse paksu Amazonase džunglisse. Saatjaks nõukogude bardide Sergei ja Tatjana Nikitni lõbus-igatsev "На далёкой Амазонке".

Multikas põhineb Rudyard Kiplingi lastejutul "Armadillide tekkimine" (e.k 1999), mis jutustab mitte kõige nutikamast leopardikutsikast, kel on raskusi siili ja kilpkonna eristamisega. Asja ei tee kergemaks ka Siil ja Kilpkonn ise, kes mingisugust udu ajavad, kohti vahetavad ning tagatipuks end üldse mingiteks uutmoodi olenditeks maskeerivad. Vot nii sündisidki armadillid. 

"Sünnipäev" (1994)

Ega lastejoonistustel põhinevaid animatsioone Eestis teab kui palju tehtud polegi. Viimastest aastatest tuleb meelde vaid A-filmi "Mis mõttes?" seeria, aga see oli ka selline rahvusvaheline projekt ja ehkki laste disainitud ja jutustatud, oli siiski täiskasvanute poolt kenasti organiseeritud-süstematiseeritud ning üsna sidusateks lugudeks kombineeritud. "Sünnipäev" tundub selles osas koolieelikute fantaasiale lähemal olevat, et ka lugu on siin kõike muud kui lineaarne, üks pidev möll käib ning tähelepanu liigub sujuvalt ühelt detaililt teisele. Lapsed ei kujuta, vaid pigem kirjeldavad maailma oma joonistustes - loo jutustamine tuleb neil pildiliselt tihti pareminigi välja kui sõnades. Ole valmis, et see  võib olla pikem ja segasem kui algul oodatud.

Kellelgi on sünnipäev. Kuskil on kurjad päkapikud mootorsaagide ja automaatidega. Lambi ümber käib vihane putukate õhulahing. Tädid ronivad laua peale ja hakkavad kiledal häälele laulma. Põrsas parandab oma tõukeratta noaga ära. Bruegheli maali pimedad komberdavad ringi ja segavad.

Värvid on säravad, rõõmsad ja veidi juhuslikud. Hääled maniakaalsed, helipilt...noh, huvitav (originaalheli autor on muide Sven Grünberg).

Tempokas fantaasialend, milleni jõudmiseks peaks hea mitu purki seeni ära sööma.

"Henry Fool" (1997)

Tragikoomiline "Henry Fool" ei kuulu ehk USA indie-režissööri Hal Hartley tuntuimate teoste hulka, kuid on siiski väärt vaatamine karakteriehituse ja vaimukate dialoogide osas. Teemaks kuulsus, eneseteostus ja ühiskondlik kohus. Üllatavalt ka üks varaseid filme, kus oluline roll mängida personaalarvutitel ja internetil, sest ebakindla kirjanikuhakatise Simoni kuulsus saab alguse just võrgukeskkonnast. Lisaks episoodiline kirjastajate arutlus e-raamatute võidukäigust ning interaktiivse kirjanduse võimalikkusest. Mitmel pool oli näha praeguses mõttes kohmakaid suureformaadilisi läpakaid, millel moodsamad noored klõbistasid. 

Tegevus saab alguse veidi autistliku prügimehe Simon Grimi kohtumisest boheemlasliku ja lobedajutulise Henry Fooliga. Nagu nii paljud teisedki suurkujud (vt ka Mary Poppins või karupoeg Paddington)  saabub Henry Fool vaid kaks kohvrit näpuotsas ühel muretul suvehommikul, et Simonilt korterit, või noh, keldrit üürida. Tema tulekuga algab sündmustejada, mis viib kesksete tegelaste rollivahetuseni ning toob välja Simoni poeetilisema poole. 

Nagu juba öeldud, on filmi suurimaks tugevuseks hästi kirjutatud karakterid, kellest mitmeid valis Hartley, veidi ootamatult, mängima avanäitlejad. Peaosas tõmbab pilgu endale Thomas Jay Ryan, kellele süngevõitu Simonina sekundeerib James Urbaniak. Kõrvaltegelastest oli üks meeldejäävamaid kirikuisa Hawkes, kes suudab nõu anda täitsa ilmalikeski asjades ning hea ärivaistuga poodnik Mr. Deng.

"Henry Fool" on film, mis suudab pakkuda mõnusalt nostalgilist 90ndate olustikku, head musta huumorit nii ameerika ühiskonna kui kirjandusringkondade aadressil ning ridamisi teravaid tsitaate nimitegelase suust. Mõnuš.

Ehkki teises kontekstis, meenutas Henry Fooli tegelaskuju väga meie kodumaise kino Fredi "Free Range´st" - samad küsimused, samad vastused.

 

 

 

"The Arbor" / "Arbor" (2010)

Harva, kui ühe filmi vaatamine sedavõrd vaevaline ja igav on. Panin "Arbori" oma 6-7 korda peale, kuid ikka siirdusin vähem kui veerandtunni pärast muude tegevuste manu. Absoluutselt ei linkinud. Sealjuures tahtsin ikkagi ära näha, sest a) lootsin, et äkki läheb lõpupoole paremaks b) režissöör Clio Barnardilt oli üks film suvel Veneetsias Lux Prize´i võistlusprogrammis ja Eestis Pöffilgi - uus musta laega draama "Isekas hiiglane" c) kannatamine kasvatab iseloomu.

Film portreteerib briti töölisklassi näitekirjanikku Andrea Dunbari, kelle tuntuimaks näidendiks on "Rita, Sue and Bob too". "The Arbor" oli Dunbari esimene näidend, mida ta asus kirjutama 15-aastaselt. See räägib raseda naise väärkohtlemisest joodikust mehe poolt. Nagu kõik Dunbari näidendid, on seegi sügavalt autobiograafiline. Film "The Arbor"  jutustab Andrea Dunbari elust eelkõige tema tütarde, aga ka sõprade-tuttavate-lavastajate pilgu läbi. Heli on "dokumentaalne", asjaosalistega läbiviidud intervjuudest. Tekste esitavad aga näitlejad, kes on suuremas osas värvatud Dunbari kodukandis toimunud prooviesinemiste käigus. Lisaks mõningad dokumentaalkaadrid Dunbarist ning tema näidendi "The Arbor" lavastus otse keset Bradfordi tänavaid.

Üks, mis minu jaoks tööle ei hakanudki, oli "originaalaudio" ja näitemängu miksimine. Harilikult, kui vastavat pilti ei pole mingitel põhjustel käepärast, kasutavad dokumentaalid mingeid katteplaane või lavastatud illustreerivaid stseene. Või midagi hoopis kunstilisemat, näiteks animatsiooni. Antud juhul aga püüti taasluua autentsuse tunnet. Ometi ei lasknud tegelaskujude kunstiline paigutus, nende kaamerasse jõllitamine ning kohatine ebakõla heli ja pildi vahel soovitud tulemusel tekkida. Mõjus kuidagi võõristavalt ja ebaloomulikult. Nagu Nick Parki "Loomasuu ei valeta", ainult et ilma huumorita. Seos selle multikaseeriaga tekkis seetõttugi, et film on ülimalt staatiline. Kui dokumentaalkaadrid välja arvata, on siin vast kümmekond stseeni, kus mingi liikumine toimub.
Lisaks, kui tekib väikegi kaasaelamine, on see tegelikult väga raske film, mida vaadata. Dunbari, tema lähedaste, tema tänavate elud on musta masendust pilgeni täis ja stoilise rahuga süstimistest, surnuks joomistest ja katkenud rasedustest rääkida, on pooleteise tunni jaoks palju. Lavastus-dokumentaalkaadrid-intervjuud vaid peegeldavad üksteist, ilma mingigi väljapääsu, lootuskiire või optimismita. Siinkohal olgu mainitud, et Barnardi uusim filmgi, "Isekas hiiglane", on üks hädaorg, millest kaks alaealist peategelast (neist ühe nimi Arbor! ) eluga välja ei jõua.
Ometi on film läbimõeldult ja -töötatult tehtud ning sellisele traagilisele natuurile nagu Dunbar kohane austusavaldus. Paistis, et ka kriitikute revüüd olid peamiselt positiivsed ja film võitis paar kaalukat auhindagi, nii et minu õiendamine tuleb eelkõige isiklikust maitsest. Kui briti kirjanike kurvad saatused või eksperimentaalsem dokumentalistika huvitab, tasub ikka ära vaadata - kelle jaoks hakkab siinne fiktiivsuse ja realismi kombo tööle, kelle jaoks mitte. Varuge taskurätikuid. Hei-hoo.

"Варежка" / "Käpik" (1967)

Veel üks Katšanovi lühike nukufilm, mis "Gena" DVD lisade hulka oli pistetud. Räägib kurva loo väikesest tüdrukust, kes väga tahab koera võtta, aga ema ei luba. Tüdruk kujutab siis ette, et tema punane käpik on koer ning osaleb temaga isegi koerte võistlusel, kus neil läheb suhteliselt hästi. Lõpus hakkab tüdruku ema tema pärast muretsema ja hangib ikkagi päris koera.

Armsa ja südamliku mulje asemel, jätab see lühike lugu pigem õõvastava mulje. Tüdruku ema on sotsiaalsest elust võõrandunud hipster, kes vedeleb päevad läbi diivanil, ninapidi raamatus ja moodsad prillid ees ning saab vaevu-vaevu lõunasöögi keedetud. Tüdruku mängimine oma käpikuga ei jäta samuti "oh seda laste fantaasiat!" efekti, vaid tundub algava psühhoosi ohutulena. Ja koertevõistlus... no Mr. Bean käis ka oma Teddy´ga mingil lemmikloomade võistlusel (ja võitis), aga siin tekib hoopis mure tulevase koolikiusamise pärast, mille osaliseks pettekujutelmade küüsi langenud tüdruk saada võib.

Siuke kurb lugu. Ja hoiatav.