Monday, December 29, 2014

"King Kong" (1933)

"King Kongi" on uuritud ja puuritud mitme kandi pealt - kirjutatud on filmis mänginud staaridest, Max Steineri suurepärasest originaalmuusikast, filmi seostest toonase teadushuviga endiste koloniaalmaade, eksootiliste loomade ja kultuuride vastu, kuni 30ndate USA ühiskonna hirmude peegelduseni teoses (neist tuntuim tõlgendus näeb selles fantaasiat valge naise vägistamisest musta mehe poolt). 
Seoses praegu kinodes jooksva "Kääbikuga" tahaksin aga meelde tuletada selle tohutut panust eriefektide arengusse. Filmiajalooline sugupuu Willis H. O´Brien->Ray Harryhausen->Peter Jackson viib otsejoones praeguste Tolkieni maailmadeni. Või, kui otsida näiteid lähemalt, siis ka "Operaator Kõpsini üksikul saarel".
Alustuseks aga tuletagem paari sõnaga meelde filmi sisu, mis on ülimalt meta: filmitegija Carl Denham (Robert Armstrong), kelle võttepaikadeks on džunglid, üksikud saared ja ligipääsmatud mäed, läheb otsima müütilist Kongi, kes ühe Okeaania saare metsikut suguharu oma hirmuvalitsuse all hoiab. Kaasa võetakse blond kaunitar Ann (Fay Wray), sest Denhami nägemuses on just "Kaunitar ja koletis" tema tulevase filmi teemaks (+kinopubliku nõudlus silmailu järele). Peale pikka tagaajamist dinosaurustest kubisevas metsas, õnnestub meeskonnal Kong uinutada ja New Yorki tuua, kus loodetud sensatsiooni asemel tabab linna õudus ja terror. Kuulsus-, seiklus- ja rahajanu piirnevad Denhamis hulljulguse, mõtlematuse ja enesehävituslikkusega. Filmitööstuse satiir iseenese aadressil?
Praegune klassik oli omas ajas tõeline uudispomm, seda just eriefektide ja ulatusliku mängufilmi ning (stop motion) animatsiooni kombineerimise osas. Eriefekte töötas filmile välja Willis H. O´Brien oma meeskonnaga - need jäid filminduses suuresti muutumatuks kuni arvutite tulekuni 80ndate lõpul-90ndate algul. Tegelikult toimivad nende loodud põhimõtted tänapäevalgi, lihtsalt suurem osa protsessidest on nüüd digitaalsed. 
O´Brienil oli enne animaatoriks hakkamist kõvasti rohkem ameteid kui Hunt Kriimsilmal. Ta on ka suurepärane näide sellest, kuidas oma elukogemust eri aladel kasutusse panna. Muu hulgas edukat poksijakarjääri pidanud mees paneb King Kongi T-Rexile paremsirget andma (järgneb suhteliselt võigas stseen, milles Kong türannosauruse lõualuu pooleks rebib). Tema algne huvi eelajalooliste elukate ja kadunud maailma vastu sai aga väidetavalt alguse paleontoloogide giidina töötamisest. Elukogemuse kõrval kumab läbi ka tema isiksus - humoorikad ja südamlikud momendid Kongi käitumises, mis ta lõppkokkuvõttes nii meeldejäävaks muudavad. Sündinud on esimene animeeritud mängufilmi kangelane. 
 
O´Brien kombineeris miniatuure, teadmisi optikast ja erinevate filmitrikkide koostoimet, loomaks mitmekesist materjali, mis jättis režissöörile vabaduse monteerimisel erinevate võttenurkade vahel valida. Omaette kunstiks olid sealjuures taustad, King Kongi džungel, mil vahel oli oma miniatuursusest hoolimata 6-12 jalga sügavust, alates vahetult kaameraläätse lähedal paiknevatest klaasimaalidest, kuni kõige kaugemate stuudiomaalinguteni metsasügavuses. Tulemuseks oli maailm, mis oli kummastav segu Gustave Doré graafika romantikast ja dokfilmi naturalismist.
Kel huvi varase filmitrikinduse kohta lähemalt uurida, leiab internetist infot märksõnadega optical printer, Dunning Process, Williams System, mattes, rear projection.
Klassikuid ei viitsita enamasti vaadata, neid teatakse niigi. Ometi soovitan igal filmihuvilisel "King Kongilt" tolmu pühkida ning uurida, mis toimub 80 minuti jooksul enne Empire State Buildingu otsa ronimist. Kõvasti kõvem film kui "Kääbik".
Toona kasutatud materjalide tõttu kippus Kong filmimise käigus lagunema. 
Kasutusel olid erinevad nukud, needki erinevas kulumisastmes...nii muutub ka peategelase nägu ja hoiak filmi jooksul märkimisväärselt.
 Üks O´Brieni konstrueeritud imemasinatest.
 King Kongi ehitamas (üksikute lähivõtete jaoks; põhiline nukk oli u 18-tolline)
 Vanakooli animaatorid töös.
 Obie oma lastega.
 

Sunday, December 28, 2014

"Бобры идут по следу" / "Koprad ajavad jälgi" (1969)

Järg eelmise postituse lühifilmile "Ettevaatust, havi!". Psühhedeelia jätkub. Karakteritearengus on vahepeal toimunud märkimisväärsed muutused. Vähi ja Havi kodune idüll on lõhutud, nad on allakäinud, omandanud platnoidele omase sõnavara, joovad ja suitsetavad. Endisest kultuurihuvist annab märku vaid seinal rippuv kitarr...
Juba esimeses episoodis tekkis tahtmatu paralleel kopralaste ja "Kevade" peategelaste vahel, siinses osas see tunne vaid süveneb - üks pikaldane tüüp, kes alati sööb (Tõnisson), ilus patsiga tüdruk (Teele), pahandustesse sattuv aktivist (Toots), kuri kooliõpetaja (Köster), hajameelne vahimees (Lible), hädaldav ja õrnahingeline Hirv (Arno Tali). 
Siinses episoodis läheb koolist kaduma Havi, kes on kopralaste loodusõpetuse tunni eksponaat. Muidugi on Havi varastanud tema truu sõber Vähk, kes nüüd kõiki teisi metsaloomi süüdlaseks püüab lavastada. Kopralapsed ajavad jälgi.
Tasub mainida, et tegelikult on nende kahe filmikesega seotud mitmed nõukogude kino klassikud - Krabi häält tegi Anatoli Papanov ("Nu pogodi" Hunt), animaatorina töötas mõlemi kallal noor Juri Norštein, "Koprad ajavad jälgi" stsenaariumi autor on Emil Braginski. 
 Lible.
 Köster.
 Arno, Tõnisson, Raja Teele.
Toots.

"Осторожно, щука!" / "Ettevaatust, havi!" (1968)

Järjekordne nõukogude psühhedeelia koolieelikutele. Sedapuhku töökatest kobrastest, neid saboteerivast kurjast Havist, tema abilisest, kobraste järele spioneerivast Vähist ning julmadest kopralastest, kes Havile jahti peavad. Episoodides võib näha ka käo moodi kukkuvaid kopraid, kõnelevat ämbrit ning iseenesest mängivat pasunat. 
Product placement´i osas tooksin välja kirjanduse osatähtsuse tegelaste käitumise kujundamisel. Vähk uurib hoolega "Sportliku kalastaja" käsiraamatut ja teatmikku "Koprad" ning pääseb tänu neile nii mõnestki kitsikusest. Kopralapsed seevastu ammutavad inspiratsiooni "Allvee kalastusest". 
Ei tea miks, kuid nagu sageli nõukogude filmidega juhtub, on siingi sümpaatia pigem kurilaste poolel. Vähil ja Haugil on nii nunnu kooselu - Vähk koristab, viilib Havi hambaid ja loeb igasugu raamatuid; Havi katab lauda, mängitab hohloma stiilis maalingutega grammofoni ning toob toidu lauale. 
Paksud koprad aga laulavad rumalaid laule ja rikuvad looduse tasakaalu.

"Забытая мелодия для флейты" / "Unustatud meloodia flöödile" (1987)

Rjazanovil oli suurepärane võime igal ajastul poetiseerida nii proosalist nähtust nagu nõukogude ühiskond. Tema filmides põimuvad mängulise kergusega ühiskondlik ja isiklik, konkreetne ja üldine, mis muudab tema teosed põnevateks ajaloo akendeks, millest kumab läbi humanismi valgus (noh, selline jõuluaja metafoor...). 
Aga tema tingimusteta armastust inimeste vastu on ta filmides näha küll. Ükski ametnik-ülemus-politseinik-tümikas pole nii lootusetu, et teda ei võiks õilistada huumor ja kaastunne. "Unustatud meloodia flöödile" kuulub Rjazanovi loomeparemikku ka kaastööliste valiku poolest - stsenaariumi autor on Emil Braginski (vt ka "Ettevaatust, auto!", "Armastus tööpostil", "Saatuse iroonia", "Garaaž", "Jaam kahele" jmt), laule esitavad perekond Nikitinid.
Vaba Aja Veetmise Peavalitsuse ametnik Leonid Semjonovitš, kord lootustandev flöödimängija, nüüd tundetu ametnik, avastab endas uue hingamise tänu kenale medõele Lidale, kes esindab perestroika peibutavaid lubadusi - vabadust, rõõmu ning ääretut materiaalset ja ühiskondlikku ebakindlust. Leonid Semjonovitš, kes on arg ja põhimõttelage inimene, ei oska selle uue tundega midagi ette võtta. Pendeldades oma uue ja vana naise, unistuste ja tegelikkuse vahel, valetab ta mõlemile, püüdes kasvavalt skisoidses olukorras kuidagi-gi võitjaks jääda. 
Meeltesegadushoos ühel koosolekul lipsu eest rebides karjatab Leonid Semjonovitš: "Me tegeleme siin idiotismiga! Mina lahkun!". Tema parema närvikavaga kolleeg, kes seni on usinalt konspekteerinud, küsib stoiliselt: "Vabandage, Leonid Semjonovitš, aga kuidas on võimalik idiotismiga tegeleda ilma juhtimiseta?"
See film on omaette klassist nõukogude ühiskonnas, väikestest inimestest, ametnikest-bürokraatidest, kellele perestroika oli hirmutav, muutes nende elud ühtäkki kasututeks ja mõttetuteks. Vanamoodi jätkata ei saanud, uutmoodi ei osatud. 
Muutused ühiskonnas toimusid peaaegu sünkroonis filmivõtetega - algul tagasilükatud stsenaariumi tootmisesse laskmine sai äkki tänu perestroikale võimalikuks. 1987. a jaanuari NLKP pleenumil kuulutati välja mitmete oluliste poliitiliste reformide kava NSVL-is, seda loetakse ka glasnosti alguseks. Sama aasta novembris jõudis "Unustatud meloodia flöödile" kinodesse. 
Tänu sellele on see Rjazanovi varasemate filmidega võrreldes teravam, ühiskonnakriitlisem, veidi pessimistlikum, aga ka erootilisem ja julgem. 
 Õnnetu ametnik unistab armukese ja naise leppimisest.

Tuesday, December 23, 2014

"Boyhood" / "Poisipõli" (2014)

Veidi ka  2014. a kriitikuid, festivale ja südameid võitnud suurejoonelisest projektist "Poisipõlv". Projekti suurejoonelisus seisneb siis selles, et samu näitlejaid on filmitud 12 aasta jooksul (võttepäevi oli selle aja sees siiski vaid 45). Tegu on omamoodi time-lapse projektiga, kus "täiskasvamine" seisneb ka puhtfüüsilises aspektis. 
Juba filmi algusminutitest torkavad silma ja kõrva hoolikalt valitud heliribad ning omamoodi ikoonilised esemed, mis peaksid olema tuttavad igaühele, kelle lapsepõlv jäi 90ndate lõppu-00ndate algusesse (nt "Harry Potteri" raamatud, varased Apple´i arvutid, Gameboyd...). Film rõhub nostalgiale. See on tugev tunne. See võidab südameid.  Lisaks "põlvkonnanostalgiale" on siin paljutki ainult USA-le, eriti Texase osariigile omast. 
Kõik need jooned kokku tekitavad küsimuse filmi püsiväärtusest, kas ta on mõistetav ka aastakümnete pärast, teise põlvkonna ja kultuuritaustaga vaatajatele? Vananemine on bioloogilise protsessina küll sama, kuid mitmed lisatähendused lähevad paratamatult kaduma. (vt ka: kes mäletaks veel omast kogemusest "Väikse Illimari" hommikuid päikese, kaltsuvaipade ja valgeks lubjatud seintega toas?)
"Poisipõli" on filmitud vahemikus 2002-2013, jälgides peategelese kasvamist 6-aastasest poisist kolledžiealiseks poisiks (u 6-18 a). Lapsepõlve on siin kujutatud üsnagi Rousseau´ romantilises vaimus - kui viimast pelgupaika enne täiskasvanute julma maailma sisenemist. Näeme enam õnnelikke hetki - isaga matkamist, sõpradega mängimist, looduse ja maailma avastamist. Vanematevahelised tülid on sellele vaid arusaamatuks fooniks. Siis kangas tiheneb. Ei saa öelda, et filmi ligemale 3 tundi oleks aastate vahel ühtlaselt jagunenud - esimesed üheksa aastat katavad enam-vähem poole filmist, ülejäänu tegeleb juba keskkooli ja kodust lahkumisega. 
Nagu ülalgi mainitud, on "Poisipõlves" domineerivaks emotsiooniks magus nukrus kiirelt kaduva aja üle. Ses mõttes on see dekadentlik film. Lisaks on see "poiste film". Sellal, kui kõik tugevama soo esindajad filmis on muutlikud-heitlikud-arenevad - me näeme nende allakäiku või kasvamist, siseheitlusi, eluvalikuid, on naistegelased (Ema ja Õde) omamoodi ilmasambad. Ema (keda suurepäraselt mängib Patricia Arquette) holds the shit together, on alati valmis armastama, andestama ja raskustest läbi murdma. On ilmselge, et üksikemana, kes kasvatab lapsi, käib koolis ja tööl, kohaneb ja võitleb temagi, kuid seda siseelu me ei näe. Nagu ei näe seda ka filmi peategelane Mason Jr. Olgu lapse või noorukina, ema on kogu aeg tugev ja olemas. Samuti läheb kasvuraskustest lihtsamini läbi tema õde Lorelei, keda iseloomustavad püsivalt head hinded, varane vastutustunne ning vanemate ja sõprade ootustele vastamine. 
Paar sõna ka filmi režisöörist - Richard Linklaterist. Olin mõneti üllatunud, et tegu on juba 54-aastase küpse filmitegijaga, kelle arvel on nii mõnigi tunnustust pälvinud linateos. "Poisipõli" tundus kuidagi liiga nooruslik ja indie, hästi oli tabatud lapselikkust ja võetud igast murranguhetkest filmi kaasa vaid kõige olulisem. Ilmselt aitas Richardil õiget vibe´i tabada tütar Lorelei (snd 1994), kes peategelase vanemat õde mängib ja sisuliselt tema põlvkonnakaaslane on. 
Nagu enamusel oma täispikkadest, on Richard Linklater ka "Poisipõlve" juures ühtaegu nii režissöör, stsenarist kui üks produtsentidest. Suure vastutusega kaasneb suur vabadus, mis tagab produktsiooni omanäolisuse ja sõltumatuse. 
Tasub vaadata. Selline bittersweet symphony noor olemisest ja kaduvate hetkede ilust. 
Paar pilti peategelaste vananemisest võtteperioodi jooksul.

"Стеклянная гармоника" / "Klaasharmoonika" (1968)

Mõistulugu harmoonikast, mille kaunid helid tekitavad inimestes kõrgeid tundeid, muutes nad näotutest elajatest ikkagi hingestatud olenditeks. Kui sellise harmoonikaga moosekant jõuab linna, mida valitseb kuri bürokraadi välimusega mees (Magritte´i kuulus kõvakübaraga ametnik), kõrvaldab võim kunstniku, et too rahvale soovimatut mõju ei avaldaks. 
Arusaadavatel põhjustel oli film Nõukogude Liidus pikka aega keelatud, hoolimata otsese kapitalistliku sümboolika lisamisest Võimu esindajatele, et suutäis tsensoritele meelepärasemaks muuta. Ekraanidele pääses teos alles 1980ndate lõpus. Oma psühhedeelse stilistika ja teemapüstituse poolest on filmi tihti võrreldud Dunningu samal aastal valminud "Kollase allveelaevaga".
Film on tõeline maiuspala kunstiajaloolastele, kasutades heldelt maalikunsti klassikute  kujutisi. Filmi kunstilise kujunduse eest hoolitsesid aga meie oma Ülo Sooster ja moskva kunstnik Juri Sobolev. Muusika kirjutas üks vene kuulsamaid kaasaegseid heliloojaid Alfred Schnittke.
Väärt vaatamine animatsiooni raskekaalust, mis sisult ajale pareminigi vastu pidanud kui "Kollane allveelaev".

Thursday, December 4, 2014

"Бабочка" / "Liblikas" (1972)

No see film on täielik iskusstva. Ega Andrei Hržanovski vist teistsuguseid filme ei teekski. 70ndate popkunsti puhtaim väljendus filmis, animeeritud Malle Leis. Kärtsuvad värvid, ülirealistlik joonistuslaad; lõpupoole psühhedeelia, mis mingitel hetkedel piirneb abstraktsionismiga. Ajastukohane, samas isikupärane, tugev visuaal, mis oma loomult on ka eksperimenteeriv (live action mixid jms). 
Ega sisu, idee kah alla ei jää. Okei, "film räägib poisist, kes muutub liblikaks", kuid läbi selle avaneb meile kultuur vs loodus, tehislik vs loomulik teema laiemalt. Ja see on üks vana teema. Kui otsida kultuuri- ja kirjandusloost näiteid, mida selle filmi hingesugulasteks pidada, siis saab üsna aukartustäratava ja väärika nimekirja: Zhuang Zhou (see hiinlane, kes ei saanud aru, kas ta on liblika või inimese unenäkku sattunud), Kafka (hakkas prussakaks), Marquez (üksilduse-raamatus oli üks mehaanik, keda alati ümbritses ööliblikate parv, sest ööliblikad armastasid määrdeõli lõhna) ja Heinsaar (üks mees lahustus temalgi liblikateks). Nii et entomoloogia ja kunsti kokkupuutepunkt on üks püsiv rajajoon olnud läbi aegade. Vaadakem "Liblikat"!

"Дерево и кошка" / "Puu ja kass" (1983)

Polegi kaua Kievnautšfilmi asju vaadanud. Siin siis üks selline. Sellise kievnautšfilmiliku veits räpaka joonistulaadiga, kuid igati profilt animeeritud filmike. Filmi nimi on "Puu ja kass" ning see räägib meile Puust ja Kassist. Kassi liikumises ning realistlikes taustades on veidi aimata Disney mõju. See on valm sõprusest, esitatud omamoodi reality show´na, kus hüljatud Kass satub elama Puu juurde. Show jälgib nende suhte arengut ühe aasta jooksul.
Algul on nad otsustanud olla "kahekesi üksi", sest Puu, see on jumala sõltumatu Puu. Ta on paras douche kõigiga, aga Kass hakkab talle miskipärast meeldima ja siis ta käitub juba teistega kah kenamini. 
Sellist "floora ja fauna ulatavad teineteisele nüüd käe" filmi tasub vaadata tänapäeva tormilistel aegadel, mil kooseluseadus pani ühiskonna arutlema, kes kellega, mis alustel ja kui avalikult võivad ikka koos elada. Puu ja Kass nt elavad jumala vabalt, avalikult ja hästi ära. Võiks eeskuju võtta.