"Бабочка" / "Liblikas" (1972)

No see film on täielik iskusstva. Ega Andrei Hržanovski vist teistsuguseid filme ei teekski. 70ndate popkunsti puhtaim väljendus filmis, animeeritud Malle Leis. Kärtsuvad värvid, ülirealistlik joonistuslaad; lõpupoole psühhedeelia, mis mingitel hetkedel piirneb abstraktsionismiga. Ajastukohane, samas isikupärane, tugev visuaal, mis oma loomult on ka eksperimenteeriv (live action mixid jms). 

Ega sisu, idee kah alla ei jää. Okei, "film räägib poisist, kes muutub liblikaks", kuid läbi selle avaneb meile kultuur vs loodus, tehislik vs loomulik teema laiemalt. Ja see on üks vana teema. Kui otsida kultuuri- ja kirjandusloost näiteid, mida selle filmi hingesugulasteks pidada, siis saab üsna aukartustäratava ja väärika nimekirja: Zhuang Zhou (see hiinlane, kes ei saanud aru, kas ta on liblika või inimese unenäkku sattunud), Kafka (hakkas prussakaks), Marquez (üksilduse-raamatus oli üks mehaanik, keda alati ümbritses ööliblikate parv, sest ööliblikad armastasid määrdeõli lõhna) ja Heinsaar (üks mees lahustus temalgi liblikateks). Nii et entomoloogia ja kunsti kokkupuutepunkt on üks püsiv rajajoon olnud läbi aegade. Vaadakem "Liblikat"!

"Дерево и кошка" / "Puu ja kass" (1983)

Polegi kaua Kievnautšfilmi asju vaadanud. Siin siis üks selline. Sellise kievnautšfilmiliku veits räpaka joonistulaadiga, kuid igati profilt animeeritud filmike. Filmi nimi on "Puu ja kass" ning see räägib meile Puust ja Kassist. Kassi liikumises ning realistlikes taustades on veidi aimata Disney mõju. See on valm sõprusest, esitatud omamoodi reality show´na, kus hüljatud Kass satub elama Puu juurde. Show jälgib nende suhte arengut ühe aasta jooksul.

Algul on nad otsustanud olla "kahekesi üksi", sest Puu, see on jumala sõltumatu Puu. Ta on paras douche kõigiga, aga Kass hakkab talle miskipärast meeldima ja siis ta käitub juba teistega kah kenamini. 

Sellist "floora ja fauna ulatavad teineteisele nüüd käe" filmi tasub vaadata tänapäeva tormilistel aegadel, mil kooseluseadus pani ühiskonna arutlema, kes kellega, mis alustel ja kui avalikult võivad ikka koos elada. Puu ja Kass nt elavad jumala vabalt, avalikult ja hästi ära. Võiks eeskuju võtta.

"Гора динозавров" / "Dinosauruste mägi" (1967)

Esmapilgul tundus, et tegu on psühhedeelse esteetikaga populaarteadusliku lastesaatega (noh, et kunagi elasid dinosaurused, nad munesid mune, siis kliima halvenes jne), aga viimases veerandis tegi asi ootamatult pöörde varjatud sotsiaalkriitika poole. Ajendiks nõukogude migratsioonipoliitika raudse eesriide aegadel. Seda hetkest, mil uus laar dinosaurusemune on valmis saanud, kuid "halvenenud kliima tõttu" keeldub kaitsev koor neid välja laskmast. Väike dinosaurusepoeg palub küll nii härdalt-härdalt, et "laske mind välja, no palun, laske mind välja, ma pean nägema päikest, isegi kui see on külm...". Aga koor vastab nüri monotoonsusega, tehislik-robotlikul häälel "Ei. Ma täidan oma kohust...ma täidan oma kohust...ma täidan oma kohust..."

Ja, teadagi, ilma päikeseta, väike dinosaurusepoeg sureb.

Aga võtkem veidi aega nautida neid kollakas-siniseid värve, ornamentaalseid jooni, 60ndate säravat psühhedeeliat, mida selle filmi disainist õhkub. Paistab, et mingi osa hipiajastu päikesest jõudis siiski läbi kaitsva munakoore.

"Akmeņi manās kabatās" / "Kivid minu taskutes" (2014)

Tagantjärele mõned heietused seekordse Animated Dreamsi lõppakordist - möödunud pühapäeval Sõpruses linastunud Signe Baumane täispikast "Kivid minu taskutes". Festival oli hea, filme üle maailma, aga mitmel põhjusel tõusis üldisest programmist minu jaoks esile just see linateos.

Priit Pärn on oma "vastuolulise" filmiga "Lendurid koduteel" seoses mitmel pool väljendanud mõtet, et animatsioon pole ainult lastele suunatud multikad. Selgi oleks aeg täis kasvada ja kindergarten-publikust kaugemale vaadata. Oleks animatsioon kosmosevõidujooks, oleksid lätlased siin juba ammu Kuule lennanud, barakid püsti löönud ning asunud kurke kasvatama. Kusjuures Signe Baumane oleks neil peaagronoomiks. Meie viimased täispikad animatsiooniprojektid "Lotte" ja "Lisa Limone" on küll mõlemad animatsioonitehniliselt tasemel, kuid teemade ja lugude osas asuvad veel väga sügaval comfort-zone´is.

Baumane seevastu on oma varasemates filmides, eriti vallatus miniseerias "Teat Beat of Sex", mitmekülgselt, sügavalt ja humoorikalt tegelenud seksuaalse teemaga ning nüüd jõudnud ka hullumeelsuse ja depressiooni animatsioonikeelde tõlkimiseni. 

Seks, hullus ja kurbus - mis võiksid olla veel "täiskasvanulikumad" teemad?

Teiseks tähelepanuväärseks omaduseks "Kivide" puhul võib pidada autori sugu. Animatsioonimaailm on endiselt suuresti meestekeskne, kel on oma viis lugude jutustamiseks, oma teemadering, oma esteetika. Signe maailm on parimas mõttes "naiselik" - tundlikum, õrnem, perekesksem. Aga mitte ainult, "Teat Beat of Sex" oli (kriitika põhjal) paljudele šokeeriv just seetõttu, et mehelikke teemasid ja mehist avameelsust ilmutas naine. Poiste puhul olid kõik nokunaljadega juba harjunud, aga naispeategelasega eksplitsiitne seksuaalsus mõjus kuidagi, well, litsakalt. (Vastupidise näitena feminiinsest mehest võiks eesti filmimaastikult tuua Ilmar Raagi, kelle viimased täispikad filmid ning nende kangelannad on mõlemad harukordselt õrnad, pehmed ja romantilised)

Signe on oma lugudes Naine (olemata sealjuures feminist!), see tume ja niiske yin, mis meestekeskset filmimaailma tasakaalustama tuleb. Tasub mõelda sellegi üle, keda meil Eestist talle vastu oleks pakkuda? (Olga Pärn koos Priiduga jutustab siiski meestemaailma lugusid, kus naine on eelkõige alasti/erootiline/mõistatuslik/ahvatlev; rahvusvahelist tuntust on kogunud Chintis  Lundgren, kuid inimene on enam-vähem ainus fauna esindaja, kelle murede ja rõõmudega ta oma filmides ei tegele. Noorema põlvkonna säraval tähel Anu-Laura Tuttelbergil on suurepärane detailitaju ja esteetika, kuid lugude jutustamine teda niivõrd ei huvita. Meisterlikkusel ei ole sugu.)

Paari sõnaga Baumane filmist festivali võistlusprogrammi taustal. Isiklikkust ja südamepuistamist oli sel aastal üldse palju. Küll räägiti düsfunktsionaalsetest perekondadest, lapsepõlvehirmudest, laste väärkohtlemisest, oma seksuaalsuse avastamisest jne, jne. Eelistatavalt pliiatsistaatika ja aeglase klassikalise muusika taustal. Tihtipeale jäi arusaamatuks, miks autor samu lugusid live-action vahenditega välja ei mänginud. 

Signe puhul aga seda küsimust ei tekkinud, animatsioonikeel oli ainus võimalus jutustada seda nii ajas kui ruumis laialivalguvat, isiklikku ja hoomamatut lugu sellise sümboolsuse, maagilise realismi ja üldise veenvusega. Eriti jäid kummitama põlvkonnast põlvkonda edasikanduvad helesinised ehmunud lapse  (looma?) silmad. Salapärased metsolendid, kes tema suguvõsa naisi pahategudele meelitasid ning näisid olevat otsekui Hieronymus Boschi maalidelt ära karanud. Ning loomulikult fantastiline pildikeel neis stseenides, kus hullumeelsus lootusetult võimust võttis või argireaalsus paisus liiga talumatuks, et seda argiste vahenditega väljendada.

Nagu üks hea lugu ikka, kasvas sügavalt isiklik üle üldiseks, sai sümboli väärtuse, tegeles ühiskonna, pereväärtuste, soorollide ja poliitiliste olude tiheda sasipuntra lahtiharutamisega. Kuidas konkreetne ajaloolis-poliitiline situatsioon, milles elame, mõjutab seda igavikulis-üldist, mis igas inimeses peidus on? 

Ei olnud sellist nõutut esmakohtumise tunnet nagu mitmete teiste Animated Dreamsil osalenud filmidega - nojah, kena on, aga mis ma sellega nüüd peale hakkan? Miks mulle seda kõike räägiti? 

Eks Signe film paku enam äratundmisrõõmu juba selle suure ühisosa pärast, mis meil läti kultuuriga on - enamus jutustust saatvast kultuurilis-ühiskondlikust ajaloost on meile endilegi tuttav ning kogetud. Seda muljet suurendab veelgi Signe tugeva ida-euroopa aktsendiga inglisekeelne voice-over, mille saatel film kulgeb (kui ma ei eksi, siis ainus "otsekõne" esines vist alles päris filmi lõpus, kui minategelane unes oma ammuse vanaemaga kohtus). Ühetasane jutumassiiv nõuab siiski tähelepanelikku kuulamist ning siin-seal oleks võinud helimaastiku enam välisnoote tuua. "Teat Beat of Sex´is" kandis - osalt ka intiimsema teemavaliku tõttu - pealelugemine paremini välja. Üldse paistavad lühivormid Signel rohkem käpas olevat, sest ka "Teat Beat´i" trash-punk+psühhedeelia stilistika sobis tema puisevõitu joonistusstiiliga paremini. Samas mõjub "Kivides" värskelt stop-motion´is taustade ning joonistatud tegelaste kombo, mis toob filmireaalsusesse mingi lisanihestatuse.

Aga noh, esimene täispikk! Tubli tüdruk!

"Kivid" on Läti poolt selle aasta parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaat. Hoidkem siis lõunanaabritele pöialt, et animatsioonimaastikku veidigi enam gravitatsioonist lahti rebida!

Äge animatsioon peaks olema nagu äge tüdruk - 

ilus, vaimukas ja veidi üleannetu. 

"Kivid minu taskutes" on äge film ja Signe Baumane on äge tüdruk.

"Is the Man Who Is Tall Happy?" / "Kas pikk mees on õnnelik?" (2013)

Internetti pidi kolades ja filmi kohta lugedes torkas silma, et nii poolt- kui vastuargumendid revüst revüsse kordusid. Vastasleer kirus Gondry puist prantsuse aktsenti, omistas talle nartsissismi ning pidas ta animeeritud joonistusi lapsikuteks, Chomsky mõtteid liigselt lihtsustavateks ning üleüldse segavateks. Pooldajad seevastus ülistasid ta julgust, eksperimentaalsust ja fantaasialendu. 

Omamoodi õigus on kummalgi poolel, üks ootas lihtsalt filmilt enam Chomsky mõtete vaba väljendust, teine Gondry´ tuntud maagilist realismi. Lõpliku tulemuse huvides pidid teatud järeleandmisi tegema mõlemad.

Gondry viib läbi seeria intervjuusid lingvisti, filosoofi ja poliitilise aktivisti Noam Chomsky´ga. Kas iseloomulikust kärsitustest, ettekavandatud stsenaariumist või filmi paratamatult piiratud aja survest tulenevalt on Gondry intervjueerimisoskused pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Siia-sinna hüplevad küsimused, kohatud katkestused ja ootamatud teemavahetused (sealhulgas nt üldfilosoofiliselt isiklik-valusale ja vastupidi), vaheduvad reflektiivsete heietustega Gondry isiklikest raskustest ja valikutest filmi tegemisel, monoloogidega imetlusest Chomsky vastu ja mälestustega lapsepõlvest. See on kahemehe film. See on väga kaleidoskoopiline intervjuu (mis omamoodi täitsa sobib Gondry´ joonistusstiiliga), kuid kes Chomsky ideede tervikkäsitlustega tahab tutvuda, suundub pigem raamatukokku kui videlaenutusse. Aga-aga...

Kõigist neist mööndustest ja välisest veetlusest hoolimata on filmi juures teisigi küsitavusi. Olles isegi nii Chomsky kui Gondry austajate ridades, ei pea ma nende kahe kombinatsiooni siiski eriti õnnestunuks. Tundub, et filmi vaevab infoküllus. Seda võiks ning peaks vaatama vähemalt kolmel korral - kinnisilmi, kuulates vaid heli; tummalt, jälgides vaid visuaali - kuidas miski on tehtud, millised metamorfoosid meediumide ja kujundite vahel toimuvad jms - Gondry analoogtehnikas eksperimentaalfilm on juba puhttehniliselt huvitav. Ning siis lõpuks neid kaht poolt kokku pannes. 

Gondry animatsioon ei ole lihtsalt Chomsky teksti illustratsioon. Käsikirjaliste lõikude ning matemaatika ja füüsikaõpikutest nähtud skeeme meenutavate struktuuride vahele mahub ka omajagu kunstilist sümbolismi, mängulisust ja autori omapoolset tõlgendust. 

Kord Vestman all, kord Piibeleht peal...mulle tundub, et omavahelist mõistmist ja sümbioosi, mis viiks mingi uue kvaliteedi tekkeni, sellest filmist ei leia. Chomsky mõtted on lihtsad ja säravad, Gondry visuaal paeluv, kuid kord domineerib üks, kord teine, õnneliku keskteeni jõudmata.

Gondry visuaalidesse uppunud Chomsky.

"It's Such a Beautiful Day" / "On nii ilus päev" (2012)

Kaasaegse animatsiooni wunderkind Don Hertzfeldt ajab oma asja ning ajab seda hästi. Juba Doni tiinekana tehtud filmikatsetused leidsid pääsu filmifestivalidele, filmikoolis valminud tööd jõudsid rahvusvahelisse kinolevisse ning praeguseks on ta leidnud ametlikku tunnustust kui üks mõjukamaid animaatoreid multifilminduse ajaloos. 

"It´s Such a Beautiful Day" valiti sel aastal Times Out New Yorki poolt 100 parima animatsiooni hulka läbi aegade. See täispikk film koosneb tegelikult kolmest lühikesest, 20-minutilisest, mis Donil varem valminud, kuid on päris hästi kokku traageldatud, nii et tekib terviklik lugu, ristviitamiste, vihjete ja äratundmistega.

Film jälgib Billi-nimelise mehe elu ja argipäeva, saatjaks pidev kaadritagune hääl, mis tema toimetamisi kolmandas isikus kommenteerib. Paistab, et Bill on veidi flegmaatiline, depressiivne ja üksildane. Lisaks kimbutavad teda erinevad tervisehädad ja teravdatud tähelepanuvõime elu pisiasjade suhtes. Lähtuvalt Billi siseelust võtab tegevustik kohati üsna psühhedeelseid-hirmuäratavaid toone, püsides enamasti siiski filosoofilis-tragikoomilisel tasandil.

Billi vaba teadvusvool ning kohatised lapselikud arutluskäigud meenutavad neid Saarikoski luuletusi, kus ta kirjutas, kuidas ta kirjutab, ja mida mõtleb, ja kuidas aknast paistab mänd ja kass läks tänaval mööda. Niimoodi kuivalt ja minimalistlikult, aga kõik kokku pannes mõjub tähenduslikuna ja tekitab mingi erilise äratundmise sellest, kuidas asjad võiksid olla.

Mängufilmina oleks Billi elu ja tegemisi päris kurb vaadata. Animeeritud kriipsujukude puhul mõjub traagiline narratiiv aga koomilise ja kohatuna. Doni käekiri on kergesti äratuntav, lihtne ning mõjus. Peamiselt kasutab ta erinevaid analoogtehnikaid, muuhulgas lomograafiavõtteid, kombineerituna klassikalise joonisfilmiga. Üheks tema lemmikvõtteks on split screen ja topeltsäri. Split screen tekitab tunde koomiksist, 4-5 suhteliselt staatilise tegevusega lõiku ühel ekraanil, mis näitavad samaaegset tegevust erinevates ruumiosades või erinevate isikute poolt. Mõned rohkemate ruumijaotustega kaadrid tekitavad jällegi tunde mikrokosmosest, nagu oleks tegevus korraga rakutasandile viidud. Split screen on tal ka muide võetud otse filmilindile, mitte järeltöötluses tehtud. 

Joonistusstiil on napp ja skemaatiline, mõned kaadrid meenutavad isegi mõistupilte "Banaanil on nohu" raamatust, vajavad küll selgitust, mida täpselt on kujutatud, aga kui aru saad, mõjuvad erakordselt tabavana.

Ilmselt ei pea lisama, et korraliku indie autorina teeb Don ise kõik mis vaja - lookirjutus, kujundus, muusikavalik, animeerimine, järeltöötlus, jne. Tema teoseid on võrreldud Michel Gondry filmidega ja see peab suuresti paika - nii meeleolult kui välisilmelt (kui teemaltki - Gondry "Mood Indigos" hakkas Audrey Tautou rinnus lill kasvama, Hertzfeldti Bill kahtlustab, et tema peas elab kala, tõenäoliselt forell). 

Autorifilm parimas mõttes.

"La Planète sauvage" / "Metsik planeet" (1973)

Väike hoiatusfantaasia 70ndate vaimus, ehk siis hoidkem oma lähedasi, loomi ja keskkonda. Kõik see on loo mõttes esitatud üsna nunnu naivistliku allegooriana, kuid geniaalse karikaturisti-kunstniku Roland Topori disain, Jiri Trnka stuudiotes valminud animatsioon ja Rene Laloux´ režissööritöö muudavad selle siiski kaasahaaravaks ja nauditavaks vaatamiselamuseks. Muusika on kirjutanud Alain Goraguer, Gainsbourgi pikaajaline kaastööline. Ja seda on ka kuulda - popilikud 70ndate bassikäigud, kerged psühhedeeliassekaldumised ning prantslaslik amoraalsus. Ametlik tunnustus saabus ka 1973. a Cannes´ filmifestivalil, kust nopiti žürii eripreemia. Film, millest leiab heale kunstile omast ajatust, oma kaasaja vaimu ja üsna lihtsakoelist muinasjutulikkust.

Planeedil Ygam elavad draagid, humanoidne rass, kes tegelevad meditatsiooni ja kujustamisega ning on suutnud luua ühe kõrgesti arenenud ja hästitoimiva tsivilisatsiooni. Nende kõrval elutsevad oomid, kes ongi siis sisuliselt inimesed. On koduoomid (draagide lemmikloomad) ja metsoomid, kelles nähakse kahjulikke parasiite. Draagid suhtuvad oomidesse valitseja üleolekuga - nende arvu aegajalt piirates, lastes neile mõõdukalt osaks saada armulikku suhtumist ja isegi hellust, kuid nägemata neis potentsiaalset vastast. Seda päevani, mil üks koduoom põgeneb, kaasas draagide õppevahend (sisuliselt kõrvaklappidesse talletatud internet). Oomid kuulavad seda, saavad kah teadjaks ja hakkavad kättemaksu sepitsema.

Üks ilusamaid mõtteid, mis sellesse loosse oli põimitud, oli (üsna graafiline) kujutelm draagide keha ja vaimu eraldatusest. Ygamil elasid justkui draagide hinged, kes õppisid, valitsesid, mediteerisid. Lähedalasuval nn. metsikul planeedil tegutsesid aga draagide kehad, kes muidu olid liikumatud, kuid meditatsiooni käigus nende juurde rännanud draagide vaimud andsid neile elu ja tegelesid selle bioloogilisema poolega.

Veel olid silmatorkavalt ägedad mitmed kõrvaltegelased, kes meenutasid mingeid põrgumolluskeid Hieronymus Boschi maalidelt. Sürrealism kodanikuteadlikkuse teenistuses.

Mees mõtleb mõtet teest.

"Urusei Yatsura: Only You" (1983)

"Urusei Yatsura" on ülipopulaarne jaapani mangasari, mis ilmus aastatel 1978-1987 (34 raamatut). Umbes samal ajal vändati sellest ka animeseeria (1981-1986, 195 episoodi), 11 OVA-d ja kuus täispikka filmi. Neist esimest võtsin siis täna vaadata. Eelkõige selle režissööri Mamoru Oshii pärast ("Hing anumas"), kuigi ka "Urusei Yatsura" ise on tähelepanuväärne nähtus, mis otsib inspiratsiooni jaapani mütoloogiast, vanemast kultuurist ja sõnamängudest, aga kombineerib seda publikusõbraliku slapstick´i ja romantilise jutustusega. "Only you´s" on kõik need elemendid olemas, kuid koos Oshii meisterliku visuaali ja fantaasialennuga. Väidetavalt oli ka "Urusei Yatsura" autor Takahashi esimese filmiga enim rahul, kuna see mangale suhteliselt truuks jäi. Teise filmi kallal töötades püüdis Oshii oma vabadust suurendada, astudes liialt Takahashi kunstilise nägemuse kandadele ning nende kahe loominguline koostöö katkes. Ometi on "Only you" kahe jaapani popkultuuri olulise kunstniku koostöö tähiseks ja omamoodi kompromissiks, kombineerides parimat kummastki.

Loo meespeategelaseks on Ataru Moroboshi, 17-aastane ennasttäis, ihar ja tagasihoidliku vaimse võimekusega poisinaga. Tema nime võiks tõlkida "tähega pihta saanu", mis viitab Atarut saatvale pidevale ebaõnnele. Eelkõige näib ta ligi meelitavat igasugu naistegelasi teistest galaktikatest, teispoolsusest ja vaimude ilmast. Ataru püsivamaks kaaslaseks (vastu poisi enda tahtmist) on tulnukaneiu Lum, kes Atarut oma kihlatuks peab ning tema konkurendiks (siinses filmis) teine tulnukaneiu Elle, kes samuti Ataruga altari ette soovib jõuda. Nimelt olevat Elle väiksena Maale tulnud, pargis Ataruga kulli mänginud ja Ataru oli tema varju "kinni püüdnud". Teise varju peale astumine tähendab Elle´i planeedil aga abieluettepanekut. Järgneb kosmiline armukadedus ja tagaajamine.

"Only you" on kindlasti naljakas film, kui slapstick ja nägudega vigurdamine rõõmu pakub. Eelkõige rabab ta aga visuaaliga - meisterlikud maastikud, detailsed kosmoselaevad, palju veidraid (kõrval)tegelasi. Läbimõeldud värvid (läbiv mahe sinetus, millele luuakse kontarsti mõne punase või suisa popilike värvide kavalkaadiga massistseenides), kaadriplaneeringud ja liikumiste vahekord (nt ülimalt kiired ja rahvarohked stseenid on heas tasakaalus vaiksete ja staatilisematega).

Oshii olla ka ise öelnud, et teda huvitab teose loomisel eelkõige visuaal, alles siis tuleb lugu ja lõpuks tegelasloome (sessuhtes üsna vastupidine Hollywoodi filmitööstusele). Aga sellest kreedost lähtuvalt vaadakemgi pigem mõningaid kaadreid "Urusei Yatsura" esimesest filmist ja jätkem loo-tegelaskujude lahkamine mangafännidele: