Tuesday, January 31, 2012

"Film d'amore e d'anarchia..." / "Armastus ja anarhia" (1973)

Ei saa muidu, kui tuleb alustada kaameratöö kiitmisest. Kas on see siis itaallaste ilumeel, mis kõik kenasti kuldlõikesse ja sümmeetriasse sätib või lavastaja-stsenarist Lina Wertmülleri isiklik täiusepüüdlus, kuid käesolevat filmi võiks vabalt kasutada kompostiooni õppematerjalina. Niivõrd läbimõeldud oli iga kadreering. Hea kaameratöö ei nõua erilisi võttepaiku ega rekvisiite, vaid vilunud silma ja olemasolevate objektide oskuslikku ärakasutamist, eelkõige võimet neid uue nurga alt näha. Selleks pakkus Rooma kaunis arhitektuur ohtralt võimalusi, kuid harmooniataotlus ja hea maitse saatis kogu filmi, võttepaigast olenemata.
Tegevus toimub Mussolini-aegses Itaalias, kus lihtsameelne maapoiss Antonio (Giancarlo Giannini, keda Wertmüller on kasutanud paljudes teisteski oma filmides) otsustab hakata anarhistiks ja sooritada Ducele atendaat. Ta saabub Rooma, et konspireerida anarhistliku prostituudi Saloméga (Mariangela Melato). Saanud varjupaiga kohalikus lõbumajas, raskendavad tema olukorda aga mitmed emotsionaalsed faktorid, eriti armastus. 
Üldiselt on tegu melodraamaga, milles esineb mitmeid tragikoomilisi momente. Seda eriti lõpustseenide vältel, kus Antonio täielikult pea kaotab. Taoline realism ühelt poolt naeruvääristab, teisalt inimlikustab anarhismi. Tegu on ka väga itaalialiku filmiga, kus on küllaga tuliseid dialooge ja kauneid laule.
Paar tundi kütkestavat vaatamist on garanteeritud.

"Утомленные солнцем 2: Цитадель" / "Päikesest rammestunud 2: tsitadell" (2011)

Uusim ja viimane film Mihhalkovi "Päikesest rammestunud..." triloogias. Jätkab sealt, kus eelmine pooleli jäi. Sama esteetika, tegelaskujude ning ideoloogiaga. 
Võibolla film ei olekski nii kehv, kui poleks seda kummitavat sidet esimese filmiga. Oleks lihtsalt selline keskpärane sõjafilm. Ainus põhjendus surnud tegelaskujude absurdsele elluäratamisele ning nende sidumisele algloominguga läbi ükskite flashback´ide (kaadrid 1994. a filmist), võib olla vaid teadlik soov varasemat ümber öelda. 
Oli ka koht, kus Mitja ja Kotov naasesid datšasse, kus I osa tegelased elasid ikka veel oma igapäevaelu ja mängiti läbi samu tegevusi mingis veidras, karikatuurses võtmes... enam kui 10 aastat hiljem sõidab Kirill ikka oma jalgrattaga esikusse, Mitja istub klaveri taga ja Kotov ameleb Marusjaga pööningul...täpselt samad tegevuskohad, tegevused, isegi kaadrid, kuid eelnev hüsteeriastseen ja Marusja muutunud perekonnasuhted muudavad selle kõik kuidagi naeruväärseks. 
Ja, sarnaselt eelmisele osale, nõretab seegi patriotismist. Kes on "omad" ja kes ei ole muutub oluliseks  nii sääskede, ämblike kui vastsündinute puhul. Lisaks akordionid, kased, rättidega talunaised jms, etnokitši otse küllastumiseni. Seda kuni lõpplahenduseni, kus vallutamatu sakslaste tsitadelli vallutavad kasekaigastega varustatud väepõlgurid vaid laulu ja rahvuslikult meelestatud ämbliku kaasabiga.
Omaette mainimist väärib Stalini tegelaskuju, mis oma pahupidi pööratud silmade, rögiseva hääle ja rohelise nahaga meenutab pigem tegelast "elavatest surnutest". 
Mitjal ei lasta minna õilsasse vabasurma, vaid kirjutada vabatahtlikult alla paragrahv 58 täispaketile. Kotov oma tütrega võtab aga suuna Berliini peale.
Murettekitav on asjaolu, et sellal kui paljud vene kommentaatorid iseloomustavad filmi sõnaga "gavno", siis USA jm heaoluriikide esindajad kirjutavad tekste stiilis "sõda ongi suur segadus", "hästi ilus film", "jätkab ja täiendab eelnevaid osi", "tabab hästi asja olemust, õhustikku" jms. No kuulge? 40ndate propagandafilmid olid vähemalt "ajastuomased". Loodan, et järgmine kord, kui Mihhalkov midagi öelda tahab, ta "rammestunud päikese tegelasi" teiskordselt ellu ei ärata...

"Утомленные солнцем 2" / "Päikesest rammestunud 2" (2010)

Kuuldes, et Mihhalkov väntab oma hitt-filmile järge, valdasid mind segased tunded. Ühelt poolt tahtsin nagu näha järjelugu oma suurele lemmikule. Teisalt ei mõistnud, kuidas on võimalik jätkata samu tegevusliine. Meenutame esimese filmi lõppu - Mitja läbilõigatud veenidega vannis, Kotov kuulutatud surnuks vangilaagrites, Marusja samuti, Nadja pärast laagrist naasmist õpetaja Kasahstanis. Konkreetne ja terviklik lõpplahendus, esimese filmi arengu loogika koha pealt igati aus.
Kui "Päikesest rammestunud 2" kinodesse jõudis, olin Venemaal. Esimesel võimalusel ostsin kinopileti ja valmistusin südamevärinal seda kolmetunnist epopöad nautima. Ning oh kuidas ma pettusin!
Mis oli hästi. Oli hästi, et peaosades jätkasid esimese filmi näitlejad - Menšikov, Mihhalkov ja tema tütar, kellest vahepeal kena noor daam on sirgunud. 16 aastat hiljem pakkusid ka tehnilised võimalused rikkamaid lahendusi - palju oli erieffeke, detailseid makrovõtteid jms ilutsemist, mis justkui taotles dramaatilisust ja sümbolismi. Ei üks ega teine suutnud aga filmi päästa.
Tegevusaeg - II ms algusaastad.
Mitja on elus, temast on saanud Stalini parem käsi ja paheline võimuori, kes Marusjat kuritarvitab. Kotov, ellujäänud ja rindele saadetud, on oma tehiskäega väikest viisi superkangelane. Rahvuslikus võtmes. Tema tütar Nadja on lõpuks pioneeriks hakanud, satub aga samuti rindele kangelastegusid sooritama. Kokkuvõttes - tegelased on korralikult ümber mängitud, üheplaanilisemad ja neile antavad hinnangud pea vastupidised esimeses filmis kujutatule.
Mis veel? Süžee - laialivalguv, jabur ja ebausutav. Propagandafilmile võibolla sobikski. Kaleidoskoopiliselt vahelduvad stseenid natside kuritegudest vene rahva väetide kallal, pikitud rahvatarkuste ning religioossusega. Kõik märgid viitavad justkui sellele, et Mihhalkov on püüdnud luua mingit lõppsõna, eepilist sõjafilmi, kuid kõike on liiga palju. Lisaks kohatine laadahuumor, näiteks stseenis, kus saksa piloodid vene sanitaarlaeva kohal piketeerides sinna peale sittusid. Paraku ei tule taoline huumor dramaatikale kasuks ega vastupidi.
Negatiivseid arvustusi filmi puudjääkidele on netiavarustes küllaga leida nii eesti, vene kui inglise keeles, võite neid juurde otsida kui tarvis, mina siinkohal lõpetan. Ärge vaadake seda filmi! Kasutage neid kolme tundi parem magamiseks või kassile pai tegemiseks.
Kahju, et Mihhalkovist on saanud poliitiline režissöör.
Lõpustseen, kus Nadja purustatud tankide keskel surevale sõdurile oma rindu näitas. 
Pateetika ja patriotsim vene võtmes?

"Утомленные солнцем" / "Päikesest rammestunud" (1994)

"Päikesest rammestunud" oli ja on üks mu lemmikuid, olgugi, et sellega hiljem väga meelevaldselt ringi on käidud. Võites 1995. a parima võõrkeelse filmi Oscari, kinnitas film kanda Läänegi publiku ees ning Nikita Mihhalkovist sai kuulsamaid vene režissööre, kes oma teoseid sealjuures hästi müüa suutis.
Olen päris mitme inimesega juhtunud selle filmi üle arutlema ning see, kuidas tegelasi, nende motiive ja sõnumit mõistetakse, on väga erinev. Mulle endale on see film ajaloo hammasrataste vahele jäänud vene intelligentide põlvkonnast. Vana maailma kokkupõrkest uuega ning selle kadumisest, hävitamisest õigemini.
Tegevus toimub ühe päikesest rammestunud päeva jooksul perekond Kotovite datšas, kuhu naaseb kadunud perekonnasõber Mitja (Oleg Menšikov). Menšikovi ilmselt üks sarmikamaid rolle, mis võimaldab nii mängulisust kui ähvardavust, romantikat ja kättemaksu. Majapidamisse kuulub hulk erineva astme sugulasi ja sõpru - napsilembene ja naljatlev Kirill, Gumiljovi luulet tsiteeriv vanaisa, teehullud vanatädid, lihtsameelne teenijanna Mohhova ning Mitja lapsepõlvearmastus Marusja, kes vahepeal on abiellunud Punaarmee koloneli Kotoviga. Neil on ka ühine laps, Nadja, keda mängib võluvalt Mihhalkovi tütar Nadežda. Filmi keskmes ongi kolmnurk Kotov-Mitja-Marusja.
Igaüks neist on omamoodi traagiline tegelane.
Kotov tunneb end perekonnas võõrkehana, tal puudub sajandialguse kõrgklassile omane rahvusvaheline haridus, muusikaarmastus, võõrkeelte oskus ja peen maitse. Ta on lihtne ja elulähedane ning siiras patrioot, kes usub, et revolutsioon lõi võimalused uueks, paremaks ühiskonnaks. Teisalt armastab ta seda idüllilist, kaduvat elulaadi oma pikkade hommikute ja aeglase kulgemisega.
Mitja seevastu ei tööta võimuorganites vabatahtlikult. Parema meelega hoiaks ta vist üldse poliitikast eemale ning tegeleb sellega vaid lootuses Marusja juurde naasta.
Võib tunduda, et kummalgi, Mitjal ja Kotovil on võimalused oma võimupositsioonide kuritarvitamiseks - Kotov on omal ajal teenistusse kutsunud Mitja, lõhkudes seega tema suhted perekonnaga, Mitjale omakorda tehakse ülesandeks Kotovi arreteerimine. Ent need positsioonid on vaid näilised. Käsud tulevad ülevalt poolt ning "revolutsioon õgib oma lapsi", uue võimu siiras teenija Kotov satub ise sellesama võimu ohvriks. Mitja aga teeb tööd teadmisega, et kui tema sellest keeldub, saadab asja korda keegi teine ning näeb ülesandes võimalust taaskord armastatud perekonda külastada.
Film pakub tugevaid dialooge, ambivalentseid tegelasi ja palju mõtlemisainet ajaloo ja üksikisiku suhetest. Sümpaatiad ning võimupositsioonid jõutakse tegevuse käigus korduvalt ümber mängida. Siin pole võitjaid, on ainult kaotajad.

Wednesday, January 25, 2012

"Sita Sings the Blues" / "Sita laulab bluesi" (2008)

 "Sita laulab bluesi" on üks iseseisva kino ehedamaid näiteid. Suuresti ühe naise, iseõppinud animaatori Nina Paley´ käe all sündinud täispikk animatsioon on täielik vabavara, mida igaüks võib netist alla laadida või vaadata. "Ma tahan kultuurile tagasi anda selle, mis temast on sündinud," on hea kreedo sellele eklektilisele vaatemängule, mis segab Ida ja Lääne traditsioone, narratiive ja esteetikat, india eepose "Ramajana" tekste ning 1920ndate bluesi. Mõnd asja osutan allpool lähemalt, aga kel huvi tekib, leiab kõige paremini küsimustele vastuseid filmi kodulehelt SIIT.
 Tegu on väga mitmetasandilise looga, naise vaatenurgast ja naise probleemidest. Filmis on mitu paralleelset narratiivi: autori minategelane kaasaja San Franciscos suhteid klaarimas, Ramajana eepose originaalilähedane tegevustik, vaheklipid kommentaatoritega, kes teevad sissejuhatusi sündmustikule ja tutvustavad india kultuuritausta ning muusikavideosid meenutavad palad, kus Sita Annette Hanshaw´ häälel oma tunnetest bluesi laulab. Lisaks mõneminutiline "vaheaeg" filmi keskel.
Sita oli siis kuningapoja ja Višnu kehastuse Rama kaasa, kelle röövis kuningas Ravana. Rama päästis ahvjumal Hanumani kaasabil Sita, kuid kahtles tema puhtuses. Kui Sita rasestus, ajas ta naise jälle minema, kuhugi metsa, kus targad vanad aitasid tal lapsed ilmale tuua ja õpetasid nad Ramat austama. Tänapäevasest vaatenurgast oli siin filmis palju naiste väärkohtlemist...
Film on teostatud peamiselt flash-animatsioonis, ehkki nagu juba mainitud, erinevad lood on stiiliti erinevad ning esineb ka joonisfilmi ja stop-motionit.
Tulles tagasi autoriõiguste teema juurde, siis see muutus põhimõtteliseks küsimuseks, kui Paley Annette Hanshaw laule kasutada tahtis. Nimelt tuli välja, et 20ndatel sisselauldud laulud on põhimõtteliselt vabavara, kuid nende seaded on erinevate suurkorporatsioonide käest, kes nõudsid kasutamise eest hiigelsummasid. Lõpuks leiti mingi kompromiss, kuid keelati laule puhastada jms. Paley leidis, et on vale hoida Hanshaw´d kuskil arhiivides tolmumas, kunst kuulugu rahvale, ja tema multikas ongi missioon teavitada maailma Hanshaw geniaalsusest. 
Autoriõiguste teema on praegu kuum ja kuuldavasti tahavad nende valdajad teoste internetilevikulegi päitseid pähe panna. "Sita" kasutab osalt samuti mingeid jokk-variante ning loodame, et suhteliselt vähetuntud teos kellelegi pinnuks silma ei satu.
Animatsiooni mitmekesisus ja autoriõiguste teema olid minu jaoks suurimad tugevused filmis. Samuti mõnus huumoritunne ja kohatised kaldumised sürrealismi ning psühhedeelia valda. Kaasajas toimuv lugu, mis pidi paralleeli pakkuma Sita-loole, oleks võinud ka olemata olla. Vilets joonisfilm erilist empaatiat ei tekitanud ja pigem ootasid, millal jälle äktsioniks läheb.
Kui rääkida veel Ida ja Lääne segamisest, mis tänapäeva maailmas ju midagi erilist enam ei ole, siis kohati oli see päris hästi õnnestunud, andes asjale uue kvaliteedi ja mitmekesistades animatsiooni loojutustamisvõimalusi. Teisalt võib asi võõraks jääda tõelistele ameerika või india kultuuri armastajatele, sest lõpeks pole tegu ei ühe ega teisega - eepose lugu, bluesi hääl, india tegelased, kommertslik esteetika ja meelelahutuslik huumor. 
Ent katsetada tasub ikka. Vaadake järele! Mõned ilusad pildid veel lõppu:

Sunday, January 22, 2012

"Исчезнувшая империя" / "Kadunud impeerium" (2008)

"Kadunud impeerium" pakub meile sissevaadet 70ndate Moskva noorte toimetustesse coming-of-age-movie võtmes. Peategelasel Sergei Narbekovil tuleb rinda pista koduste probleemide, armastuse ja sõprusega. Ning kõike seda saadab nostalgiatripp toonasesse popkultuuri. Tundub, et kõike on liiga palju, liiga väljapeetult pakutakse märksõnu: teksad, Rolling Stones, "Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset", Shocking Blue, Bulgakov, Taganka ja Võssotski, Deep Purple jne, jne. Mitte ei lasta vaatajal mõnuga sisse elada, vaid pannakse nimed välja dialoogi käigus, osutatakse neile, tehakse nad kuidagi keskseks. Mitte ei usu, et toonased noored ainult piraatlusega tegelesid. Ka ei näidata, kas ja kuidas see uus neid mõjutab, kuidas muudab arusaamist maailmast. Oleks võinud sisse pikkida viiteid toonastele kohalikele bändidele, mis impeeriumisiseselt Lääne eeskujude põhjal tekkisid. Aga neid justkui polegi. On üks estraadikava ja üliõpilaste kamp, kes Shocking Blue´d kaverdab.
Hiljem läheb normaalsemaks. Noored saadetakse praktikale, kuhugi kolkasse folkloori koguma. Kohtuvad kohalike moemeestega, käivad kultuurimajas diskol ja tinistavad niisama kitarri, ettekäändel, et tšastuškaid nagunii koguda ei saa - 90% materjalist oleks kohe tsenseeritud.
Film püüab mõõtmeid haarendada, edastada ajas ja ruumis kehtivaid üldtõdesid: noorus on alati sama - Sergei vanaisa meenutab, kuidas omal ajal luges tüdruksõbrale Gumiljovi ja kutsus rivaali duellile; viidatakse kadunud hõimu impeeriumile, mille Tšingis Khaan vallutas, Sergei läheb sinna omamoodi palverännakule. 
Üldse tundus toonastel üliõpilastel olevat tohutuid ressursse, olgugi, et raamatute ja tehnika pantimise näol. Ratsi jätkus nii puhkusereisideks Musta mere äärde kui kultuurisündmustele, moodsatele riietele ja restoranipidudele. Ning nii üsna järjekindlalt. Kadedaks võib minna...
Näitlejad. Noh, olid sellised noored näitlejad (enamusel 1.-2. roll), kes noori inimesi mängisid. Muidu polnud vigagi, aga Sergei armastatut mänginud Lidia Miljuzina oli küll nii ilmetu, justkui plastikust näoga, et arusaamatuks jäi, miks sellist furoori enda ümber tekitas. 
Selline keskpärane film. Ühelt poolt ju kena, et tagantjärele nõukogude noortele filmilinti pühendatakse, teisalt jäi lugu hõredaks ja väheütlevaks. Hekseldati siia-sinna, mitu sündmust korraga, aga tagamaid ja järeldusi justkui ei olnudki. Ei liha ega kala.

"Игла" / "Nõel" (1988)

Ei teagi, kust otsast kiitmist alustada - kas Kino laulja Viktor Tsoi bad-ass osatäitmisest, mis talle 1989. aastal NSV Liidu parima meesnäitleja tiitli tõi, ülikõvast soundtrack´ ist, mis Tsoi siia valis (jah, sisaldab ka Kino lugusid), ehedast 80ndate lõpu - 90ndate esteetikast või valitud narkotemaatikast, mis omal ajal Suure Isamaa kinoekraanidel ikka veel võõristavalt mõjus.
Vabadust, rokki ja noorust täis film. Tänaseks kinoklassika.
Moro (Tsoi) naaseb Moskvasse, et ühelt "vanalt sõbralt" rats kätte saada ja endise tüdruksõbra Dinaga uus algus teha. Juhtub aga nii, et sõber on end mingitesse kahtlastesse afääridesse seganud ja veelgi rohkem võlgades, Dinast aga on saanud doktorist kolleegi kaasabil morfiinisõltlane. 
Moro asub siis asja otsast harutama, mitmel pool välguvad rusikad, Dinaga sõidetakse Usbekistani kõrbetesse mere äärde närve puhkama. Korraks tundub, et lootust juba on ning noored saavad asjad korda, siis ilmub aga doktorihärra välja ja, pardon my French, keerab asjad jälle perse. 
Algavaid 90ndaid oli siin filmis lisaks ultramoodsatele riietele veel välismaiste kaubamärkide näol - erinevates kontekstides vilksatasid läbi Miki-Hiir, Pepsi Cola ja Cameli sigaretid. Kes baaris kõige kõvem mees oli, see kõndis leti äärde ja palus baarmenil oma kassetti mängida. Vaadati VHS-e. Peagi olid Liidu päevad läbi, saabus kapitalism ja Tsoi sai osaks igavikust.
Teisalt on siin ka sellist nooruslikku alternatiivse kino hõngu. Nii valitud tegevuspaikades, kaadrites kui materiaalses kultuuris. Näiteks Dina kõrgelaeline lagunev Moskva korter, mis on tuubil täis tema isa ateljeest pärit kipskujusid, lagunenud zootsirkuse atraktsioonid või hämarad kangialused. Ei ole Mosfilm päris.
Filmi suurimaks väärtuseks on ja jääb aga ikkagi Viktor Tsoi. See on see põhjus, miks filmi ikka ja jälle üles otsitakse, kinodes näidatakse ning möödunud aastal ka remiksitud ja laiendatud variandis uuesti välja anti. Miljonid fännid tahavad näha oma kangelast laulude taga. Ja nad ei pettu, möödunud aastakümned ei ole Tsoi sarmi kahjustanud. Ta on kehastunud rokk ja roll, enesekindel, külm ja ähvardav. 
Lõpukaadrid haaravad kinni ja lahti enam ei lase - lumisel kõrvaltänaval trääsa saanud Tsoi süütab sigareti ja lonkab pimedusse. 
Kui tundmatuid grafitikunstnikke tsiteerida, siis "Tsoi elab!".
 
Nii joovad eriti karmid mehed Pepsit. Enne kui Tsoi neile kolakat annab.