"Вeдьма" / "Nõid" (2006)

Üks suhteliselt värske Gogoli "Vij" tõlgendus eesti-vene koostöös. Asusin seda filmi vaatama eelinfoga, et kiriku sisevõtted toimusid Narva Aleksandri kirikus ning projektis tegi kaasa terve plejaad eesti näitlejaid. Tundus, et film oli ka üsna viisaka rahastuse saanud, kuid režissööri, produde või mõne kolmanda osapoole täieliku visioonipuuduse all tuli välja ainult soe aur. Mida oodatagi Oleg Fessenkolt, kes võtete ajal esines "Põhjaranniku" ajakirjanikele järgmise mõtteavaldusega: "...meie [vene kino] valdame USA ja Jaapani kino vormi, aga meie sügavust ei saa nemad kunagi tabama". USAst ja jaapanist oli siia küll jõudnud vaid pinnavirvendus mõnede visuaalsete klišeede näol.

Kui vene režissöör võtab ukraina kirjaniku teose, hakkab seda üles filmima Eestis, aga teeskleb seejuures, et tegu on mingi šoti väikekülaga, ei saa sellest head asja tulla. Nii ajas kui ruumis oli segadust palju. Väike loetelu: 

- 21. sajandi olme ja gootilik külaidüll samaaegselt - mingid 19. sajandi talunaised jalutavad ilmselgelt nõukoguliku arhitektuuri vahel kuskil Ida-Virumaa metsades. Kostüümide-ruumide-tehnika ülim eklektilisus läbi terve filmi.

- lohakus võttepaiga "maskeerimisel" - eestikeelseid tekste vilksatas omajagu, ehkki üles oli pandud ka igasugu küla- ja tänavasilte ülimalt inglispäraste kohanimedega. Lisaks muud referentsid - tegelased jõid kõrtsis õlut Saku õlleklaasidest ja lugesid kirikus eestikeelset piiblit

- keel. Kõik eesti näitlejad - ja neid oli palju: Ita Ever, perekond Ulfsakid, Rain Tolk, Peeter Volkonski, Anu Lamp, Tõnu Kark, Guido Kangur jmt - esinesid venekeelse pealelugemisega. Seda oli püütud sujuvamaks muuta nii, et nad rääkisid enamasti kuidagi seljaga vaataja poole või külitsi või fookusest väljas või lillepoti taga, aga kui see oli otse kaamerasse, siis mõjus paratamatult puiselt. Eriti kõigi nende briti nimede venepärane hääldus.

- vilets CGI (nt hunnik paberlennukeid meenutavaid nahkhiiri kirikus vs 1967. a "Vij" Ptuško fantastiline õuduste pillerkaar...)

- religioonide kompott. Meenutame Gogoli väikevene lagunevat külakirikut ja rahvapärase ebausu sosinaid... nüüd aga luteri kirik ja jumalakujud ühes slaavi hingepalvusega eestikeelsest raamatust.

Ei pea vist lisama, et kõik see polnud õudne ega naljakas ega mõtlemapanev. Või noh, kui siis mõtlemapanev - filmikunsti võimaluste, nende raiskamiste ja tühjade kirikute kasutuse üle (Villu Jürjo sai ka oma tänurea tiitrites). Et positiivsema noodiga lõpetada, siis pilt Ita Everist, kes on endiselt krapsakas ja tänu tänapäevasele tehnoloogiale suutis metsas kihutava auto külge klammerduda:

Kirikus saatanlik kaunitar enam kahjuks Ita Everiks ei muutunud, 

vaid talle oli nats Voldemorti peale photoshopitud.

"Safety Not Guaranteed" / "Turvalisus pole tagatud" (2012)

No küll tehakse ikka igavaid filme! Mõtlesin, et vaataks vahelduseks mõnda kerget indie komöödiat ja siis üks revü soovitas, et on selline film - väga "charming" ja väga "funny" ja väga "indie" (võitis isegi Sundance´il mingi pisukese auhinna). See rääkivat ajareisimisest, aga andvat senistele ajareisufilmidele mingi uue pöörde. Ning et teha kindlaks, et ma ikka seda vaatan, oli seda võrreldud veel Wes Andersoni loominguga.

Filmi premise on siis selline, et üks ajakirjanik ja 2 praktikanti saadetakse uurima ajalehekuulutust, kus otsitakse omale kaaslast ajarännuks ("Relvad omal kaasa võtta ja turvalisus pole garanteeritud."). 

Ajakirjanik on selline elumees, kes kasutab komandeeringut niisama napsitamiseks ja vana tüdruksõbraga suhete soojendamiseks ning eriti tööd ei tee. 

Üks praktikant on prillidega asiaat-nohik-arvutimängur, keda elumees üritab käima tõmmata ja talle enesekindlust sisendada. Ehkki minu arust oli ta filmi alguses hoopis huvitavam tegelane kui lõpus.

No ja kolmas on siis ilus sotsiaalsete raskustega tüdruk, kes hakkabki ajaränduriga koos treenima ja siis nad varsti armuvad, sest nii tore on koos ringi joosta, asju tulistada ja natuke varastada. Suur osa nende vastastikusest sümpaatiast paistab üsna pealiskaudsetelt alustelt lähtuvat. Näiteks kukub tüübil kohvikus kõrv otsast ära ja siis ta hakkab kohutavalt häbenema, et tal kõrvaprotees on. Aga tüdruk ütleb, et ei ole midagi, sest tal oli ka koolis raske, nii raske, et ta pidi oma ülahuult vahatama ja käsi raseerima. Siis see tüüp näeb, et tüdruk on ka kannatanud ning nad on jälle koos õnnelikud.

Umbes poole pealt sai selgeks, et uut pööret ei tulegi, et kõik need ajarännud jm on garneering, mille varjus rääkida oma sisemistest ebakindlustest. Okei, enamus indie-tegijaid tahab rääkida mingite muude teemade varjus oma sisemistest ebakindlustest, aga suudab seda teha törts huvitavamalt ja sügavuti.

Siit ma edasi ei vaadanud (vist esimene postitus blogi ajaloos, mis põhineb lõpuni vaatamata materjalil; isegi Mihhalkovi "Tsitadellid" suutsin läbi vaadata, ehkki need olid väga pikad ja väga halvad filmid), vaid kruvisin pisteliselt lõppu - äkki tuleb veel veidi sci-fi teemat sisse, äkki tuleb mõni ootamatu pööre. Ei tulnud.

Tulles aga tagasi filmi põhiküsimuse juurde - mida muudaksid Sina, kui saaksid ajas tagasi minna? Ma võtaksin selle filmi asemel vaadata mõnd paremat filmi või parema filmi kordust või puude kasvamist.

"The Arbor" / "Arbor" (2010)

Harva, kui ühe filmi vaatamine sedavõrd vaevaline ja igav on. Panin "Arbori" oma 6-7 korda peale, kuid ikka siirdusin vähem kui veerandtunni pärast muude tegevuste manu. Absoluutselt ei linkinud. Sealjuures tahtsin ikkagi ära näha, sest a) lootsin, et äkki läheb lõpupoole paremaks b) režissöör Clio Barnardilt oli üks film suvel Veneetsias Lux Prize´i võistlusprogrammis ja Eestis Pöffilgi - uus musta laega draama "Isekas hiiglane" c) kannatamine kasvatab iseloomu.

Film portreteerib briti töölisklassi näitekirjanikku Andrea Dunbari, kelle tuntuimaks näidendiks on "Rita, Sue and Bob too". "The Arbor" oli Dunbari esimene näidend, mida ta asus kirjutama 15-aastaselt. See räägib raseda naise väärkohtlemisest joodikust mehe poolt. Nagu kõik Dunbari näidendid, on seegi sügavalt autobiograafiline. Film "The Arbor"  jutustab Andrea Dunbari elust eelkõige tema tütarde, aga ka sõprade-tuttavate-lavastajate pilgu läbi. Heli on "dokumentaalne", asjaosalistega läbiviidud intervjuudest. Tekste esitavad aga näitlejad, kes on suuremas osas värvatud Dunbari kodukandis toimunud prooviesinemiste käigus. Lisaks mõningad dokumentaalkaadrid Dunbarist ning tema näidendi "The Arbor" lavastus otse keset Bradfordi tänavaid.

Üks, mis minu jaoks tööle ei hakanudki, oli "originaalaudio" ja näitemängu miksimine. Harilikult, kui vastavat pilti ei pole mingitel põhjustel käepärast, kasutavad dokumentaalid mingeid katteplaane või lavastatud illustreerivaid stseene. Või midagi hoopis kunstilisemat, näiteks animatsiooni. Antud juhul aga püüti taasluua autentsuse tunnet. Ometi ei lasknud tegelaskujude kunstiline paigutus, nende kaamerasse jõllitamine ning kohatine ebakõla heli ja pildi vahel soovitud tulemusel tekkida. Mõjus kuidagi võõristavalt ja ebaloomulikult. Nagu Nick Parki "Loomasuu ei valeta", ainult et ilma huumorita. Seos selle multikaseeriaga tekkis seetõttugi, et film on ülimalt staatiline. Kui dokumentaalkaadrid välja arvata, on siin vast kümmekond stseeni, kus mingi liikumine toimub.
Lisaks, kui tekib väikegi kaasaelamine, on see tegelikult väga raske film, mida vaadata. Dunbari, tema lähedaste, tema tänavate elud on musta masendust pilgeni täis ja stoilise rahuga süstimistest, surnuks joomistest ja katkenud rasedustest rääkida, on pooleteise tunni jaoks palju. Lavastus-dokumentaalkaadrid-intervjuud vaid peegeldavad üksteist, ilma mingigi väljapääsu, lootuskiire või optimismita. Siinkohal olgu mainitud, et Barnardi uusim filmgi, "Isekas hiiglane", on üks hädaorg, millest kaks alaealist peategelast (neist ühe nimi Arbor! ) eluga välja ei jõua.
Ometi on film läbimõeldult ja -töötatult tehtud ning sellisele traagilisele natuurile nagu Dunbar kohane austusavaldus. Paistis, et ka kriitikute revüüd olid peamiselt positiivsed ja film võitis paar kaalukat auhindagi, nii et minu õiendamine tuleb eelkõige isiklikust maitsest. Kui briti kirjanike kurvad saatused või eksperimentaalsem dokumentalistika huvitab, tasub ikka ära vaadata - kelle jaoks hakkab siinne fiktiivsuse ja realismi kombo tööle, kelle jaoks mitte. Varuge taskurätikuid. Hei-hoo.

"Человек-амфибия" / "Amfiibinimene" (1961)

Nõukogude ulmeklassiku Beljajevi samanimelise romaani ekraniseeringut võib vaadata kui ühiskonnakriitilist allegooriat, toonaste USA B-õudusfilmide nooremat venda või lihtsalt kerge eksootikaga vürtsitatud romantilist melodraamat. Nii või teisiti oli see 1962. a kinolevisse jõudes Nõukogudemaa kõige vaadatum film, kogudes aastaga 65,5 mln vaatajat. Meelitas neid nõukogude karvamütse siis Andrei Petrovi omas ajas akuutne elektrooniline muusika või 18-aastase Anastassija Vertinskaja läbipaistev märg t-särk (samuti omas ajas akuutne), kuid praeguseks on sellest võlust vähe alles jäänud. Pigem torkavad silma kodukootud rekvisiidid, korduvad montaažiapsud, näitlejate absoluutne emotsioonitus ning aja- ja koha järjepidevusetus (modernsed hooned ja masinad kõrvuti mereröövliromantikaga, lisaks nõukogulikud sadamakraanad ning suurlinnasiltide sädelus).

Kohalike seas liigub legend hirmsast Merekuradist. Tegelikult on Merekurat aga Dr. Salvatore teismeikka jõudnud poeg, kellele isa on hailõpused siirdanud, et teda haruldasest kopsuhaigusest päästa. Nüüd unistab isa utoopilise veealuse kuningriigi loomisest, mille esimeseks õnnelikuks kodanikuks peab saama tema enda poeg. Paraku armub Merekurat ilusasse Guttieresse ja tõstab oma isa vastu mässu (nii et "Amfiibinimene" on natuke ka coming-of-age story). Guttiere armub omakorda amfiibpoissi ja tõstab oma isa vastu mässu. Lisaks tahab amfiibpoissi ära kasutada kuri pärlipüüdja don Pedro. Vahepeal tantsitakse ja lauldakse.

Ei ole raamatut lugenud, kuid tundub, et filmi on sellest küll vaid õige õhuke kiht jõudnud. Samas saab sellelegi õhukesele kihile sügavamaid tasandeid külge pookida. Näiteks võib KinoKulturast lugeda, et 60ndate nõukogude filmindusele oli omane skeptilisem suhtumine teaduse võimalustesse. Selle pessimismi üheks sümptomaatiliseks väljenduseks on ka "Amfiibinimene".

Nojah, aga see on tagantjärele tarkus (ilmselt annab siin veel hiljutine filmiteooria kursus tunda). Sisuliselt on tegu ikkagi vaid omaaegse massimeelelahutusega, mis pidigi pakkuma eksootikat, rõõmsaid värve, natuke tantsu ja traagikat. Praegusele vaatajale jääb aga üsna väheütlevaks.

 Võrdluseks tsaariaegne postkaart "Rõba tšjort v tšjornom morje" -

vaat milline peab üks Merekurat välja nägema, 

mitte nagu üks amfetamiini all tehnopoiss oma litriliste liibukatega.

"SOS" (1973)

Siuke pisike klipp, mis tutvustab alkoholi kahjulikku mõju inimese tervisele. Suht ideedevaene ja igav - vaevalt, et kedagi napsuklaasi juurest eemale peletab, pigem vastupidi. Disain oli ebaühtlane ning, kuidas seda ilusti öeldagi, inetu. Inimese sisemus oli lihtsalt harilikuga joonistatud koobas. Välismaailm oli veidi toonase plakatikunsti laadis, kuid sellegagi ei viitsitud suuremat vaeva näha ning sujuva animatsiooni asemel meenutas asi kohati slaidshowd. 

Need tegelased ülemisel pildil, kes näevad välja nagu laulugrupp lasteaiast "Kaseke", on inimese verelibled. Nad laulsid laulu sellest, kuidas nad ikka inimese südant kaitsevad. Aga tegid seda nii kõrgel häälel, et kohati oli raske taibata. Seevastu jättis üsna sümpaatse mulje alkohol, kes laulis lõbusal platnoihäälel ja nägi ilusam välja (alumisel pildil), veidi Karlssoni moodi. Vereliblede ja alkoholi kokkupõrge oli esitatud slapstick komöödia stiilis - joosti paar tiiru ümber südame ning kui kätte ei saanud, siis alko võitis ja inimene suri ära. 

Armastatud videoportaal youtube näitab multsi SIIN

Neid alko, suitsu ja muude pahede vastaseid lühiklippe on tegelikult päris palju tehtud ja hoopis ägedamaid ka. Võibolla teen neist eraldi teemanädala millalgi, kui viitsin. Olge terved!

"Новая Земля" / "Uus maa" (2008)

Julgustatuna imdb-i kasutajate vaimustunud kommentaaridest ning teadmisest, et "Uus maa" võitis "Kinotauruse" festivalil parima operaatoritöö auhinna, asusin seda kaasaegset põnevikku vaatama teatud ootustega. Tuli välja, et kaameratöö ongi ainus hea asi filmi juures, sedagi suuresti tänu Svalbardi (Norra) saarte arktilisele ilule, kus enamus võtteist toimus.

"Uus maa" on režissöör Aleksandr Melniku esimene täisipikk mängufilm. Praegu töötab mees järgmise geograafilise nimega filmiprojekti "Territoorium" kallal. Peategelast Žilinit mängib siin Andrei Zvjagintsevi "Tagasitulekust" tuttav Konstantin Lavronenko (all paremal).

Surmanuhtlus on kogu maailmas keelatud ja vanglad hakkavad üle ääre ajama. Venemaa, kellel ikka vaba ruumi on, pakub välja võimaluse  kurjategijate saatmiseks asustamata aladele kaugel põhjas (selgusetuks jäi, miks riik, kel on pikad ajaloolised traditsioonid inimeste asumisele saatmisel, esitas seda põhjaalade koloniseerimisprojekti kui ebamäärases tulevikus asetleidvat antiutoopiat). Kolonistid saavad suhteliselt hea varustuse, alates matkajopedest ja tööriistadest kuni kolme kuu toiduvarudeni. Isegi peavarjud on olemas ja kuskilt taevast jälgivat neid väike sputnik. Paraku pistavad lemmingud juba esimesel ööl enamuse toidust nahka, sidepidamisvahend lüüakse puruks ning pooled mehed notivad end kultuuride kokkupõrkes maha. Alguse saab ellujäämisepopöa, kus tagasi ei kohkuta kannibalismist ning mängudest elu ja surma peale.

Filmi stsenaarium oli üsna kunstlikult konstrueeritud - sisse jäi mitmeid küsitavusi (näiteks, miks keegi ikkagi heaks arvas ainsa sidepidamisvahendi pooleks lüüa), teised sündmused jällegi tundusid olevat juurde poogitud, et vaid tegevus õiges suunas areneks. 

Sisulise poole pealt oli filmile püütud anda sügavamat filosoofilis-religioosset mõõdet, mis avaldus juba algustiitrite kujunduses ja valitud muusikas, kuid vangidevahelised teoloogilised vestlused tapatalgute vahepeal tundusid kohatute ja paatoslikena. Enamus küsimusi, mis "Uus maa" tõstatas, on hoopis paremates filmides ning hoopis sügavamalt käsitlemist leidnud. Näiteks võimu mõju inimloomusele (vt "Das Experiment" (2001)).

Arvatavasti rahalistel põhjustel olid filmi susatud mõned välismaised näitlejad. Asustusprojekti ülevaatajana esines leedu näitlejanna Ingeborga Dapkunaite, kellele venekeelne tekst oli kohutavalt kohmakalt peale loetud ning kes mõjus üldises maskuliinses õhkkonnas võõristavalt ja põhjendamatult (kui mitte arvestada lühikest Žilini järele õhkamist). Ameerikamaalt oli kohale tulnud Tommy Lister, kelle ainsaks funktsiooniks oli kurja nägu teha, öelda "Where the fuck are my keys?" ja siis verises võitluses surma saada. Ometi oli ta DVD karbi peale pistetud ja puha. USA vangide saabumine saarele veidi enne filmi lõppu mõjus samuti ühe rudimendina niigi pikaks venitatud stsenaariumis. Nende iseeneselikku ülesrivistumist ning kallaletungi venelastele võib aga tõlgendada kui kultuuriliste stereotüüpide peegeldust. "Rahvusvahelisest projektist" jäi puudu vaid hiina konvoi, kes kung-fu´d praktiseeriks ja siis kivisel rannal köögivilja hakkaks kasvatama.

Kui ameeriklasi ja venelasi oli kujutatud stereotüüpsetena, siis puha demoniseeritud olid tšetseenid. Ehkki nad juba esimese pooltunni lõpuks maha notiti, oli neid kujutatud verejanuliste kambajõmmidena, kes vene vangidega aina tüli norisid. Erandiks oli üks vanamees, kes mõtlikult palvehelmeid sõrmitses ja nende usujuhi mulje jättis... seda hetkeni, kui ta rannas jope selga sai ja mõtlikult kaastšetseenile lausus "Peaks nad kõik ära tapma.".

Laevas oli märul, kus mainiti üht eestlastki, kuid milline tegelane teda mängis ja mis tast sai, ei õnnestunudki välja selgitada. Saarele ta vist igatahes ei jõudnudki. 

Hoolimata huvitavast algideest, oli "Uus maa" lame vaatamine, mille põhipoint üsna hämaraks jäi. Mulle igatahes jäi kõlama mõte, et kurjategijad (inimesed laiemalt?) ongi mingi verejanuste sadistide kamp, kes igal võimalusel kaaslasele nuga annab. Labidaid ja kirveid, mis kolonistidele anti, siin igatahes töötegemiseks ei kasutatud. 

"Коммунист" / "Kommunist" (1957)

Kätte sattus LR-s 1986. a ilmunud Jevgeni Gabrilovitši filmistsenaarium "Rääkige tõtt - nii, nagu asi on". Pärast lugemist tuli muidugi ka film ära vaadata, et juba puhttehniliselt näha, mis sellest asjast sai. Asjast sai olematu kunstilise tasemega padupropagandistlik ajalooline draama. 

LR-i pealkiri on siis tsitaat Leninilt, mis toimetus valis "Kommunisti" asemel, "rõhutamaks käesolevate päevade nõuet, et sõnad vastaksid tegudele". Kui Jüri Ojamaa tõlget on veel ladna ja kohati isegi huvitav lugeda, siis film on paras volask, mis venib oma kaubaešelonidega samas rütmis mööda Lõuna-Venemaa tasandikke.

Jevgeni Gabrilovitš tahtis oma sõnul luua üdini positiivset kangelast, kes oleks kõlbelise kasvatuse vahend ja eeskuju ning meenutaks kommunismi ehitamise algpäevi jne. Sellest vastutustundest tuleneva "aukartuse ja hirmu" tõttu ei võtnud töö algul kuidagi vedu. Ent paigutanud tegelase endaga samasse sünnipaika (Voroneži ümbrus), hakkas asi arenema, sest neil oli nüüd ühine ajalugu ja saatus. 

Gabrilovitš on omal ajal päri palju stsenaariume vihtunud kirjutada. Neist mõned tuntumad ehk "Mašake" (1943), "Unistus" (ka 1943), "Inimene nr 217" (1945), "Lenin Poolas" (1965), "Lenin Pariisis" (1981).

Siinne tegevus leiab aset revolutsioonijärgsetel kodusõja-aastatel 1918-1919 Zagora külas, kuhu rajatakse elektrijaama. Rindelt jõuab ehitusele ka kommunist Vassili Gubanov. Kuna ta kuulub parteisse, määratakse ta vastutusrikkale kohale - laoülemaks. Esimeseks probleemiks on naelad, mida kuskil pole. Umbes pool filmist tegelebki sellega, kuidas Vassili naelu hangib. Selleks sõidab ta koos Denissiga (kes hoolitseb filmi koomilise poole eest) Moskvasse. Nad lähevad Kremli ja küsivad Leninilt naelu. Lenin pole kitsi mees ja hangib naelu. 

Vassili, Denissi ja teiste tublide kommunistide pingutusi Zagora elektrijaama rajamiseks sabotöörivad aga desertöörid ja spekulandid Fjodor, Stepan ja Metspapp. Nad joovad kuskil tarekeses puskarit ning peavad kurje plaane. 

Lisaks veel romantiline liin Fjodori naise Anjuta ja Vassili vahel. 

Visuaali poolest võib filmi nimetada, eem, maaliliseks. Enamus kaadreid näevad välja nagu sotsialistliku realismi maalidelt maha kopitud. Sellised hallid raskemeelsed talupojad, suitsus ja udus välkuvad valged ning punased rätikud, optimistlikud loosungid ja eepilised poosid.

Maaliline ka selles osas, et paaris kohas oli ruumi pikendamiseks kasutatud maalitud taustu (nt laohoone sügavusse ulatuvad kottide-kastide read olid lõuendile visatud).

Tegelaskujud kah propagandaplakatitelt tuntud tüübid. Vassilil veidi "vene vägilase" jooni, selline tugev lõbus töövihtuja. Anjuta oli ainus tegelane, kes pöördus, vahetades külaelu joodikust mehe kõrval kommunistliku ülesehitustöö kasuks.  Ning areneva naisena õppis lugemise-kirjutamisegi selgeks.

Veel võitlesid Anjutas sissejuurdunud religioossed veendumused nõukogude ateismiga. Nende kahe maailmavaate vastandused olid ainsad huvitavamad episoodid nii stsenaariumis kui filmis. Viimases oli päris ilus näiteks see, kuidas Anjuta hingelise segaduse ajel keset ööd rüüstatud kirikusse palvetama jooksis. Või lõpukaader, kus surnuaiale maetud nõukogude kangelase haud on ainus punatähe ja väikse nimetahvliga kalmuküngas vanade kõdunevate õigeusuristide keskel - mitte kõige maitsetum viis, kuidas uue aja tulekut vaikselt ette kuulutada.

Ning lõpetuseks väike stiilinäide sotsialistlikust romantikast, kus argielu nunnult õrnemate tunnetega põimub:

"Anjuta peatus. Vassili astus tema juurde.

"Kust sina siia said?" küsis Vassili.

Anjuta vahtis kõrvale - kas värnitastünne või kimpu seotud labidaid - ja osatas kuivalt:

"Kust sain? Töötan. Ja elan siin...Näe, nõudeleht  lubja peale."

"Kus sa töötad? Anjuta?" Anjuta seisi tema ees, range ja kulm kortsus, kuid neiulikult sihvakas, hoolimata tööriietest ja rasketest puutaldadega töömehesaabastest.

"Ehitusel, kus siis veel!" lõikas Anjuta jõngilt. "Kuidas siis jääb, kas annad lubja kätte või jäämegi sedamoodi vahtima?""

 

"Приключения медвежонка Садко" / "Karupoeg Sadko seiklused" (1990)

Ühe targa andmebaasi järgi olevat see "humoorikas reklaamfilm". Huumori-pretensioonidest sain ma aru, kuid millisele publikule või mida see just reklaamima peaks, ma küll ei tea öelda.

Tarassovi selgepiirilisest kosmosegraafikast pole siin hõngugi, on hoopis ebaühtlasema joonega, karikatuursed pildid. Umbes nagu "Saatuse iroonia" alguse animatsioonis, mis samuti Tarassovi tehtud. Reklaamkaadrid Venemaast on peamiselt live-action võtted loodusfilmidest või postkaardilikud pildid kuulsamatest ehitistest.

Ühes euroopa linnas, kirjade järgi otsustades Saksamaal, ärkab ellu karupoeg Sadko. Mõmmi võlub endaga ühe mänguasjapoe akna pealt kaasa võluva matrjoška ning üheskoos otsustatakse sakslased Venemaaga tutvuma kutsuda. Läbi sõidetakse kõik kliima- ja ajavööndid Piiterist Kaukaasia, tundra ja Kaug-Idani. 

"Huumori" poolt esindab siis nt Vaskratsanik, kes turistidega õlut libistab, bikiinides ja päikseprillidega Matrjoška kaatrit juhtimas jmt traditsiooniliste tegelaste kõrvutamine kaasaja standarditega. 

Mis mind aga kimbatusse ajas, oli see, kui ebameeldivana turiste (ja mõneti ka Venemaad näidati). Sakslased (teismelised armastajad, rahaahned penskarid ja tüse napsusõber) tegelesid Venemaal peamiselt hea ja parema sisseajamisega. Kui reklaam on euroopa publikule suunatud, siis kes tahaks sõita riiki, mis neid selliste ksenofoobsete stereotüüpide kaudu kujutab?

Teiseks torkas silma ebasõbralik vastuvõtt Vene poole pealt - piirivalvurid, hotelliomanikud ja kõiksugu muud kohalikud olid külalislahkusest kaugel. Siis aga hüppas välja karupoeg Sadko ning kõik olid "omad". Paratamatult jäi mulje, et saatjata Venemaal reisimine oleks paras katsumus.

Võibolla on see siis ikkagi vene publikule mõeldud filmike, kuid eneseuhkust ei peaks see tõstma neilgi. Mingi jama. 

Nimemaagiast aga nii palju, et Sadko oli vene bõliinades legendaarne seikleja, kaupmees ja muusik (gusli mängija). 

Lõppu paar pilti sellest, mida Venemaa pakub:

 Saksa penskarid kaaviari vitsutamas.

 Mmm, kaukaasia veinid...

Noored sovetskoe šampust timmimas.

Kohalikega tantsu vihtumas.