"Safety Not Guaranteed" / "Turvalisus pole tagatud" (2012)

No küll tehakse ikka igavaid filme! Mõtlesin, et vaataks vahelduseks mõnda kerget indie komöödiat ja siis üks revü soovitas, et on selline film - väga "charming" ja väga "funny" ja väga "indie" (võitis isegi Sundance´il mingi pisukese auhinna). See rääkivat ajareisimisest, aga andvat senistele ajareisufilmidele mingi uue pöörde. Ning et teha kindlaks, et ma ikka seda vaatan, oli seda võrreldud veel Wes Andersoni loominguga.

Filmi premise on siis selline, et üks ajakirjanik ja 2 praktikanti saadetakse uurima ajalehekuulutust, kus otsitakse omale kaaslast ajarännuks ("Relvad omal kaasa võtta ja turvalisus pole garanteeritud."). 

Ajakirjanik on selline elumees, kes kasutab komandeeringut niisama napsitamiseks ja vana tüdruksõbraga suhete soojendamiseks ning eriti tööd ei tee. 

Üks praktikant on prillidega asiaat-nohik-arvutimängur, keda elumees üritab käima tõmmata ja talle enesekindlust sisendada. Ehkki minu arust oli ta filmi alguses hoopis huvitavam tegelane kui lõpus.

No ja kolmas on siis ilus sotsiaalsete raskustega tüdruk, kes hakkabki ajaränduriga koos treenima ja siis nad varsti armuvad, sest nii tore on koos ringi joosta, asju tulistada ja natuke varastada. Suur osa nende vastastikusest sümpaatiast paistab üsna pealiskaudsetelt alustelt lähtuvat. Näiteks kukub tüübil kohvikus kõrv otsast ära ja siis ta hakkab kohutavalt häbenema, et tal kõrvaprotees on. Aga tüdruk ütleb, et ei ole midagi, sest tal oli ka koolis raske, nii raske, et ta pidi oma ülahuult vahatama ja käsi raseerima. Siis see tüüp näeb, et tüdruk on ka kannatanud ning nad on jälle koos õnnelikud.

Umbes poole pealt sai selgeks, et uut pööret ei tulegi, et kõik need ajarännud jm on garneering, mille varjus rääkida oma sisemistest ebakindlustest. Okei, enamus indie-tegijaid tahab rääkida mingite muude teemade varjus oma sisemistest ebakindlustest, aga suudab seda teha törts huvitavamalt ja sügavuti.

Siit ma edasi ei vaadanud (vist esimene postitus blogi ajaloos, mis põhineb lõpuni vaatamata materjalil; isegi Mihhalkovi "Tsitadellid" suutsin läbi vaadata, ehkki need olid väga pikad ja väga halvad filmid), vaid kruvisin pisteliselt lõppu - äkki tuleb veel veidi sci-fi teemat sisse, äkki tuleb mõni ootamatu pööre. Ei tulnud.

Tulles aga tagasi filmi põhiküsimuse juurde - mida muudaksid Sina, kui saaksid ajas tagasi minna? Ma võtaksin selle filmi asemel vaadata mõnd paremat filmi või parema filmi kordust või puude kasvamist.

"Urusei Yatsura: Only You" (1983)

"Urusei Yatsura" on ülipopulaarne jaapani mangasari, mis ilmus aastatel 1978-1987 (34 raamatut). Umbes samal ajal vändati sellest ka animeseeria (1981-1986, 195 episoodi), 11 OVA-d ja kuus täispikka filmi. Neist esimest võtsin siis täna vaadata. Eelkõige selle režissööri Mamoru Oshii pärast ("Hing anumas"), kuigi ka "Urusei Yatsura" ise on tähelepanuväärne nähtus, mis otsib inspiratsiooni jaapani mütoloogiast, vanemast kultuurist ja sõnamängudest, aga kombineerib seda publikusõbraliku slapstick´i ja romantilise jutustusega. "Only you´s" on kõik need elemendid olemas, kuid koos Oshii meisterliku visuaali ja fantaasialennuga. Väidetavalt oli ka "Urusei Yatsura" autor Takahashi esimese filmiga enim rahul, kuna see mangale suhteliselt truuks jäi. Teise filmi kallal töötades püüdis Oshii oma vabadust suurendada, astudes liialt Takahashi kunstilise nägemuse kandadele ning nende kahe loominguline koostöö katkes. Ometi on "Only you" kahe jaapani popkultuuri olulise kunstniku koostöö tähiseks ja omamoodi kompromissiks, kombineerides parimat kummastki.

Loo meespeategelaseks on Ataru Moroboshi, 17-aastane ennasttäis, ihar ja tagasihoidliku vaimse võimekusega poisinaga. Tema nime võiks tõlkida "tähega pihta saanu", mis viitab Atarut saatvale pidevale ebaõnnele. Eelkõige näib ta ligi meelitavat igasugu naistegelasi teistest galaktikatest, teispoolsusest ja vaimude ilmast. Ataru püsivamaks kaaslaseks (vastu poisi enda tahtmist) on tulnukaneiu Lum, kes Atarut oma kihlatuks peab ning tema konkurendiks (siinses filmis) teine tulnukaneiu Elle, kes samuti Ataruga altari ette soovib jõuda. Nimelt olevat Elle väiksena Maale tulnud, pargis Ataruga kulli mänginud ja Ataru oli tema varju "kinni püüdnud". Teise varju peale astumine tähendab Elle´i planeedil aga abieluettepanekut. Järgneb kosmiline armukadedus ja tagaajamine.

"Only you" on kindlasti naljakas film, kui slapstick ja nägudega vigurdamine rõõmu pakub. Eelkõige rabab ta aga visuaaliga - meisterlikud maastikud, detailsed kosmoselaevad, palju veidraid (kõrval)tegelasi. Läbimõeldud värvid (läbiv mahe sinetus, millele luuakse kontarsti mõne punase või suisa popilike värvide kavalkaadiga massistseenides), kaadriplaneeringud ja liikumiste vahekord (nt ülimalt kiired ja rahvarohked stseenid on heas tasakaalus vaiksete ja staatilisematega).

Oshii olla ka ise öelnud, et teda huvitab teose loomisel eelkõige visuaal, alles siis tuleb lugu ja lõpuks tegelasloome (sessuhtes üsna vastupidine Hollywoodi filmitööstusele). Aga sellest kreedost lähtuvalt vaadakemgi pigem mõningaid kaadreid "Urusei Yatsura" esimesest filmist ja jätkem loo-tegelaskujude lahkamine mangafännidele:

"The History of Future Folk" / "Tulevikupärimuse ajalugu" (2012)

Üks igati muhe maailmalõpukomöödia tegijatelt, kes ilmselgelt kodus B-kategooria sci-fi kaanonitega, kuid neid üleliia tõsiselt ei võta, vaid pigem ootamatute komponentidega täiendades mingiks paroodiliseks situatsioonikomöödiaks pööravad. Filmi algus võibki teemavõõra vaataja ära petta - selline rahulik, lüüriline ja turvaline, kuid pärast kaaspeategelase Kevini maandumist saab alguse tõeline ufoabsurd.

Lugu ise on lihtne, ehk mõnele kergemale romkommile paslik - kindral Trius tuli planeedilt Hondo koloniseerima Maad ning hävitama inimkonda, kuid armus siinsesse muusikasse ja naisesse. Nüüd suhteliselt edukat bluegrassi mängijat ning väikse tüdruku isa saadetakse tapma kohmakas palgamõrvar, kes samuti muusika võlude küüsi langeb. Mehed moodustavad mõnusa kantriduo, kuid saabub veel kolmaski kurikael...Universumi saatus on hädaohus ning ainsad, kes võivad aidata, on kaks ämbrilaadsete peakatetega folkmuusikut kaugelt planeedilt.

Peategelased on igati õnnestunult valitud, eriti pontsakas Kevin, kes on ilmselt kõige inimlikum ja ohutum tulnukakujutis filmiajaloos. Muusika, mida mehed teevad, paitab samuti kõrvu ja pakub kuulamisrõõmu ning nalja jagub - just inimlikkuse üle. Kaamera jääb tihti stseenidesse kauemaks passima, kui tarvis, andes edasi inimsuhtluse kohmetust - võte, mille poolest on kuulsad mitmed briti komöödiasarjadki. 

"Tulevikupärimuse ajalugu" võiks huvitada laia publikut moodsatest hipsteritest ja B-filmide austajatest sci-fi nohikute ning muusikasõpradeni. Hea, vaba vooluga eneseirooniline indie komöödia.

"Человек-амфибия" / "Amfiibinimene" (1961)

Nõukogude ulmeklassiku Beljajevi samanimelise romaani ekraniseeringut võib vaadata kui ühiskonnakriitilist allegooriat, toonaste USA B-õudusfilmide nooremat venda või lihtsalt kerge eksootikaga vürtsitatud romantilist melodraamat. Nii või teisiti oli see 1962. a kinolevisse jõudes Nõukogudemaa kõige vaadatum film, kogudes aastaga 65,5 mln vaatajat. Meelitas neid nõukogude karvamütse siis Andrei Petrovi omas ajas akuutne elektrooniline muusika või 18-aastase Anastassija Vertinskaja läbipaistev märg t-särk (samuti omas ajas akuutne), kuid praeguseks on sellest võlust vähe alles jäänud. Pigem torkavad silma kodukootud rekvisiidid, korduvad montaažiapsud, näitlejate absoluutne emotsioonitus ning aja- ja koha järjepidevusetus (modernsed hooned ja masinad kõrvuti mereröövliromantikaga, lisaks nõukogulikud sadamakraanad ning suurlinnasiltide sädelus).

Kohalike seas liigub legend hirmsast Merekuradist. Tegelikult on Merekurat aga Dr. Salvatore teismeikka jõudnud poeg, kellele isa on hailõpused siirdanud, et teda haruldasest kopsuhaigusest päästa. Nüüd unistab isa utoopilise veealuse kuningriigi loomisest, mille esimeseks õnnelikuks kodanikuks peab saama tema enda poeg. Paraku armub Merekurat ilusasse Guttieresse ja tõstab oma isa vastu mässu (nii et "Amfiibinimene" on natuke ka coming-of-age story). Guttiere armub omakorda amfiibpoissi ja tõstab oma isa vastu mässu. Lisaks tahab amfiibpoissi ära kasutada kuri pärlipüüdja don Pedro. Vahepeal tantsitakse ja lauldakse.

Ei ole raamatut lugenud, kuid tundub, et filmi on sellest küll vaid õige õhuke kiht jõudnud. Samas saab sellelegi õhukesele kihile sügavamaid tasandeid külge pookida. Näiteks võib KinoKulturast lugeda, et 60ndate nõukogude filmindusele oli omane skeptilisem suhtumine teaduse võimalustesse. Selle pessimismi üheks sümptomaatiliseks väljenduseks on ka "Amfiibinimene".

Nojah, aga see on tagantjärele tarkus (ilmselt annab siin veel hiljutine filmiteooria kursus tunda). Sisuliselt on tegu ikkagi vaid omaaegse massimeelelahutusega, mis pidigi pakkuma eksootikat, rõõmsaid värve, natuke tantsu ja traagikat. Praegusele vaatajale jääb aga üsna väheütlevaks.

 Võrdluseks tsaariaegne postkaart "Rõba tšjort v tšjornom morje" -

vaat milline peab üks Merekurat välja nägema, 

mitte nagu üks amfetamiini all tehnopoiss oma litriliste liibukatega.

"Встреча" / "Kohtumine" (1984)

KievNautšFilmi stuudiotes 1984.a valmis nikerdatud käkk, teatud kunstiliste ja filosoofiliste taotlustega. Lõpus on kolm pööret üksteise otsa, kuid muidu jääb kuidagi episoodiliseks ning joonistuslaadilt rohmakaks. Kaadritega on kah koonerdatud. Peamine tugevus on sündmustikku kootud maalähedases huumoris ja slaavi eripäras, kuid leitud teemat võinuks pikemalt arendada.

Külalised kosmosest tulevad uurima, kas Maa elanikud usuvad maavälise elu olemasollu. Kontakti loomiseks võtavad ufonaudid kaasa pudeli viina ja sigaretid "Kosmos". Satutakse mingi vana rõbaki majja ning pärast lühikest keskustelu lahkutakse teadmisega, et tulnukaid Maal ei usuta. Samas, miks pidanukski tüüpilise Lääne spiooni ilme omandanud külaline kalamehes usaldust äratama?

"Возвращение" / "Naasmine" (1980)

Vahepeal vaatasin ära veel viimased arvutinurka kogunenud Tarassovi animatsioonid. Kaugeltki mitte kogu tema senise loomingu režissöörina, kuid olulisemad teosed ehk ikkagi. Oli üsna eriilmelisi filme, kuid armastatuimaks teemaks siiski mõne ulmeteose või -süžee tõlgendamine, eelistatavalt sotsialistliku moraalivarjundiga. 

Tema tehnilisi võtteid ja eeskujusid on siin varemgi kuigivõrd arutatud, kuid öelda, et tegu on Nõukogude Liidu George Dunninguga, oleks siiski liiga lihtne. Tarassovi multikates vahelduvad sageli fotod või live-action filmiklipid joonistatud animatsiooniga, tegevust näidatakse ootamatute nurkade alt, peegeldustena, esineb veidraid metamorfoose ning ikoonilisi Lääne kultuuri sümboleid (Miki-Hiir, pilvelõhkujad, teksad, jms).

"Naasmise" teemaks on koju ja lapsepõlve naasmise igatsus kõrvutatuna kosmose üksilduse ning mehaanilisusega. Kosmoselaeval "Baldai-T614" algavad tehnilised probleemid. Maa juhtimiskeskusest soovitatakse kosmonaudil enne keerulist maandumisprotsessi puhkama heita. Mees aga ei tahagi enam ärgata, sest magusad unenäod kannavad ta koduste päevalillede ja talude keskele. 

Juhtimiskeskusesse tuleb nõu andma noormehe vanaisa, terase pilgu (ja rohkete ordenitega) vanamees, kes soovitab kosmonaudi äratamiseks laeva nina Maa poole pöörata.

Mulle meeldis. Oli ilus, ning vahelduseks kosmoseajastu hurraa-optimismile kauguste võitmise üle, seadis pigem need projektid küsimärgi alla. Kas ja milleks sinna ronida, kui kõik oluline on siingi olemas.

Ajatu teemaga ajastuomane film. 

Lõppu paar pilti kosmonaudi unenägudest:

"Контракт" / "Leping" (1985)

Tänase Tarassovi loomingu kiirülevaate lõpetuseks siis veel filmike "Leping", mis ühendab endas kosmoseromantika ning kapitalismikriitika ja on vast sotsialistliku psühhedeelia üheks stiilipuhtamaks näiteks (erinevalt "Kontaktist" ja "Mäekurust", mis tegelikult jutustasid pigem üldinimlikest väärtustest kui poliitilistest tõekspidamistest). Filmi aluseks on USA ulmekirjaniku Robert Silverbergi lühijutt "Company Store" 1959. aastast.

Kolonist Wingert võitleb tundmatul planeedil oma ellujäämise eest. Kriitilisel hetkel ilmub tema juurde robot, kes pakub kaitsvat jõuvälja...müüa. Tuleb välja, et sõbralik robot on vahendaja, kes levitab kuskil kaugel asuvate tootjate kaupu üle terve kosmose. Wingert, kes veel ei aima, millesse ta end segab, võtab robotilt prooviks vinge habemeajamiskreemi. Esitatav arve on aga transpordikulude tõttu üüratu. Wingert satub raevu, kaastundlik robot pakub aga lepituseks tasuta tootenäidist. Lubamatu konkurents omakorda ärritab roboti ülemusi ja vaene aparaat lülitatakse toitest ära.

Wingert päästab intergalaktilise müügimehe ja nad hakkavad sõpsideks.

Võrdlemisi kohmakas allegooria tegelikult, aga omamoodi vaimukas. Ja kui veidi järele mõelda, siis ülimalt sobiv tänapäevagi ühiskonda, kus mõtlematu tarbimine orjastab võlglasi ning müügimehed on sunnitud müüma või hävima (no mitte nii otseselt, aga töötus või vähene palk võib ka hävinguni viia).

Filmike on kaastundlik taoliste võlaorjade suhtes - ehkki lepinguline õigus on siin müüja poolel, on inimlik õiglus kolonisti päralt, kes eksitava infoga mõtlematusse tehingusse tõmmati.

Selline veider segu ühiskonnakriitikast, ulmest ja psühhedeeliast.

Triviat: filmis kõlav dzässilugu on "I Can't Give You Anything but Love, Baby" Ella Fitzgeraldi esituses.

Homme aga vaatame juba, mis 70ndatel Ungaris toimus.

"Перевал" / "Mäekuru" (1988)

"Mäekuru" on mu absoluutne lemmik Tarassovi filmidest ja peaks olema kohustuslik vaatamine igale animatsioonist ja/või vene kultuurist huvitunule. Lisaks hingematvalt kaunile klassikalisele animatsioonile on siin hüva muusika ning kunstnikuna on mängus akadeemik-matemaatik-graafik A. T. Fomenko karvane käsi. Viimane tagab selle, et filmi stroyboard näeb välja nagu graafiliste tööde näitus.

Filmi aluseks olnud Kirill Bulõtšovi ulmejuttu saab eesti keeles lugeda 2010. a ilmunud kogumikus "Perpendikulaarne maailm". 

Tõlkisin filmile ka subtiitrid, mida saab alla laadida siin.

Pärast kosmoselaeva hävingut on end kaugel planeedil sisse seadnud inimkoloonia. Ümbritseva keskkonna vaenulikkusele vaatamata on neil õnnestunud üles kasvatada uus põlvkond noori ning anda neile esmased teadmised Maal leiduvast. Kosmoselaeva vrakki ja kolooniat lahutab mäekuru. Juba aastaid pole keegi üritanud seda ületada, sest nii mitmed katsed on lõppenud edutult. Ometi on selles ainus lootus abi kutsuda.

Kas noorusest ja sõprusest piisab, et tundmatuid ohte trotsides sihile jõuda?

Üheks mu lemmikstseeniks oli, kuidas noorukid laeva "avastasid". Esemeid, millega nad seal tutvusid ja mida kaasa tõid, polnud just palju, kuid kui paari materiaalse sümboliga võtta kokku vene identiteet, siis ühtiks loetelu suuresti laevast leituga: kondenspiim, kitšilik matrjoska soolatoos, male, hulk raamatuid, sprotid.

Muide, ei tea, kas tegelaste nimed - Oleg, Dick, Thomas - mis justkui viitavad rahvusvahelisele kosmosemeeskonnale, annavad märku Külma sõja lõpust?

Ja stiilinäide akadeemik Fomenko loomingust:

Kaader filmist...

 ... ja graafiline töö "Kass Begemot" (Bulgakovi põhjal)

Fomenko tööde kodulehelt.