"31й рейс" / "31. reis" (2013)

Sest peale kui "31. reisi" kevadel Maailmafilmi festivalil esimest korda nägin, olen seda ikka ja jälle uuesti vaadanud-näidanud-soovitanud. Praeguseks vist oma 5 korda küll nähtud, kuid ikka leidub siin uurimist ja puurimist, uusi nüansse neis inimhinge sügavikes, millele film valgust heidab või lihtsalt peavangutamist vene elu mitmekesisuse ja mõistatuslikkuse üle. 

32-aastasele režissöörile Boris Klebejevile oli see film diplomitööks ning igati paljulubav algus filmikarjäärile, sest silma inimeste ja nende elu väikeste pisiasjade peale tal on.

"31.reis" on antropoloogiline film par excellence. Algab kui süütu Kamtšatka roadmovie, kus Jura ja Vitalik krantsi ja kahe kaupa täis soomukiga läbi soode ragistavad, villast ning viina viskavad ja elu üle arutavad. Põhiline tegevus polegi tegelikult sõit, vaid remont, mida ajast ja arust masinad nii teekonnal kui puhkehetkedel nõuavad. Parandusriistadeks vana hea kuvalda, kirves ning erinevas suuruses raudkangid. 

Kui tegelaste maneeridega juba harjutud, tuuakse sisse daamid, kes neid kodus ootavad. Ja siin on juba konflikt. Lõbusalt kulgemiselt vahetame poolfilosoofilistele vestlustele elu, armastuse ning perekonna üle. Saatjaks kauge Kamtšatka kolka porised tänavad, auravad teetassid ja türgi vaibad.

Huumorit ja traagikat on siin nii mõnusalt tembitud, et need kaks äravahetamiseni sarnaseks muutuvad ning paljud hetked, mis esmapilgul muigama ajavad, panevad hiljem pead vangutama. Samuti avanevad tegelased järkjärguliselt nagu sibulad ning vormi ja sisu vastukõlad panevad nende mõtteavaldused ilusasti kõlisema. 

Aga autor? Aga Boris Kleblejev ise? Teda nagu polekski. Oleks justkui kaamera köögilaua nurgale unustanud ja ise lähimasse poodi õlle järele läinud - tegelased toimetagu oma asju ja siis pärast vaatab, mis saab. Selline isikukeskne lähenemine, mis viib filmi Kamtšatka tänapäeva, kehvade vene teede või viletsa kaubavarustuse kajastustelt hoopis üldisematele, unviversaalsematele ja põnevamatele tasanditele.

Üks, milleks filmi vaatama asudes tasub vaim valmis panna, on tegelaste mahlane keelekasutus. Tarantino filmid tunduvad selle linateose kõrval nagu Heljo Männi luuletused. Rikas vene keel taandub siin kümnekonnale vandesõnale, mida kõige originaalsemates kombinatsioonides kasutatakse. Neil, kes vaid subtiitriteid jälgivad, läheb paraku nii mõndagi põnevat kaduma. Teised aga kahtlemata rikastavad oma idioomide kogumeid. 

Kohustuslik vaatamine nii nooremale kui vanemale koolieale.

 Müüjanna ootab pikisilmi kaupa.

Koer oli ketiga soomuki katusele kinnitatud - kõik oli okei.

"Chappaqua" (1966)

Tänapäevaks on "Chappaqua" tuntuim USA biitpõlvkonna esindaja kinolinal. Lavastaja, kirjutaja, produtsendi ja peaosalise rollis Conrad Rooks, co-starring William S. Burroughs, Allen Ginsberg, džässmuusik Ornette Coleman  jmt 60ndate põlvkonna loomeinimesed. 1966. a Veneetsia filmifestivalil tunnistati see koguni Hõbelõvi vääriliseks, mis on filmi eksperimentaalset vormi ja problemaatilist teemakäsitlust arvestades üllatav, lähiaastate festivalinominatsioone jälgides tuleb tunnistada, et "the times, they are a-changing".

Conrad Rooksi paps, Avoni kosmeetikafirma omanik, tagas oma võsukesele muretu lapsepõlve, mis teismeeas väljendus süvenevas alkoholismis ja jõudis peagi mitmekesiste droogide tarbimiseni. Järgnes võõrutusravi periood, mis andis impulsi selle tugevalt autobiograafilise filmi sünniks.

"Chappaqua" kangelane Russel Harwick on ameerika noormees, kes jõuab prantsuse võõrutushaiglasse. Flashback´id vahelduvad seal reaalsusega ning tihti on raske järge pidada, kumb on kumb. Näiteks lõpustseenis, kus terveks tunnistatud Harwick tõused helikopteris võidukalt taevasse, lehvitades hüvastijätuks kellatornis tantsu vihtuvale ja lehvitavale haiglaürbis iseendale.

Esile tasub tõsta filmi kaameratööd ja muusikat. Esimese eest on vastutav biit-fotograaf Robert Frank, kes hiljem tegi ka Rolling Stones´i avaldamata dokumentaali "Cocksucker Blues". Kaamera on liikuv, vaba ja tantsiv, sobides hästi peategelase hämaroleku ja suureneva sisemise rahutusega. 

Originaalmuusika filmile kirjutas Ravi Shankar, mis oma kõlapildilt on ajastuomaselt orientaalne. Kohati on kasutatud ka 60ndate psühhedeelroki teoseid, nt The Fugsi.

Chappaqua on ühe New Castle´i linnaosa indiaani nimi, tähendades "loorberisood". See on Harwicki lapsepõlve- ja sünnikodu, kuhu ta tagasi igatseb, seostades seda millegi puhta ja päikeselisega. See on vaid üks filmi kummardustest ameerika põliskultuuri aadressil, milles nähti pääsemist suurlinna pahedest ja mis Harwicku nägemustes ikka ja jälle erinevates seostes kangastub.

Põnevaima osa vaatamisest moodustavad aga need mitmekesised vahendid, millega Harwicki sealpoolseid elamusi vaatajale püütakse tõlkida. 60ndatel olid tehnilised võimalused selleks veel võrdlemisi tagasihoidlikud, mistõttu reaalsuste vahetused tulevad tihti sisse ootamatult ja järsult, näiteks osutub arstikabinet valgustuse muutmisel liuväljaks või haigepalat mööbli ümberliigutamisel džässklubiks. Lisaks ohtrad topelt- ja pööratud kaadrid. Videomaterjal "Chappaquas" on ülimalt kirev, kasvõi filmimispaikade poolest - ulatudes Ameerikast, Prantsusmaalt ja Indiast Stonehenge´ini, mille otsas üks valges ürbis habemik tantsida vihub.

Tagantjärele sildistatakse"Chappaquad" kultus-, avangard-, eksperimentaal-, underground ja mitmete muude peibutavate tiitlitega. Ehkki kõigil neist on omajagu õigus, on tegu siiski veidi hõreda  looga, mis tunni ja kahekümne minuti vaatamise jagu põnevust ülal hoida ei jõua. On väga eredaid kohti, kuid ka mitmeid tupikteid ning stseene, mis näivad vaid "hetke ajel" sisse olevat pistetud. Sisuline ebaühtlus muudab selle üsna raskestijälgitavaks vaatamiseks. Siiski - soovitan kõigile 60ndate USA biitkultuurist huvitanutele, teistele pigem eksootiline, kuid mõistetamatu relikt, mis sügavale oma sünniaega ja -paika on maetud.

Gandalf tantsib Stonehenge´i otsas.

"Sõda" (1987)

"Sõda" on üks vähestest animeeritud eesti õudusfilmidest. Siin askeldavad ringi gootilikud varesed ja rotid-katkukandjad, protagonistiks on aga mahajäetud veskis pesitsev nahkhiir, mõtisklev intelligent-üksiklane. 

Ühel heal päeval tungivad tema mõnusasse vaikellu varesed ja rotid, laamendavad, riisuvad teravilja, lagastavad. Kahe halva valiku vahele sattunud nahkhiir jukerdab kord nii ühe, kord teise poolel, enamust aega aga piilub suurisilmi nurga tagant, kuidas kaks suurjõudu omavahel madistavad. 

Täiskasvanud publik võib siit hõlpsalt välja lugeda allegooria Eesti Vabariigi saatusest II maailmasõja keeristes. Selline poliitiline õudukas siis.

Filmi režissöörid-stsenaristid on eesti animatsiooni vanameistrid Riho Unt ja Hardi Volmer, kellele "Sõda" oli neljas koostööprojekt.

Filmil on äge disain - superrealistlik keskkond, kuhu on kokku kuhjatud igasugu "eestiaegseid" vidinaid. Veski interjööri, mehhanismide ja olustiku kajastamiseks  võtab see veerandtunnine lühifilm üsna julgelt aega. Kaamera kulgeb kohe mõnuga piki jämedaid laetalasid, peatudes hetkeks tolmusel aknal või räsitud teraviljakotil. 

Mis puutub nukkudesse, siis rotid-varesed on ülimalt realistliku välimuse ja käitumisega. Nahkhiir seevastu on aga tunduvalt enam stiliseeritud, suurte furby-silmade ja inimliku miimikaga on ta filmi ainus Tegelane. Keegi, kellele me saame kaasa elada ja -tunda.

Tähelepanu tasub pöörata ka muusika ja heliefektide kasutusele. Näiliselt argisele toimetamisele antakse teine mõõde ulja marsiviisi mängitamisega - purunevad pudelid ja munad muutuvad aga šarpnellideks vilina ja lõhkemisheli lisamisel. Sõda toimub siin pigem audio- kui visuaalsel tasandil.
Selline väike viimistletud olustikuga patsifistlik filmike. 

"Bells from the Deep: Faith and Superstition in Russia" / "Sügaviku kellad: Usk ja ebausk Venemaal" (1993)

Kumul on kena komme näidata iga kuu esimesel kolmapäeval Werner Herzogi dokumentaale. Sedapuhku olid menüüs Lõuna-Sahara nomaadidest pajatav etnograafiline film ning 90ndate alguse Venemaa spiritualismi ja müstitsismi püüdev linateos. 

Herzog on ise juba parajalt müstiline tegelane. Võtnud perekonnanimeks oma varakult perekonna hüljanud isa nime ("sest see kõlas paremini") ja varastanud poisipõlves filmikaamera (milles samuti nägi tagasivaatavalt ennet oma tulevikule), kuulub ta juba ammugi maailmakino aristokraatiasse. Seda mitmete vastuoluliste arvustuste ja pisiskandaalide kiuste. Nimelt on Herzogil oma tõde ja oma meetodid selle püüdmiseks, mis tavapärastele dokumentaalfilmi reeglitele ei allu. Suurema usutavuse saavutamiseks kasutab ta sageli lavastatud võtteid. Mis loomulikult ei vähenda ta tööde kvaliteeti, pigem vastupidi. Kunsti vallas on ta eksimatu maitsega, ning palgates siingi paar külajoodikut jäätunud järvele roomama - uppunud Kiteži linna otsivaid palverändureid mängima - kusjuures üks neist napsuse peaga lihtsalt magama jäi (aga kaadris näeb vastava helikujundusega välja justkui sügav meditatsioon), saavutab ta suurema emotsionaalse laetuse ning jõuab ehk sammu võrra lähemale vene vaimsuse olemusele, kui lihtsalt kaadritega jääs järvepeeglist.

"Sügaviku kellad" on film-mosaiik, mis koosneb reast intervjuudest üksteisest nii geograafiliselt kui vaimselt kaugel asuvate inimestega. Üheks korduvaks tegelaseks on taaskehastunud Kristus ja visionäär Vissarion, kellest tänaseks, 20 aastat hiljem, on omamoodi ülemaailmne meediasündmus kujunenud. Lisaks mõned episoodid Siberi põlisasukatega (neist üks religioosne rituaal, teine lihtsalt armastuslaulu esitus mühava Jenissei taustal - ent, taaskord, ilma selgituse ja laiema kontekstita võtab vaataja seda kui sakraalset sündmust), 90ndate algul aktiivselt tegevusse asunud New Age avantüristide-imetegijatega, õigeusu preestrite ja mitmete teistega.

Nagu filmi sissejuhatanud Arbo Tammiksaar nentis, on Herzog ise oma filmides otsija - otsides kas kaotatud suhet isa või mõne kõrgema olendiga. Sealt ka vajadus pidevalt uute kultuuride, kohtumiste, filmide (neid tal juba ühtekokku 66) järele. Rahulolematus inspireerib.

Dokumentalisti teostele annavad eelkõige tooni inimesed, kellega ta kohtub. Ja Herzogil õnnestub oma filmidesse alati valida need kõige-kõigemad. Minu isiklikuks lemmikuks siin oli Jura Jurjevitš Jurjev, kes sõjaaja lapsena polnud kunagi tundnud oma vanemaid, kasvanud lastekodus, töötanud kinoprojektoristina ja leidnud rahu ühe küla kirikukellade helistajana. Sest tore on ju inimestele rõõmu valmistada. Sealjuures nägi ta oma musta bareti ja punase salliga välja kui tõeline artist ja vaadates-kuulates teda tegevuses, peab lisama, et andekas artist.

Ilmselt pole "Sügaviku kellad" parim Werner Herzogi filmidest ega ole ka parim sissejuhatus vene mitmekülgsesse usulisse palgesse - pigem just nõuab vaatajalt teatud eelteadmisi. Ometi on see kunstiline dokumentaal igati põnev vaatamine, mis annab maitse 90ndate alguse Venemaal valitsenud religioossest mitmekesisusest ning kõikvõimalikest teedest, mida inimesed kõrgema olemiseni jõudmiseks proovisid. Vana põimub siin uuega, slaavilik läänelikuga ja usu ning ebausu piir, kui see üldse eksisteerib, kaob selles tohuvabohus täielikult.

Publikut eksortsist Juri Tarassovi sugestiivselt raviseansilt.

 

Vissarion õnnistab vaatajaid.

"Ex Drummer" / "Ekstrummar" (2007)

Üks trash-trash-trash-trash punk komöödia andetutest muusikutest. Belgia "Trainspotting" oma tempo, tegelaste elu- ja kõneviisi ning muusikakasutuse poolest. Ühisest kultuuriruumist tulenevalt haakub tugevalt ka eelmises postituses tutvustatud Groeningeni "Sita seisuga"

"Ekstrummar" pole tavamaitsele kindlasti "hea" film. See võib kas väga meeldida või vastikust tekitada, ükskõikseks vaevalt et jätab. Filmi sisenemine nõuab teatud meeleseisundit ning mingitki ühisosa vaataja ja "Ekstrummari" tegelaste vahel. Kui see ühine keel kord leitud, siis sitt kaameratöö, trashy muusika ja ropusuised flaamlased vaevalt enam häirivad.

Nagu pealkirjast aimub, on keskne protagonist ekstrummar ja kirjanik Dries, keda ühe punkgrupi liikmed oma kollektiivi püüavad värvata. Bändi moodustavad aga eranditult suurema ja väiksema puudega inimesed, kelle elud väljaspool muusikat on üks hädaorg ja viletsus. Driesi, kel endal on kaunis naine, taevavaatega korter ja edukas karjäär, võlub miski nende armetuses ja ta otsustab sellest veidrast pundist raamatu kirjutada. Põnevamate süžeeliinide nimel muutub tema suhe bändikaaslastega aga üha manipulatiivsemaks, kuni täitsa metatasandini välja.

Remarkina: siit ka üks sarnasus "Sita seisuga": lugu jutustatakse kõrvalseisva autori poolt, kes usub end vaimses ning moraalses mõttes oma tegelastest kõrgemal asuvat. 

"Ekstrummar" on mänguline film. Mitte eriti üllatuslikult põhjustas ta välja tulles Belgia filmimaailmas skandaali oma keelekasutuse, autentsete seksistseenide ja vägivallaga. Alates kui kerge dokumentaalfilmi esteetikaga jutustus muusikamaailma telgitagustest, võtab ta teises pooles aina kreisimaid pöördeid, jõudes absurdi ja psühhedeelia ääremaadele, kus reaalsus, narkouim ja kujundlikkus üksteisega tihedalt põimuvad. Värskendav vaatamiskogemus, mis jätkub tõusvas tempos kuni halastamatu veresaunani. 

"De helaasheid der dingen" / "Sitt seis" (2009)

Flaami režissöör Felix Van Groeningen segab oma filmides oskuslikult ameerika ja euroopa kultuuri nii, et tulemuseks on midagi sootuks uut. Selle aasta Veneetsia filmifestivalil linastus tema uusim teos "The Broken Circle Breakdown" Lux Prize´i finalistina ning selle "euroopa kultuurilist mitmekesisust väärtustava" auhinna ka võitis. "The Broken Circle..." ja "Sitt seis" on mitmeti üsna sarnased filmid, jutustades väikeste belglaste eludest, käsitledes isaduse teemat, leides inspiratsiooni ameerika muusikast ning liikudes korraga mitme ajalise liini vahel.

"Sitt seis" jutustab teismelisest Guntherist, kes elab oma isa ja kolme onuga (ülemisel pildil) vanaema juures, kelle "süda on suurem kui ta pension". Meeste päevi täidavad kakelused, Roy Orbisoni plaadid, mitmekesine alkohol ja juhusuhted. Tõelised belgia redneck´id. Väärtustatakse perekonna ühtehoidmist ja minnakse vajadusel ühise müürina muu maailma vastu, kui see oma tõekspidamisi liialt peale hakkab suruma.

Selles keskkonnas muutuvad keskseteks Guntheri suhted oma isa ja vanaemaga (peegeldatuna täiskasvanud Guntheri katses vabaneda oma lapsepõlveteemadest kirjutamises) - ühelt poolt isafiguur, kes ise vajab hoolitsejat ning keda on raske austada, teisalt heasüdamlik vanaema, kes eelkõige püüab üles kasvatada korralikku inimest.

Mingi mõõdupuu järgi on need mehed tõelised luuserid - filmist ei puudu alaealiste alkoholitarbimine, perevägivald, kääbuskaksikutest baaripidajad, avalik alastus jne, jne. Teisalt on neis tegelastes suur vabadus. Oma naiivses uhkuses väikeste võitude üle muutuvad nad mõistetavaks ja sümpaatseks. Ent nad ei lase ka vaatajal enesele kaasa tunda, mida kohati ehk tahakski teha, kuid tegelaste (või režissööri) must huumor süngeimateski olukordades veab mõtted teistele radadele.

Oma võlu lisab filmile teatav flaami hõng - miski selle kirevas tegelaskonnas ja rahvalikus lustis tuletab meelde Brueghelite maale, kus õlu voolas ojadena ning üks kõrvaltegelane oli värvikam kui teine. 

 Felix Van Groeningen Veneetsia festivalil ühe Euroopa Parlamendi liikme kõrval,

jälgimas diskussiooni euroopa kultuurilise mitmekesisuse rikastamisest ja hoidmisest.

"The Great Gatsby" / "Suur Gatsby" (2013)

Ei saa nüüd lubada, et blogi taas regulaarseks muutub, kuid paistab, et sügisel läheb elu rahulikumaks ja arvutikasutus statsionaarsemaks küll. Enne kui taas peamiselt mustvalgetest vene filmidest rääkida, veidi silmailu meinstriim kinost - Baz Luhrmanni "Gatsby", mis esimesena jõudis minuni saundträki kujul. Suve alguses ühel peol mängiti Fergie "A Little Party Never Killed Nobody´t", mis on üks ütlemata hea tantsulka lugu kui õigel ajal õiges kohas olla. Tõmbasingi kohe järgmisel päeval kogu OST-i ära, mis algul väga ei haakunud, kuid kuna kõik muu pleieris oli juba üdini tuttav, siis kodust eemal olles kuulasin ikka siit ja sealt ning ajapikku tekkisid juba uued seosed lugude, paikade ja inimeste vahel, mis terve kogumiku armsaks muutis. Ja nüüd siis nägin filmi kah lõpuks ära. Olgu kohe algul öeldud, et tegu pole muusikaliga, ehkki väga muusikalise filmi ja muusikaližanrile (või siis Baz Luhrmannile) omase kinematograafiaga tehtud. Luhrmanni varasematest filmidest meenutabki kõige tugevamalt "Moulin Rouge´i" oma tegelastegalerii, ajastukäsitluse ja loo ülesehitusega. 

"Suur Gatsby" on esitatud tagasivaatavalt, läbi I ms veterani, algaja kirjaniku ja alkoholiku Nick Carraway meenutuste oma New Yorgi aastatest. Saabudes külla oma võluvale nõole Daisyle, tutvub Nick peagi nii linna kõrgkihi esindajate, veidrike kui võluvate daamedega. Neist salapäraseim on aga Carraway enese naaber mr. Gatsby, kes, korraldades muinasjutulisi pidusid, eelistab ise tundmatuks jääda. Ajapikku rulluvad lahti keerulised sidemed Daisy, tema abikaasa Tomi ja Gatsby vahel, mis said alguse juba sõjaeelsetel aegadel.

Suurest kirjandusest tehakse tihti väikeseid filme. Ei kujuta ette, et keegi, kes "Suurt Gatsbyt" enne on lugenud, õhkaks: "Küll tahaks sellest filmi näha! Eriti Leonardo DiCaprioga peaosas." Tõsi, film raamatule miskit juurde ei anna, kuid ometi on tore, et lisaks Fitzgeraldi gatsbyle on nüüd ka Luhrmanni gatsby oma teistsuguste rõhuasetuste, kergluse ja mängulisusega. Gatsby on mitmetahuline tegelaskuju - salapärane sotsioliit, visionäär, traagiline armastaja - pakkudes seega mitmeid tõlgendusi alates klassikalisest armastusloost sotsiaalse ebavõrdsuse kujutamiseni sajandialguse New Yorgis. Luhrmann on kuigivõrd mõlemat sisse toonud, kuid eriti tugevalt New Yorgi linna ennast, mille müüti ta läbi suurejooneliste CGI kujutiste tugevdab ja ehitab. Ajalised kaugused peegelduvad linna reaalsetes vahemaades, kujutised ja värvid tegelaste emotsioonides ning valikutes.

Üldmeeleolult on "Gatsby" kantud sellest samast bourgeois´ nostalgiast, millest Hazanaviciuse "Artist" jmt seriaalid-filmid viimasel aastakümnel. Art deco laadis algustiitritest alates rõhutab film ühe kauge epohhi ilus, terviklikkust ja võluvust, näidates kõrgklassi inimeste suhtedraamasid voolava šampanja, ilusate riiete ja kiirete autode taustal. Teenijaskond, New Yorgi tegelikud ehitajad ning lihttöölised on sellele kõigele vaid rekvisiitideks. 

Aga see ongi selline žanr, mille eskapismi tasub silmas pidada, kuid mis ei kahanda vaatamisnaudingut. Tegu kvaliteetmeelelahutusega Baz Luhrmanni tuntud headuses, millele tasub pilk peale visata ka Fitzgeraldi originaalteose andunud fännidel. Vaatamiseks ligi võtta viski- või šampaklaas!

Aferism, armastus suurilma daami vastu ning upumissurm

on vaid osa neist joontest, mis DiCaprio Gatsbyt "Titanicu" Jackiga seovad.