"Sõda" on üks vähestest animeeritud eesti õudusfilmidest. Siin askeldavad ringi gootilikud varesed ja rotid-katkukandjad, protagonistiks on aga mahajäetud veskis pesitsev nahkhiir, mõtisklev intelligent-üksiklane.
Ühel heal päeval tungivad tema mõnusasse vaikellu varesed ja rotid, laamendavad, riisuvad teravilja, lagastavad. Kahe halva valiku vahele sattunud nahkhiir jukerdab kord nii ühe, kord teise poolel, enamust aega aga piilub suurisilmi nurga tagant, kuidas kaks suurjõudu omavahel madistavad.
Täiskasvanud publik võib siit hõlpsalt välja lugeda allegooria Eesti Vabariigi saatusest II maailmasõja keeristes. Selline poliitiline õudukas siis.
Filmi režissöörid-stsenaristid on eesti animatsiooni vanameistrid Riho Unt ja Hardi Volmer, kellele "Sõda" oli neljas koostööprojekt.
Filmil on äge disain - superrealistlik keskkond, kuhu on kokku kuhjatud igasugu "eestiaegseid" vidinaid. Veski interjööri, mehhanismide ja olustiku kajastamiseks võtab see veerandtunnine lühifilm üsna julgelt aega. Kaamera kulgeb kohe mõnuga piki jämedaid laetalasid, peatudes hetkeks tolmusel aknal või räsitud teraviljakotil.
Mis puutub nukkudesse, siis rotid-varesed on ülimalt realistliku
välimuse ja käitumisega. Nahkhiir seevastu on aga tunduvalt enam
stiliseeritud, suurte furby-silmade ja inimliku miimikaga on ta filmi
ainus Tegelane. Keegi, kellele me saame kaasa elada ja -tunda.
Tähelepanu tasub pöörata ka muusika ja heliefektide kasutusele. Näiliselt argisele toimetamisele antakse teine mõõde ulja marsiviisi mängitamisega - purunevad pudelid ja munad muutuvad aga šarpnellideks vilina ja lõhkemisheli lisamisel. Sõda toimub siin pigem audio- kui visuaalsel tasandil.
Selline väike viimistletud olustikuga patsifistlik filmike.
Selline väike viimistletud olustikuga patsifistlik filmike.
No comments:
Post a Comment