"King Kong" (1933)

"King Kongi" on uuritud ja puuritud mitme kandi pealt - kirjutatud on filmis mänginud staaridest, Max Steineri suurepärasest originaalmuusikast, filmi seostest toonase teadushuviga endiste koloniaalmaade, eksootiliste loomade ja kultuuride vastu, kuni 30ndate USA ühiskonna hirmude peegelduseni teoses (neist tuntuim tõlgendus näeb selles fantaasiat valge naise vägistamisest musta mehe poolt). 

Seoses praegu kinodes jooksva "Kääbikuga" tahaksin aga meelde tuletada selle tohutut panust eriefektide arengusse. Filmiajalooline sugupuu Willis H. O´Brien->Ray Harryhausen->Peter Jackson viib otsejoones praeguste Tolkieni maailmadeni. Või, kui otsida näiteid lähemalt, siis ka "Operaator Kõpsini üksikul saarel".

Alustuseks aga tuletagem paari sõnaga meelde filmi sisu, mis on ülimalt meta: filmitegija Carl Denham (Robert Armstrong), kelle võttepaikadeks on džunglid, üksikud saared ja ligipääsmatud mäed, läheb otsima müütilist Kongi, kes ühe Okeaania saare metsikut suguharu oma hirmuvalitsuse all hoiab. Kaasa võetakse blond kaunitar Ann (Fay Wray), sest Denhami nägemuses on just "Kaunitar ja koletis" tema tulevase filmi teemaks (+kinopubliku nõudlus silmailu järele). Peale pikka tagaajamist dinosaurustest kubisevas metsas, õnnestub meeskonnal Kong uinutada ja New Yorki tuua, kus loodetud sensatsiooni asemel tabab linna õudus ja terror. Kuulsus-, seiklus- ja rahajanu piirnevad Denhamis hulljulguse, mõtlematuse ja enesehävituslikkusega. Filmitööstuse satiir iseenese aadressil?

Praegune klassik oli omas ajas tõeline uudispomm, seda just eriefektide ja ulatusliku mängufilmi ning (stop motion) animatsiooni kombineerimise osas. Eriefekte töötas filmile välja Willis H. O´Brien oma meeskonnaga - need jäid filminduses suuresti muutumatuks kuni arvutite tulekuni 80ndate lõpul-90ndate algul. Tegelikult toimivad nende loodud põhimõtted tänapäevalgi, lihtsalt suurem osa protsessidest on nüüd digitaalsed. 

O´Brienil oli enne animaatoriks hakkamist kõvasti rohkem ameteid kui Hunt Kriimsilmal. Ta on ka suurepärane näide sellest, kuidas oma elukogemust eri aladel kasutusse panna. Muu hulgas edukat poksijakarjääri pidanud mees paneb King Kongi T-Rexile paremsirget andma (järgneb suhteliselt võigas stseen, milles Kong türannosauruse lõualuu pooleks rebib). Tema algne huvi eelajalooliste elukate ja kadunud maailma vastu sai aga väidetavalt alguse paleontoloogide giidina töötamisest. Elukogemuse kõrval kumab läbi ka tema isiksus - humoorikad ja südamlikud momendid Kongi käitumises, mis ta lõppkokkuvõttes nii meeldejäävaks muudavad. Sündinud on esimene animeeritud mängufilmi kangelane. 

 

O´Brien kombineeris miniatuure, teadmisi optikast ja erinevate filmitrikkide koostoimet, loomaks mitmekesist materjali, mis jättis režissöörile vabaduse monteerimisel erinevate võttenurkade vahel valida. Omaette kunstiks olid sealjuures taustad, King Kongi džungel, mil vahel oli oma miniatuursusest hoolimata 6-12 jalga sügavust, alates vahetult kaameraläätse lähedal paiknevatest klaasimaalidest, kuni kõige kaugemate stuudiomaalinguteni metsasügavuses. Tulemuseks oli maailm, mis oli kummastav segu Gustave Doré graafika romantikast ja dokfilmi naturalismist.

Kel huvi varase filmitrikinduse kohta lähemalt uurida, leiab internetist infot märksõnadega optical printer, Dunning Process, Williams System, mattes, rear projection.

Klassikuid ei viitsita enamasti vaadata, neid teatakse niigi. Ometi soovitan igal filmihuvilisel "King Kongilt" tolmu pühkida ning uurida, mis toimub 80 minuti jooksul enne Empire State Buildingu otsa ronimist. Kõvasti kõvem film kui "Kääbik".

Toona kasutatud materjalide tõttu kippus Kong filmimise käigus lagunema. 

Kasutusel olid erinevad nukud, needki erinevas kulumisastmes...nii muutub ka peategelase nägu ja hoiak filmi jooksul märkimisväärselt.

 Üks O´Brieni konstrueeritud imemasinatest.

 King Kongi ehitamas (üksikute lähivõtete jaoks; põhiline nukk oli u 18-tolline)

 Vanakooli animaatorid töös.

 Obie oma lastega.

 

"Бобры идут по следу" / "Koprad ajavad jälgi" (1969)

Järg eelmise postituse lühifilmile "Ettevaatust, havi!". Psühhedeelia jätkub. Karakteritearengus on vahepeal toimunud märkimisväärsed muutused. Vähi ja Havi kodune idüll on lõhutud, nad on allakäinud, omandanud platnoidele omase sõnavara, joovad ja suitsetavad. Endisest kultuurihuvist annab märku vaid seinal rippuv kitarr...

Juba esimeses episoodis tekkis tahtmatu paralleel kopralaste ja "Kevade" peategelaste vahel, siinses osas see tunne vaid süveneb - üks pikaldane tüüp, kes alati sööb (Tõnisson), ilus patsiga tüdruk (Teele), pahandustesse sattuv aktivist (Toots), kuri kooliõpetaja (Köster), hajameelne vahimees (Lible), hädaldav ja õrnahingeline Hirv (Arno Tali). 

Siinses episoodis läheb koolist kaduma Havi, kes on kopralaste loodusõpetuse tunni eksponaat. Muidugi on Havi varastanud tema truu sõber Vähk, kes nüüd kõiki teisi metsaloomi süüdlaseks püüab lavastada. Kopralapsed ajavad jälgi.

Tasub mainida, et tegelikult on nende kahe filmikesega seotud mitmed nõukogude kino klassikud - Krabi häält tegi Anatoli Papanov ("Nu pogodi" Hunt), animaatorina töötas mõlemi kallal noor Juri Norštein, "Koprad ajavad jälgi" stsenaariumi autor on Emil Braginski. 

 Lible.

 Köster.

 Arno, Tõnisson, Raja Teele.

Toots.

"Осторожно, щука!" / "Ettevaatust, havi!" (1968)

Järjekordne nõukogude psühhedeelia koolieelikutele. Sedapuhku töökatest kobrastest, neid saboteerivast kurjast Havist, tema abilisest, kobraste järele spioneerivast Vähist ning julmadest kopralastest, kes Havile jahti peavad. Episoodides võib näha ka käo moodi kukkuvaid kopraid, kõnelevat ämbrit ning iseenesest mängivat pasunat. 

Product placement´i osas tooksin välja kirjanduse osatähtsuse tegelaste käitumise kujundamisel. Vähk uurib hoolega "Sportliku kalastaja" käsiraamatut ja teatmikku "Koprad" ning pääseb tänu neile nii mõnestki kitsikusest. Kopralapsed seevastu ammutavad inspiratsiooni "Allvee kalastusest". 

Ei tea miks, kuid nagu sageli nõukogude filmidega juhtub, on siingi sümpaatia pigem kurilaste poolel. Vähil ja Haugil on nii nunnu kooselu - Vähk koristab, viilib Havi hambaid ja loeb igasugu raamatuid; Havi katab lauda, mängitab hohloma stiilis maalingutega grammofoni ning toob toidu lauale. 

Paksud koprad aga laulavad rumalaid laule ja rikuvad looduse tasakaalu.

"Стеклянная гармоника" / "Klaasharmoonika" (1968)

Mõistulugu harmoonikast, mille kaunid helid tekitavad inimestes kõrgeid tundeid, muutes nad näotutest elajatest ikkagi hingestatud olenditeks. Kui sellise harmoonikaga moosekant jõuab linna, mida valitseb kuri bürokraadi välimusega mees (Magritte´i kuulus kõvakübaraga ametnik), kõrvaldab võim kunstniku, et too rahvale soovimatut mõju ei avaldaks. 

Arusaadavatel põhjustel oli film Nõukogude Liidus pikka aega keelatud, hoolimata otsese kapitalistliku sümboolika lisamisest Võimu esindajatele, et suutäis tsensoritele meelepärasemaks muuta. Ekraanidele pääses teos alles 1980ndate lõpus. Oma psühhedeelse stilistika ja teemapüstituse poolest on filmi tihti võrreldud Dunningu samal aastal valminud "Kollase allveelaevaga".

Film on tõeline maiuspala kunstiajaloolastele, kasutades heldelt maalikunsti klassikute  kujutisi. Filmi kunstilise kujunduse eest hoolitsesid aga meie oma Ülo Sooster ja moskva kunstnik Juri Sobolev. Muusika kirjutas üks vene kuulsamaid kaasaegseid heliloojaid Alfred Schnittke.

Väärt vaatamine animatsiooni raskekaalust, mis sisult ajale pareminigi vastu pidanud kui "Kollane allveelaev".

"Ежик плюс черепаха" / "Siilike pluss kilpkonn" (1981)

Ivan Ufimtsev on see mees, kes täitis kõigi väikeste nõukogude laste unenäod plüüsist ja plasitiliinist džunglieksootikaga. Enim tuntud sarjaga "38 papagoid" (1976-1991), on ta lõunamaise eksootika juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Nt filmidega "Elevandipoeg läheb kooli" (1984), "Elevandipoeg jäi haigeks" (1985), "Mis häält teeb sääsk", "Elevandipoeg-turist" (1992) jmt. Erand pole ka "Siilike pluss kilpkonn", mis viib meid otse paksu Amazonase džunglisse. Saatjaks nõukogude bardide Sergei ja Tatjana Nikitni lõbus-igatsev "На далёкой Амазонке".

Multikas põhineb Rudyard Kiplingi lastejutul "Armadillide tekkimine" (e.k 1999), mis jutustab mitte kõige nutikamast leopardikutsikast, kel on raskusi siili ja kilpkonna eristamisega. Asja ei tee kergemaks ka Siil ja Kilpkonn ise, kes mingisugust udu ajavad, kohti vahetavad ning tagatipuks end üldse mingiteks uutmoodi olenditeks maskeerivad. Vot nii sündisidki armadillid. 

"Варежка" / "Käpik" (1967)

Veel üks Katšanovi lühike nukufilm, mis "Gena" DVD lisade hulka oli pistetud. Räägib kurva loo väikesest tüdrukust, kes väga tahab koera võtta, aga ema ei luba. Tüdruk kujutab siis ette, et tema punane käpik on koer ning osaleb temaga isegi koerte võistlusel, kus neil läheb suhteliselt hästi. Lõpus hakkab tüdruku ema tema pärast muretsema ja hangib ikkagi päris koera.

Armsa ja südamliku mulje asemel, jätab see lühike lugu pigem õõvastava mulje. Tüdruku ema on sotsiaalsest elust võõrandunud hipster, kes vedeleb päevad läbi diivanil, ninapidi raamatus ja moodsad prillid ees ning saab vaevu-vaevu lõunasöögi keedetud. Tüdruku mängimine oma käpikuga ei jäta samuti "oh seda laste fantaasiat!" efekti, vaid tundub algava psühhoosi ohutulena. Ja koertevõistlus... no Mr. Bean käis ka oma Teddy´ga mingil lemmikloomade võistlusel (ja võitis), aga siin tekib hoopis mure tulevase koolikiusamise pärast, mille osaliseks pettekujutelmade küüsi langenud tüdruk saada võib.

Siuke kurb lugu. Ja hoiatav.

"Чебурашкa и Крокодил Гена" / "Potsataja ja krokodill Gena" (1968-1983)

Klassikaga on see häda, et tihti teatakse seda nii hästi, et enam üle lugeda või vaadata ei viitsitagi. Ometi võiks seda teha, eriti kui klassikat on soodushinnaga Selveris müügil, tal on taastatud pilt ja heli ning aega on parasjagu käepärast. Ma ei mäleta, kas olen kunagi kõiki Gena ja Potsataja multikaid otsast lõpuni isegi läinud. Loomulikult olid laulud tuttavad, paari neist kuulasime-tõlkisime kunagi isegi vene keele tunnis, ka oli Uspenski "Krokodill Gena ja tema sõbrad" esimene raamat, mida vene keeles lugeda võtsin ja sain sealt selgeks mitmed võtmesõnad nagu "kübar", "piip" ja "rott". Eks igaühel on oma heietused nende tegelastega, plüüsmänguasjade, tsitaatide, laulude ja anekdootide kujul on Gena ja Potsataja genereerinud hulga suulist pärimust, aga nende fenomeni paremaks mõistmiseks tasub siiski multifilmide kogumik üles otsida.

Sealt leiab neli lühikest, naljakat ja õpetlikku lugu: "Krokodill Gena" (1968) - sellest, kuidas Gena otsis omale sõpru ja leidis neid kohe hulgim. Hoolimata Kübaradaami vastutegevusest ehitati valmis "Sõprade maja" ning Potsataja leidis omale kodu. "Potsataja" (1971) - sellest, kuidas Potsataja ja Gena tahtsid ka pioneerideks saada. Pioneerid alguses ei tahtnud neid kampa võtta, aga pärast ikkagi võtsid. "Kübramoor" (1974) - sellest, kuidas Gena ja Potsataja rongiga sõitma läksid ning Kübaramoor üleannetutele matkasellidele õpetust andis. "Potsataja läheb kooli" (1983) - sellest, kuidas Potsataja läks kooli, aga koolis oli remont ja õpetajaid ka ei olnud.

Kõik neli filmi on valminud Roman Katšanovi režissöörikäe all.

Filmi selgroog on suurepärane tegelaskond, kes üksteist ilusti täiendab. Veidi flegmaatiline krokodill Gena, kes on vanem ja tasakaalukam härrasmees, hoiab kogu melu koos ja aitab Potsatajal vähem lollusi teha, kui too võimeline oleks. Potsataja, kes on lihtsalt imearmas, suure pea ja silmadega, peene-peene häälekesega ja pea olematute teadmistega maailmast, aga see-eest suure südamega ning alati hea eest väljas. Ja, mu isiklik lemmik - Kübaramoor - heatoimelise kurjuse esindaja, klassikaline trikster ja faustilik tegelane, kes "kurja kavatseb, kuid korda saadab head". 

Lood on lihtsad, dialoogid on lihtsad, kuid kui palju siia mahub! Lastele nalja ja seiklusi, täiskasvanud vaatajatele satiiri nõukogude ühiskonna üle (petturlikud kaupmehed ja tööstuse direktor, tööluusi panevad remondimehed, moodsad matkasellid jmt tegelased) ning lüüriliste laulutekstide näol mõtisklusi filosoofilisematelgi teemadel. Kõik see on esitatud läbi lihtsameelse usu headuse jõusse. Kui Kübaramoor ulatab esimese osa lõpus Potsatajale kirja "Ma enam ei tee" ("Ja bolžhe nje budu"), siis ta ongi nendega sõber ja rohkem küsimusi ei küsita. Eluterve vaatamine, mis vananeb koos vaatajatega.

Potsataja häält luges Klara Rumjanova - nõukogude multikate kuldhääl 

(vt ka "Nu Pogodi" Jänes või "Karlssoni" väikevend).

"Kurepoeg" (1967)

Veidi eesti nukufilmiklassikat - Elbert Tuganovi "Kurepoeg". Stsenaristiks Valdo Pant, kunstnik Henno Käo, muusika Arvo Pärdilt, operaatoriks Arvo Nuut. Muljetavaldavad tiitrid. Koostöö tulemuseks väike lõunamaine seikluslugu kurepoja eksirännakutest. 

Silma hakkas mitmeid lahedaid stiilielemente, nagu vedrust tuulispask või kurepoja egituse stiilis silm. Aga üldiselt selline tubli keskmine Nukufilmi toodang, mis Tuganovi tuntumate teoste varju jäänud.

Ei oskagi täpselt öelda, millest siin juttu oli, parajalt absurdne fantaasia egiptuse ja aafrika teemadel. Progressiusku kurepoeg soetab mootori, et lõunamaale lennata. Kohtab seal habetunud bandiiti, kes vaarao hauakambrit läheb röövima. Seda satub tunnistama uudishimulik väike neeger oma eesliga. Bandiit varastab kurepoja mootori ja neegri eesli ning läheb kõrbesse äri tegema. Kurepoeg leiab ta aga oma uue sõbraga üles. Järgneb tagaajamistseen, kus kurepoeg ja neegripoiss põgenevad motoriseeritud krokodilli seljas, bandiit ajab neid tõukerattaga mööda liiva taga. 

Veel üks vahepala kapitalismist kõrbes - mingi kuldsete huultega ahv pakub kosmeetiku teenuseid.

Kurepoeg, eesel ja neeger satuvad metsiku suguharu saagiks. Bandiit ka. Suguharul on mingi moodne pesumasin, mille abil bandiidist vabanetakse. Kurepoeg viib vaarao ehted hauakambrisse tagasi ja läheb koju. Kõik.

"Sprott võtmas päikest" (1992)

Obskuursusi eesti animatsioonfilmi ajaloost: Mati Küti kolmas autorifilm, sisult sürrealistlik ja vormilt eksperimentaalne "Sprott võtmas päikest". Kui "Lisa Limone" uhkustas esimese täispika nukufilmi vormis tiitliga, siis lühivormis tegi Kütt selle triki juba 90ndate alguses ära. Heliloojaks Toomas Trass. 

Kasutatud on analüütilisele sürrealismile omast sümboolikat ja temaatikat: vesine alateadvus, painav seksuaalsus, varjatud ihad ja unenäod. Lisaks veidi ajastuvaimule omast keskkonnatemaatikat.

Lugu on olemuselt pahupidi pööratud kuldkala muinasjutt. Kalatöötlemistšehhist pagenud sproti püüab kinni veealune kalamees. Saastatud loodusest pääsemiseks lubab kalake mehele kolm soovi. Soovid saavad kiirelt raisatud üsna maiste ja praktiliste asjade peale, lisaks erakorraline neljas soov, kui vineermees omale suuremat nokut lunib. Lihtne ja klassikaline lugu, esitatud puhta saksakeelse ooperi vormis.

Vahelduseks unenäod, lülitused ülamaailma, kus kuldne sprott kuldsel päikesepaistel päevitab.

Tehniliselt miksib Kütt siin nuku- ja joonisfilmi, lisaks mitmeid tselluloidiajastule omaseid filmikunstilisi võtteid nagu ülefilmimine. Tegu omas ajas igati eksperimentaalse ja parimas mõttes autorifilmiga.

Tarmo Teder on TeMuKis seda iseloomustanud järgnevalt: "tema [Küti] mitmekihilisim, alltekstirikkaim ja ka problemaatilisim film". Ja teose probleemipüstitusest: "filmis kujutatud põhiline vastuolu ei arene nende vastandlike keskkondade ja vastavate keskkonnategelaste vahel, vaid palgetu inimolevuse eluviisi, tema primitiivse olemishimu, ühiskondlike väärtuste šabloonse õigekspeetuse konfliktsuse rägas".

Mulle jääb sürrealismimaailma semantika suhteliselt võõraks ning nautisin filmi eelkõige kui üht veidravõitu seiklust ja julget tehnilist katsetust, mis aga praeguseks eelkõige (animatsiooni)ajaloolist väärtust omab.