Wednesday, August 29, 2012

"Pushing Daisies", Series 1-2 (2007-2009)

Ilmselt kõige stiliseeritum sari, mida olen juhtunud nägema. Ei ühtki juhuslikku kaadrit või liigutust - kõik toonid, mustrid, ruumid ja ohtrad vintage esemed olid ühe muinasjutulise maailma teenistuses. Isegi surnukuurid ja majakad on siin rõõmsavärvilisteks võõbatud. See meenutas väga "Amélie´d" või siis Foeri raamatul põhinevat filmi "Everything is illuminated", mitte ainult visuaalse poole pealt, vaid ka tegelaskujude osas, keda tutvustati läbi nende pisikeste veidruste. Viimase puudutuse lisasid asutuste, ettevõtete ja äride nimed, mis nagu ruumidki mängisid korduste ja korrapäraga (nt "Über Life Life Insurance" või "Boutique Travel Travel Boutique").
Selles viimistletud maailmas asub pirukaäri nimega "Pie Hole", mille omanik Ned suudab surnuid sõrmepuudutusega ellu äratada. Võimel on mõningad piirangud - kui inimene/loom/taim on taaselustatud kauem kui 60 sekundit, sureb tema lähiümbruses keegi teine. Ning kui Ned elustatu vastu uuesti puutub, sureb see lõplikult.
Siiski paneb Pirukategija võime heasse kasutusse detektiiv Emerson Cod, kellega koos hakatakse lahendama mõrvajuhtumeid, küsides mõrvari nime otse ohvri enese käest. On ka kaks tegelast, kelle Ned jäädavalt on elustanud, tema kuts Digby ja lapsepõlvekallim Charlotte Charles (hüüdnimega Chuck). Nendevaheline suhe moodustabki teise peamise tegevusliini, toidukile, kummikinnaste ja plastikseinte abil ikkagi arenedes.
Minu lemmiktegelaseks oli kahtlemata pragmaatiline eradetektiiv Emerson Cod, kelle pidev torisemine varjas suurt südant. Tema kõnes leidus palju ootamatud kujundeid (nt: " The truth ain't like puppies, a bunch of them running around, you pick your favorite. One truth and it has come a knockin'.") või lihtsalt sõnamänge (nt: "Now where did I put that rat´s ass I could give?"), mis Pirukaküpsetaja ja tema surnud tüdruksõbra ülihelgele maailmale mõnusaks kontrastiks oli.
Ent tekst oli ka tervikuna tugev, meenutades klassikalisi film noire või screwball komöödia tihedaid vanamoelisi dialooge. Lisaks kõiketeadev narraatorihääl, mis lõpus kurjategijate hämaratele tegudele valgust heitis.
Kõik oleks ju väga kena, kui seda head taset ja põnevust mõlema seeria jooksul üleval oleks suudetud hoida. Paraku keskendus teine hooaeg rohkem tegelaste omavahelistele suhetele ja nende perekonnaprobleemidele, millega enamus telesarjadest tegeleb ja mida sootuks igavam oli vaadata, kui kavalat kuritööde lahendamist. Teatava kvaliteedilanguse võis tuua ka kirjanikestreik, mis kahe hooaja vahele ootamatu pausi tekitas ning telepubliku mälu ja kannatuse raskele proovile pani. Sellest tulenevalt teatati teise seeria tootmisel niigi liiga kulukaks mineva sarja lõpetamisest ning paljud lahtised otsad jäidki lõpetamata. Tõepoolest, kõiksugu infot ja paljastusi on teise hooaja jooksul nii ohtralt, et need oleks vabalt võinud kaks korda pikema eetriaja peale välja kirjutada, lisaks veel neljas hooaeg nende kõigi sidumiseks. Aga läks teisiti.
Peale nende erinevuste kahe hooaja kvaliteedi ja sisulise rõhuasetuse osas, torkas silma mõningane järjepidevusetus Nedi imevõime osas. Oma maitsvate pirukate valmistamisel kasutab ta roiskunud puuvilju ja marju, mis tema puudutusest taas värskeks muutuvad - kuid laibad, mida ta puudutab, ei taastu, vaid jäävad seisundisse, milles nad leiti. Lisaks on marjade jms sellise näol tegemist viljadega, mis nagunii iseseisvalt "elus" ei ole.
Neist puudustest hoolimata on "Pushing Daisies" ikkagi ilus, kvaliteetne ja põnev vaatamine, mis pakub heas koguses musta huumorit, mõningast kaasamõtlemist juhtumite lahendamisel ja meeldejäävaid tegelasi.
Surnukuur pärast traagilist klouniauto avariid.
"Chucki" ekstsentrilised tädid - sünkroonujumisduo "The Darling Mermaid Darlings"
 "Chuck" - Pirukategija armastatu, kes vabal ajal mesilasi peab ja kodututele mett valmistab.
"Pie Hole´i" ettekandja Olive Snooki osas oli Kristin Chenoweth,
teatri- ja kinonäitleja, kes mitme hea muusikanumbriga üles astus.

Monday, August 27, 2012

"The Horse´s Mouth" / "Hobuse suu" (1958)

Mõned aastad tagasi vaatasin huvist omajagu kunstnikefilme, alates samuti 50ndatel van Goghist vändatud "Elujanust" kuni 2000ndate "Klimtini", aga ükski pole nii kaasahaarav olnud ning nii eredat kunstnikuisiksust loonud kui "Hobuse suu", olgugi et reaalse kunstniku kuulsuse põlistamise asemel on aluseks fiktiivne kirjandustegelane. Kunstnikest kõnelevad filmid jäävad liiga sageli kinni piinatud geeniuse traagikasse või, samavõrd halb valik, ekstsentrilise veidriku jaburustesse. 
Jah, ka siinne peategelane, kunstnik Gulley Jimson on ekstsentriline, isekas ja geniaalne, kuid sealjuures ka elurõõmus, intelligentne ning lihtsalt tõbine vanamees, kes pidi oma tüdruksõpradelt helistamiseks penne näppama. Kõiki neid varjundeid mängis suurepäraselt välja Alec Guinness, kes oma pika ja mitmekesise näitlejakarjääri jooksul on mänginud veel näiteks Obi-Wan Kenobit "Tähesõdades" ning Hitlerit 73. aasta filmis "Hitler: The Last Ten Days". Energiat mehel jagub, terve ekraan on teda täis. Ning kuldmehikesele kandideerinud screenplay´gi on siin tema kätetöö.
Filmi aluseks on Joyce Cary samanimeline raamat, mille peategelase prototüübiks oli kuuldavasti Walesi luuletaja Dylan Thomas. Väljend "to hear sth from a horse´s mouth" tähendab midagi algallikast, vahetult kuulma, ning sobib hästi iseloomustama Gulley Jimsoni otsekohest käredavõitu väljendusviisi. Dylan Thomast pole mul au olnud kohata, kuid mulle meenutas mööda Londoni tänavaid kakerdav ning vaheldumisi hullumeelset loba ja klassikalist luulet suust välja ajav Jimson meie head Erkki Hüva. 
Imbd-is on tema kohta ekslikult kasutatud väljendit "self-destructive", millega küll ei tahaks nõus olla. Teist nii vitaalset vanahärrat naljalt ei leia. Samas olevat raamatu lõpp tunduvalt tõsisema noodiga lahendatud kui filmis.
Nii-nii. Aga millest siis ikkagi juttu tuleb ja kas kunsti ka näeb?
Tegevuse alguses vabaneb Jimson vanglamüüride vahelt ning astub kohe oma pahelisele teele tagasi. Talle on saatjateks vaimustunud nooruk Nosey ning koknist praktilise meelelaadiga baaridaam. Paar küsimust, mis filmi jooksul lahenduse leiavad, on - kuidas vanalt tüdruksõbralt tema aktimaal kätte saada ning kust leida üks puhas sein, mille peale maalida. Nende hankimiseks ei kohku Jimson millegi eest tagasi ning mõnedki sümpaatsed, kuid ignorantsed inimesed kannatavad kahju.
Filmi jooksul on päris palju artworki näha. Kogu selle kenadusega sai hakkama briti kunstnik John Bratby, kes olevat viljelenud "köögikausi realismi" ( kitchen-sink realism ), mis nii ajaliselt kui stilistiliselt langeb enam-vähem kokku meil ja mujalgi NL-s toona levinud karmi stiiliga. Filmis nähtud maalid on muidugi pigem Jimsonist kui Bratbyst lähtuvad, kuid pintslitöö ja värvikasutus on siiski autori omad. 
Kunsti põlisest problemaatikast puudutab "Hobuse suu" enim põlvkondade (Jimsoni isa oli akadeemiline maalija) ning sotsiaalsete klasside vastandumisi (jõukas tellija, vaene maalija).
Nii et soovitan vaadata - kena film kõigile kunstihuvilistele. Ja ühe vanakrõbist lõuendimaalija elu kujutavate ohtrate linateoste taustal võib talle täispunktid küll anda. Nutikad dialoogid, andekas näitlemine ja hea kaameratöö võiksid meelitada neidki, keda eluloo- vai kunstifilmid harilikult ei paelu.
Ning lõpuks, kui Jimsoni prototüübiks ikkagi Dylan Thomast lugeda, siis paar rida temaltki, mis võtavad kunstniku elufilosoofia paremini kokku kui kogu see eelnev targutamine: "...Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse, / vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes, / märatse, märatse valguse surmale vastu."
Jimson katsub kena pildi mõtet seletada: 
"Thirty seconds of revelation is worth a million years of know-nothings."
"Oh, who lives a million years?"
"A million people in every 12 months."

Friday, August 24, 2012

"Tommy" (1975)

Muusikal briti bändi the Who asutaja Pete Townshendi sulest. Omal ajal oli The Who tuntud instrumentide lõhkumise poolest - 60ndatel tegi Townshend roki ajalugu, lüües laval puruks kitarri, trummar Keith Moon õhkis aga USA telesaates esinedes oma trummikomplekti, pannes lähedalviibinud Bette Davise minestama, saades ise srapnelliga kätte ning kahjustades püsivalt Townshendi kuulmismeelt. Aga selline oli kord juba kunst, muusika ja rokk.
"Tommys" lõhutakse lisaks muusikainstrumentidele palju muudki, tegu on oma aja kohta mässulise ja julge filmiga, kusjuures mässulisus on, nagu toona kombeks, suunatud eelkõige sõja, religiooni ja tarbijaühiskonna vastu, mis muudab usu äriks ja (meelelahutus)äri religiooniks.
Alguses oli album. 1969. a ilmunud samanimeline rokk-ooper/kontseptalbum, mis jutustab loo psühhosomaatilise kuulmis-, nägemis- ja kõnehäirega poisist, kes osutub geniaalseks pinball´i (vaatasin, et eesti keeles oleks see "löökkuulimäng") mängijaks. Oma kurttummusest ärgates saab temast kultusejuht, aidates teisigi inimesi läbi pinball´i vabanemise poole. Tommy ema ja kasuisa andeka ärijuhtimise tulemusel lükatakse kokku ka suurem hunnik raha. Ilus elu kestab, kuni õpilastest saavad õpetajad.
Ehkki film on üleujutatud kino- ja muusikamaailma tähtedest - nimiosas The Who solist Roger Daltrey, tema kasuisana Oliver Reed, Acid Queeni rollis Tina Turner, preestrina Eric Clapton, endise pinball´i meistrina sir Elton John, spetsialistina Jack Nicholson jne - on üldmulje siiski keskpärane. Võibolla on põhjuseks tänapäeva vaatevinklist ajast ja arust püüded vaatajat šokeerida või naiivne kunstipärasuse taotlus kohmaka kujundlikkuse läbi. Või polnudki ehk tugeva albumi kõrvale enam filmi vaja. Kes muusikat kuulata tahab, paneb ju ikkagi plaadi plaadimängijasse, mitte ei hakka pikaks venitatud tantsunumbreid vaatama.
Muidugi oli ka lahedaid momente, näiteks sürrealism selle puhtaimas vormis, kus inimese alateadvust püüti valada visuaalsetesse kujunditesse. Lisapunkt ka idüllilise stseeni eest, kus Tommy pärast ärkamist üle lilleaasa jookseb, selle servas aga kamp maskides onusid kahjurtõrjet pritsib. Asjakohane kommentaar ajal, mil DDT ja teiste mürkainete kasutamine põllumajanduses oli suuremaks keskkonnaprobleemiks kui kunagi varem, või hiljem.

Thursday, August 23, 2012

"Весёлая карусель № 1" / "Lõbus karussell nr 1" (1969)

Postituses "Hajameelsest Giovannist" oli juttu nõukogude/Vene multifilmide almanahhist "Lõbus karussell". Vaevalt, et viitsin siin kõiki 33 aasta jooksul (1969-2001) ilmunud 33 osa läbi vaadata, kuid mõnest kogumikust võiks lähemalt rääkida küll, sest "Lõbusa karusselli" raames ilmus nii mõnigi multikas, mille tunnuslaulu idanaabrid duši all ümisevad või millega pandi alus iseseisvale seeriale. Siin on kätt proovinud rohkem ja vähem tuntud animaatorid ning seega pakub ta nii äratundmis- kui avastamisrõõmu. 
Nüüd aga lähemalt "Lõbusa karusselli" esimesest, 1969. a ilmunud osast ning sellest, milliseid animatsioone sealt lisaks "Hajameelsele Giovannile" leida võib.
Esimene, paariminutiline tempokas "Мозаика" ("Mosaiik") räägib meile krabatiliku loo kassist, kes ajab taga hiirt, mis muutub koeraks, kes ajab taga kassi, mis muutub tiigriks, kes ajab taga koera,  mis muutub jahimeheks. Tehtud on see, nagu ülemisel pildil näha, lameanimatsioonina, mis meenutab algklassides tehtud paberkollaaže. Kahtlen, kas värvipimedad inimesed sellest üldse sotti saavad ja omalgi oli raske seda "novaatorliku" visuaali jälgida. Vähemalt oli see piisavalt lühike ning järgmisena tuli...
..."Антошка" ("Antoška"). Lõbus lauluke laisast Antoškast, kes ei taha oma õdede-vendadega kartulit võtta ega pilli mängida, vaid ainult traali-vaalitada ja varesega sihvkasid süüa. Tehniliselt paras käkk, igav, mittemidagiütlev nõukogude joonisfilm, saadetud muusikast, mis on magus nagu "Svetlana" küpsis, kus biskviidi peal on šokolaadiga kaetud ja iirisega täidetud sefiir. Vaevalt, et ükski laps sellest õpetlikust multikast töökamaks muutus, aga laul hakkas kõigil kummitama ja ei lase lahti tänaseni.
Last, but not least - "Lõbusa karusselli" 1. osa oli ühtlasi "Ну, погоди!" ("Oota sa!") alguseks. Õigemini ilmus siin proto-pogodi, mille põhjal samal aastal iseseisev multsisari tehti. Nagu pildilt näha, on siin Jänes alles päris titake ning tegelaskujud veidi nurgelisemad ja lihtsamad, kui me nendega praegu harjunud oleme. Ent tüpaažid on samad - nikotiinisõltlasest lõnguse kõnnakuga Hunt ning irvhambast Jänes. Esimene episood viib meid lasketiiru, linnatänavatele poodlema ja barankasid sööma, mis kõik Hundile halvasti lõppevad.

Wednesday, August 22, 2012

"The Butcher Boy" / "Lihunikupoiss" (1997)

Äge iiri film, mis räägib väga, väga musta huumoriprisma läbi mitmetel tõsistel teemadel. 
Režissöör ja (kaas)stsenarist Neil Jordan. Peategelast Francie Bradyt mängis Eamonn Owes, kes oli võtete ajal vaid 13-14 aastane ning kellele see oli esimene filmiroll üldse. Ning Francie Bradyt on ikka väga raske mängida - ninatark, julm, irooniline, hell, uhke ja mida kõike veel, Owes sai sellega suurepäraselt hakkama. Brady on filmi protagonist ja antagonist, kõik teised rollid on vaid kõrvalosad. Nende seas ka lauljanna Sinead O´Connori mängitud neitsi Maarja.
Francie Brady kasvab üles Külma sõja aegsel Iirimaal joodikust isa ja depressiivse ema seltsis. Viimane sooritab enesetapu ning kuna isa enamus aega teaduvsetu on, peab poiss ise hakkama saama. Mitmel põhjusel võtab ta pähe, et peen Mrs. Nugent on tema suurim nemesis ning asub kätte maksma. Pärast proua elutuppa sittumist saadetakse Brady raskestikasvatatavate poiste kooli, kus teda ootavad ees pedofiilist kirikuõpetaja, kibestunud aednik ning Jumalaema, kes end talle rasketel hetkedel ilmutab ja nõu annab. 
Lugu jutustatakse meile tagasivaates, ohtrate kommentaaride ja mahlaka iiri kõnepruugiga, mille paremaks järgimiseks peaks kindlasti subtiitrid hankima. 
Oluliseks tegevusliiniks on Francie sõprus Joe Prucelliga, kellega üheskoos indiaanlasi mängitakse ning jõe ääres kalu käiakse sõimamas - "Hey, fish, what youse lookin´ at?! Fuck off, fish!"
Nimi "Lihunikupoiss" on seotud nii muusikapalaga, mis siin kõlab, Francie tööga lihuniku õpipoisina kui Mrs. Nugenti ja mõnede teistegi poolt Francie ja tema perekonna aadressil kõlanud solvanguga "pigs". 
Siinne lapselikkuse ja julmuse kõrvutamine meenutab paljuski "Kärbeste jumalat". Film ei anna ühest vastust, miks asjad võtavad nii dramaatilise pöörde, nagu nad seda teevad. Ons süüdi Francie kodune elu, Külma sõja pingeline õhkkond, koomiksid ja seiklusfilmid või ühiskonna silmakirjalikkus ja küsitavad väärtused? Arvatavasti kõik kokku.
Kuna raskete asjade üle nalja heita on keerulisem, kui pisaratevalamise teed minna, siis plussid teemakäsitluse eest, mis muudavad "Lihunikupoisi" üheaegselt häirivaks ja muhedaks vaatamiseks.

Monday, August 20, 2012

"Елена" / "Jelena" (2011)

Andrei Zvjagintsevi loominguga puutusin esmakordselt kokku Venemaal kino urokis, kus vaatasime tema esimest täispikka mängufilmi "Tagasitulek". Piibellikel motiividel lugu jäi meelde kui tume, hillitsetud ja pessimistlik. Märksõnad, mis sobivad iseloomustama siinsetki filmi.
"Jelena" on üks tuntumaid ja tunnustatumaid viimaste aastate vene filme. Zvjagintsev aga lootustandvamaid režissööre, kelle kolm täispikka filmi on pälvinud nii teenitud tähelepanu kui suutnud ka hoida sellele vastavat kvaliteeti. 
"Jelenas" on palju erinevaid teemasid. Ehkki lugu esmapilgul lihtne - Jelena, keskealine vene naine, elab koos Vladimiri, jõuka härrasmehega mõnusas Moskva korteris. Nende elusügisesse toovad äikest vaid vastandlikud arusaamad kohustustest laste ja lapselaste ees. Jelena on ennekõike ema, keda iseloomustab tingimusteta armastus oma loodrist poja ja tema kahe järglase vastu. Vladimir seevastu leiab, et inimesed peaksid ise elus hakkama saama ning Jelena perekond pole tema vastutusel.
Aga tuleb aeg ning nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks.
Zvjagintsevi filmid meenutavad paljuski Dostojevski loomingut oma realismi, religioossuse ning tundliku psühholoogiaga. Need on polüfoonilised teosed, kus autor astub tagaplaanile ja laseb tegelastel endi eest rääkida. Ent Zvjagintsevil pole Dostojevski lootusrikkust, positiivset programmi, mida pakkuda.
Üks, mis filmi puhul silma torkas, oli passiivse tarbimise temaatika. Kahtlemata tänapäeva ühiskonna olulisemaid tunnusjooni. Silme ette tuleb englishrussia lehel nähtud foto tsaariaegsest puumajast mingis tatari külas, kus seintel hallitas tapeet, korruse peale oli üks kuivkäimla ning vettki tuli võtta kaevust, kuid keset räppa ja viletsust ilutses tutt-uus televiisor. Või, kui lähemalt meelelahutuse ja meedia olulisusele näiteid otsida, siis mu oma tädigi elamises pole ainsatki raamatut, riietuseset või mööblitükki, mil alla 30 aasta vanust oleks, kuid elutoas seisab 38-tolline lameekraan. Inimeste võõrandumine elust ja vahetust suhtlusest ning televisiooni ja arvutimängude maailma sukeldumine iseloomustab ka Jelena perekonda. Helesinine ekraan oli pidevalt tegevuse taustaks ning sealt tulev juhuslik infromatsioon pakub veidra kontrasti tegelikkuses toimuva traagikale. 
Teise olulise teemana tooksin välja filmi ühiskonnakriitika läbi erinevate sotsiaalsete klasside vastandamise. Keskklass on Venemaa kontekstis hägune mõiste, kuid Ventsli vist kirjutas ühes viimastest KesKusidest, et laias laastus võib selleks pidada inimesi, kel on mingi töö ja kõrgem haridus. Siin oleks siis Jelena perekond Vene keskklassi esindaja (raha lähebki tal vaja oma lapselapse ülikooli saatmiseks), Vladimir aga oma tütre ja avara korteriga kuulub juba kõrgklassi. See ebavõrdsus on samuti üheks pingete allikaks Jelena ja Vladimiri suhetes ning väljendub eriti nende laste ambitsioonides ning suhtumises oma keskkonda.
Kokkuvõttes oli tegu suurepärase psühholoogilise draamaga, millele täispunkte ei tule vaid seepärast, et "Tagasitulek" sügavama mulje jättis ning ka tulevastele Zvjagintsevi filmidele tuleb ruumi jätta.
Kindlasti pole tegu kerge vaatamisega ning mõned kriitikud on leidnud "Jelena" liiga staatilise ja monotoonse olevat, kuid lihtsuses peitub võlu. Mulle see lakoonilisus meeldis, jättis ruumi tegevuse arengule ning muusikapalagi, mida filmi jooksul aina uuesti ja uuesti üle korrati vaid suurendas ootusärevust.
Neofunk vene moodi.

Saturday, August 18, 2012

"Страна глухих" / "Kurtide maa" (1998)

Maffia, prostituudid, allilmale suurema summa võlgu olev noormees...kõlab nagu põneviku stsenaarium? Aga Venemaal tehti neil motiividel hoopiski draamafilm, kus isegi karmimad mafioosod tegelikult igatsevad vaid kaastundlikku kõrva.
"Kurtide maa" on väga 90ndad. Üks neid tolle perioodi vene filme, kus korraga tahetakse kõike öelda, mis on seetõttu tähendustest ülelaetud ning kohati isegi kaootiline. Lisaks eelmainitud kuritegeliku maailma ja kurtide kui vähemuse problemaatika sidumisele, on sisse toodud  ka lesbilisuse teema ning enamus tegevust toimub boheemlaslikus skulptoriateljees, mis pakub mitmeid tähendusrikkaid plaane.
Hoiakult on see feministlik film, mille keskmes on kaks meestes pettunud naist, kes proovivad üheskoos iseseisvad olla. Kõik meestegelased on eranditult ebameeldivad ning kõige sümpaatsemgi neist kannab hüüdnime Põrsas (свинья). Raha on naistel ikkagi tarvis ning seda otsustatakse hankida meestelt. Kurt Jaja (Dina Korzun) on seni elatist teeninud stripparina. Rita (Tšulpan Hamatova) hakkab aga ühe kurdi maffiamehe (tollesama Põrsa) "kõrvadeks" - s.t teeskleb kurti, kuid annab talle vajadusel ohust märku. 
Aga, nagu juba öeldud, on see kõik vaid raamistuseks - keskmes on ikkagi naiste õnneotsingud.
Orlando Figes kirjutas, et venelastele on omane usk maapealsesse paradiisi. Mingisse müütilisse riiki, kus kõik on õnnelikud, ning seda on ka erinevatel aegadel erinevate inimeste poolt otsima (ja rajama) mindud. Olgu selleks siis folkloorne Tšuudide kuningriik, mida valitsevat õilis Valge Tsaar või, siinse filmi kontekstis, päikeseküllane Kurtide maa, kus kõigil kurtidel hea olla on. Kurtide maa on Jaja unistuseks, mille jaoks ta oma niru töö kõrvalt raha kogub ning mis annab jõudu igapäevaste raskustega toime tulla. 
Ka helis ja pildis on tegu ilusa filmiga. Moskva tänavad on siin alati inimtühjad ja vihmamärjad. Nutikalt mängitakse heli ja selle puudumisega, et tuua meieni tegelaste poolt tajutavat. 
Paljud vestlused, isegi sõnasõjad peetakse viipekeeles - kohati loeb ükskõikne kaadritagune hääl sellele peale, kohati jääb toimuv vaid vaataja arvata. Ning tõesti, on siis asi peategelaste tasemel näitlejatöödes või žestide selguses, kuid vaikuse mõistmisega probleeme ei teki.