Mõned aastad tagasi vaatasin huvist omajagu kunstnikefilme, alates samuti 50ndatel van Goghist vändatud "Elujanust" kuni 2000ndate "Klimtini", aga ükski pole nii kaasahaarav olnud ning nii eredat kunstnikuisiksust loonud kui "Hobuse suu", olgugi et reaalse kunstniku kuulsuse põlistamise asemel on aluseks fiktiivne kirjandustegelane. Kunstnikest kõnelevad filmid jäävad liiga sageli kinni piinatud geeniuse traagikasse või, samavõrd halb valik, ekstsentrilise veidriku jaburustesse.
Jah, ka siinne peategelane, kunstnik Gulley Jimson on ekstsentriline, isekas ja geniaalne, kuid sealjuures ka elurõõmus, intelligentne ning lihtsalt tõbine vanamees, kes pidi oma tüdruksõpradelt helistamiseks penne näppama. Kõiki neid varjundeid mängis suurepäraselt välja Alec Guinness, kes oma pika ja mitmekesise näitlejakarjääri jooksul on mänginud veel näiteks Obi-Wan Kenobit "Tähesõdades" ning Hitlerit 73. aasta filmis "Hitler: The Last Ten Days". Energiat mehel jagub, terve ekraan on teda täis. Ning kuldmehikesele kandideerinud screenplay´gi on siin tema kätetöö.
Filmi aluseks on Joyce Cary samanimeline raamat, mille peategelase prototüübiks oli kuuldavasti Walesi luuletaja Dylan Thomas. Väljend "to hear sth from a horse´s mouth" tähendab midagi algallikast, vahetult kuulma, ning sobib hästi iseloomustama Gulley Jimsoni otsekohest käredavõitu väljendusviisi. Dylan Thomast pole mul au olnud kohata, kuid mulle meenutas mööda Londoni tänavaid kakerdav ning vaheldumisi hullumeelset loba ja klassikalist luulet suust välja ajav Jimson meie head Erkki Hüva.
Imbd-is on tema kohta ekslikult kasutatud väljendit "self-destructive", millega küll ei tahaks nõus olla. Teist nii vitaalset vanahärrat naljalt ei leia. Samas olevat raamatu lõpp tunduvalt tõsisema noodiga lahendatud kui filmis.
Nii-nii. Aga millest siis ikkagi juttu tuleb ja kas kunsti ka näeb?
Tegevuse alguses vabaneb Jimson vanglamüüride vahelt ning astub kohe oma pahelisele teele tagasi. Talle on saatjateks vaimustunud nooruk Nosey ning koknist praktilise meelelaadiga baaridaam. Paar küsimust, mis filmi jooksul lahenduse leiavad, on - kuidas vanalt tüdruksõbralt tema aktimaal kätte saada ning kust leida üks puhas sein, mille peale maalida. Nende hankimiseks ei kohku Jimson millegi eest tagasi ning mõnedki sümpaatsed, kuid ignorantsed inimesed kannatavad kahju.
Filmi jooksul on päris palju artworki näha. Kogu selle kenadusega sai hakkama briti kunstnik John Bratby, kes olevat viljelenud "köögikausi realismi" ( kitchen-sink realism ), mis nii ajaliselt kui stilistiliselt langeb enam-vähem kokku meil ja mujalgi NL-s toona levinud karmi stiiliga. Filmis nähtud maalid on muidugi pigem Jimsonist kui Bratbyst lähtuvad, kuid pintslitöö ja värvikasutus on siiski autori omad.
Kunsti põlisest problemaatikast puudutab "Hobuse suu" enim põlvkondade (Jimsoni isa oli akadeemiline maalija) ning sotsiaalsete klasside vastandumisi (jõukas tellija, vaene maalija).
Nii et soovitan vaadata - kena film kõigile kunstihuvilistele. Ja ühe vanakrõbist lõuendimaalija elu kujutavate ohtrate linateoste taustal võib talle täispunktid küll anda. Nutikad dialoogid, andekas näitlemine ja hea kaameratöö võiksid meelitada neidki, keda eluloo- vai kunstifilmid harilikult ei paelu.
Ning lõpuks, kui Jimsoni prototüübiks ikkagi Dylan Thomast lugeda, siis paar rida temaltki, mis võtavad kunstniku elufilosoofia paremini kokku kui kogu see eelnev targutamine: "...Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse, / vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes, / märatse, märatse valguse surmale vastu."
Jimson katsub kena pildi mõtet seletada:
"Thirty seconds of revelation is worth a million years of know-nothings."
"Oh, who lives a million years?"
"A million people in every 12 months."
No comments:
Post a Comment