Ivan Võrõpajevist oli veidi juttu juba varasemas postituses, seoses noorte vene režissööride lühifilmide kogumikuga "Короткое замыкание". Siin aga tahaksin teda veidi lähemalt tutvustada ja anda ülevaade tema kahest täispikast mängufilmist "Eufooria" (2006) ja "Hapnik" (2008).
Ivan Võrõpajev on sündinud 3. augustil 1974. aastal Irkutskis. 1995. aastal lõpetas sealse teatrikooli, misjärel töötas näitlejana ühe hooaja Magadani teatris ja kaks hooaega Kamtšatka komöödia ja draama teatris.
1998. aastal asutas Irkutskis teatristuudio "Пространство игры". Samal aastal jätkas ka õpinguid sealses Žukini-nimelises kõrgemas teatrikoolis, lõpetades selle draamateatri lavastaja erialal. 1999.-2001. a oli seal ka õppejõuks.
Praegu elab ja töötab Moskvas. Oma näidendite poolest laialt tuntud ka Euroopas, kus neid on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Filmirežissöörina on tema arvel kaks täispikka mängufilmi:
1. "Эйфория" (2006) / "Eufooria" (2006)
Venemaal olles sõitsime kord linnalähibussiga ühte pisikesse kolkasse. Olime juba jupp aega loksunud, kummalgi pool paistsid aknast vaid mustmullavööndi viljakad põllud, nii kaugele kui silm ulatus. Siis seisis tee äärest veidi eemal hall külgkorviga mootorratas, mille najal üks mees rahuga suitsu tõmbas. Seejärel jälle põllud.
Venemaa avarus on peaaegu klišeeks muutunud, kuid ometi ei tunne seda enne, kui ise kohal pole käinud. Või seda Võrõpajevi filmi vaadanud. Sest just taolise kaadriga linateos algabki. Linnulennulist vaadet kasutatakse läbi kogu filmi, õõtsudes edasi ja tagasi üle viljapõldude. Silmapiir on suhteliselt kõrgel, avaruse loob lõputu viljakas maa, mitte kerge taevaring. Üle põldude ristleb vene teede mõistmatu võrgustik.
Heli on filmis minimaalne, rahvalik lõõtsamäng. Tegelased ja tegelikult sündmusedki nii lihtsad, et tekib küsimus, milleks neist üldse rääkida? Aga Võrõpajev räägib. Ja nii ilusti, et hakkab valus. Ei teagi mispärast.
Palju on venelikku, mis euroopa vaatajale ehk võluva eksootikana mõjub. Ometi pole see peamine. Peamine on tema filmide lõputu elujaatus - inimesed, kes julgevad elada, isegi kui see tähendab elust loobumist.
Valikuid on rohkem, kui võiks arvata...
2. "Кислород" (2008) / "Hapnik" (2008)
Võrõpajevi filmid on moodsad. Nad ei ole naivistlikud kostüümidraamad või tobenaljakad komöödiad, mis vene kinole mõeldes ehk esimesena silme ette tulevad. Nad räägivad vene noortest, kes praegu täidavad Piiteri ja Moskva tänavaid, külade bussipeatusi ja poeesiseid ja kes filmidesse vaid haruharva jõuavad.
Tunda annab ka Võrõpajevi teatritaust - tema filmide tugevad dialoogid, vahendite minimaalsus. Siin aga on tegu lausa luulega, tiheda, lüürilise ja rütmilise tekstiga.
Räägitakse lugu noortest armastajatest, kes astuvad piibli kõigi 10 käsu vastu. Ei teagi, kas nad on eksinud või ise ohvrid, kes ühiskonna ahistavate piiride vastu võitlevad.
Igatahes on tegu kaunima romantilise filmiga, mida üldse olen näinud. Ja ka teostuselt ühe põnevamaga. Palju kasutatakse erinevaid tehnilisi vahendeid, mängitakse kujundlikkuse ja maagilise realismiga.
Ja Ivan Võrõpajev ise:
