"Phantom of the Paradise" / "Paradiisi fantoom" (1974)

Üks väga tipp-topp vaatamine-kuulamine Brian De Palma käe alt, mis näitab kõigile näosaate fännidele, kui mitmekesiselt, mitmetasandiliselt ja mitmekordselt võib paroodiat teha. "Paradiisi fantoom" keskendub muusikatööstuse hirmude ja himude naeruvääristamisele "Ooperifantoomi" võtmes, kuid leidub viiteid mitmetele teistelegi klassikalistele kino- ja kirjandusteostele. Naispeaosas särasilmne ja ööbikuhäälne Jessica Harper. Fantoomina, kes "kurja kavatseb, kuid korda saadab head" William Finley.

Noor helilooja Winslow kirjutab rokk-ooperit Goethe "Faustist". Sellest huvitub muusikatööstuse hall kardinal härra Swan. Winslow elutöö varastatakse kõige alatumal kombel, lihtlabase valega. Järgneb kiire allakäik, kuid Winslow osutub kõvemaks pähkliks, kui kurjad muusikaprodutsendid aimata oskavad ning peagi hakkavad saabuma tervitused teisest ilmast.

Surematu muusika ümber moodustub armu, viha ning kättemaksu kolmnurk mehest, kes selle kirjutas, naisest, kes seda laulis ning tüübist, kes selle varastas. 

Musa ja laulud on mõnusalt funkid, kogu asja disain väga 70ndad ja väga retro, silmal kohe kena vaadata, ning huumor läheb õigesse kohta ega ole oma sihtmärke kaotanud tänapäevagi kontekstis (pigem on muusikamaailma tipud muutunud veelgi enam saatanlikult kättesaamatuteks). Tasub vaadata-kuulata!

"Приключения Тома Сойера и Гекльберри Финна" / "Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused" (1981)

Kostüümidraama kõige pisematele. Stanislav Govoruhhini ekraniseering Mark Twaini armastatud seiklusraamatutest. Vaatasin, et erinevatel saitidel on filmi hinnang täitsa kobe, enamasti 7-8/10. Kommentaaride põhjal tundub, et see hinnang tugineb eelkõige a) nostalgiale - nüüd juba täiskasvanud vaataja veetis selle saatel oma lapsepõlve b) mööndustel "oma aja" suhtes - 1980ndate kontekstis on tegu siiski suurstuudio (Odessa Kinostuudio) produktsiooniga, mis sai korraliku rahastuse, pika produktsiooniaja ning ohtralt erinevaid võttepaiku. c) üks korduvaid märksõnu on ka "hästi tabatud atmosfäär" - vaataja kinopoisk´is kirjutab: "nõukogude filme (nt "Sherlock Holmesi") vaadates ei kahelnud ma kordagi, et vot sellised need prantslased, ameeriklased jt ongi /.../ ning siingi pole mul kordagi tekkinud kahtlust, et Ameerika oleks võinud olla teistsugune."

Mnjah. Mul nüüd isiklikku nostalgiat selle filmiga lapsepõlvest ei ole, ka ei pane südant kiiremini põksuma aeg-ajalt värvi vahetav nõukogude kvaliteediga filmilint, mis päikseliselgi suvepäeval saturation´i 0-i suudab keerata. Mis atmosfäärilisusesse puutub, siis ei Mississippit kehastav Dnepr, Abhaasia liivakoopad ega nõrk keeletoimetus (vt ka pilte allpoolt) vasta mu ettekujutustele Ameerika Lõuna lämbetest väikelinnadest.

Filmi mahub suurem osa Tomi ja Hucki seiklustest - alates tüütust planguvärvimisest, mis siiski kasumlikuks äriks õnnestub pöörata (kursiga 1 ruutmeeter roti/õuna/maiustuste vastu), kuni kohtunikutütre Beckyga kurameerimise ja Indiaani Joe traagilise lõpuni. Tom ja Huck - küll erinevatest sotsiaalsetest klassidest, kuid ühise seiklusjanuga jõnglased - sekeldavad linnas ja maal, jõel ja metsas, ammutades inspiratsiooni ohtratest indiaanlaste lugudest. Saatjaks täiskasvanute mõistvad peavangutused, ohked ning jutustaja (Twaini/Govoruhhini) soe huumor.

Võibolla taustaks mõne sõnaga ka Mark Twaini harukordsest positsioonist Suurel Kodumaal. Ilmselt populaarseima USA kirjanikuna alustati 1958. a tema 23-köitelist kogutud teoste väljaannet, esmatiraažiga 300 000 eksemplari. Tema teostes leiduv sotsiaalkriitika USA rassismi, imperialismi ja kapitalismi vastu, mida siingi filmis peetakse paslikuks rõhutada, sobis hästi nõukogude diskursusega. Kui eelmainitud külgi Twaini nõukogude tõlgendustes liigagi rõhutatakse, siis ameerika kirjanduskriitika vaatas sellest pikka aega mööda, tunnustades teda kui suurt humoristi, kuid vältides tema satiirilisema külje käsitlusi. Mõlemal pool Raudset eesriiet oldi rahul.

"The Work of Director Michel Gondry" (2003)

Umbes nelja tunni jagu kõikvõimalikku materjali, mis Michel Gondry käe alt välja on tulnud - musavideod, reklaamid, sõpradele tehtud animatsioonid, intervjuud, "katsetused", varased lühifilmid jne, jne. Materjali süvafännidele ühesõnaga. Valik on eklektiline ning ehkki plaatidele on sattunud nii mõndagi säravat, tuleb selleni jõudmiseks siiski hea hulk tuhmimat kraami läbi nämmutada. Toimetaja käsi oleks võinud siinkohal karmim ja karvasem olla. 

Mitmed asjad on huvitavad tema hilisemate töödega seoses - näha on mingeid ideede algeid, tehnilisi katsetusi, läbivaid teemasid. Gondry´ ja tema kaastööliste kommentaarid, mis kogumiku mahust u veerandi moodustavad, pakuvad sissevaadet tema töö köögipoolele. Osa neist teadmistest jääb siiski Gondry kange prantsuse aktsendi hammasrataste vahele. Südamlikud on ka stseenid, kus neurootiline ja komplekside küüsis vaevlev Michel Gondry oma ema kõrval istub ning lapsepõlve meenutab.

Gondry lühivormidele on omane liikumine (kaamera pöörleb, libiseb, kiirustab, kallutab, jälitab...) ning loominguline lähenemine erinevatele tehnikatele - nii mõnelgi juhul on kahe lihtsa elemendi kombineerimisel või mõne loomingulise protsessi teistpidi pööramisel saadud ootamatu ja huvitav tulemus. Visuaalsete kujundite pool paistab eelkõige jõudu ammutavad Gondry´ alateadvusest, alates lapsepõlve hirmuunenägude elementidest kuni täiskasvanulike fantaasiate ja freudistlike hirmudeni. Muidugi on iga (muusika)video ka konkreetse artisti nägu, kellega Gondry koostööd teeb, kuid nagu muusikud isegi intervjuudes tunnistavad, on Gondry paras pedant ja diktaator võtteplatsil ning all in all on lihtsam end tema juhendamise alla usaldada - niikuinii kukub järjekordne kuldmuna välja (täiesti irooniavabalt, kusjuures).
Neile, kes siiski samavõrd mahukat filmiõhtut ette võtta ei viitsi, mupoolsed soovitused juutuubi linkide vormis:

Lühifilm "One Day" (2001) sitajunnist, kes oma omanikku jälitama asub ning mõrvakatses süüdistab.

Video Becki loole "Deadweight", kus kõik toimub äraspidimaailmas.

Üks paljudest The White Stripes´ile tehtud videodest. Live action filmikaadrid piksilleeriti ja tehti neist legoanimatsioon.

Gondry oli pikaaegne koostööpartner ka prantsuse bändile Oui Oui - siin nende video loole "Ma Maison", kus sebivad ringi inimmutukad.

Gondry kogus algklassides tuntust sellega, et leiutas efektiivse mootuse palja naise joonistamiseks.

"Is the Man Who Is Tall Happy?" / "Kas pikk mees on õnnelik?" (2013)

Internetti pidi kolades ja filmi kohta lugedes torkas silma, et nii poolt- kui vastuargumendid revüst revüsse kordusid. Vastasleer kirus Gondry puist prantsuse aktsenti, omistas talle nartsissismi ning pidas ta animeeritud joonistusi lapsikuteks, Chomsky mõtteid liigselt lihtsustavateks ning üleüldse segavateks. Pooldajad seevastus ülistasid ta julgust, eksperimentaalsust ja fantaasialendu. 

Omamoodi õigus on kummalgi poolel, üks ootas lihtsalt filmilt enam Chomsky mõtete vaba väljendust, teine Gondry´ tuntud maagilist realismi. Lõpliku tulemuse huvides pidid teatud järeleandmisi tegema mõlemad.

Gondry viib läbi seeria intervjuusid lingvisti, filosoofi ja poliitilise aktivisti Noam Chomsky´ga. Kas iseloomulikust kärsitustest, ettekavandatud stsenaariumist või filmi paratamatult piiratud aja survest tulenevalt on Gondry intervjueerimisoskused pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Siia-sinna hüplevad küsimused, kohatud katkestused ja ootamatud teemavahetused (sealhulgas nt üldfilosoofiliselt isiklik-valusale ja vastupidi), vaheduvad reflektiivsete heietustega Gondry isiklikest raskustest ja valikutest filmi tegemisel, monoloogidega imetlusest Chomsky vastu ja mälestustega lapsepõlvest. See on kahemehe film. See on väga kaleidoskoopiline intervjuu (mis omamoodi täitsa sobib Gondry´ joonistusstiiliga), kuid kes Chomsky ideede tervikkäsitlustega tahab tutvuda, suundub pigem raamatukokku kui videlaenutusse. Aga-aga...

Kõigist neist mööndustest ja välisest veetlusest hoolimata on filmi juures teisigi küsitavusi. Olles isegi nii Chomsky kui Gondry austajate ridades, ei pea ma nende kahe kombinatsiooni siiski eriti õnnestunuks. Tundub, et filmi vaevab infoküllus. Seda võiks ning peaks vaatama vähemalt kolmel korral - kinnisilmi, kuulates vaid heli; tummalt, jälgides vaid visuaali - kuidas miski on tehtud, millised metamorfoosid meediumide ja kujundite vahel toimuvad jms - Gondry analoogtehnikas eksperimentaalfilm on juba puhttehniliselt huvitav. Ning siis lõpuks neid kaht poolt kokku pannes. 

Gondry animatsioon ei ole lihtsalt Chomsky teksti illustratsioon. Käsikirjaliste lõikude ning matemaatika ja füüsikaõpikutest nähtud skeeme meenutavate struktuuride vahele mahub ka omajagu kunstilist sümbolismi, mängulisust ja autori omapoolset tõlgendust. 

Kord Vestman all, kord Piibeleht peal...mulle tundub, et omavahelist mõistmist ja sümbioosi, mis viiks mingi uue kvaliteedi tekkeni, sellest filmist ei leia. Chomsky mõtted on lihtsad ja säravad, Gondry visuaal paeluv, kuid kord domineerib üks, kord teine, õnneliku keskteeni jõudmata.

Gondry visuaalidesse uppunud Chomsky.

"Only Lovers Left Alive" / "Armastajate igavene elu" (2013)

Enam-vähem ideaalne sügisfilm - melanhoolne, kõdu järele lõhnav, kena viimistletud visuaal, hillitsetud dialoogid (enamasti filosoofilist ja/või iroonilist laadi) ja lõputu hämarus. 

Jim Jarmusch on stiilne ja sisekaemuslik režissöör. Ta ei ole massidele, kuid need, keda ta võlub, jäävad temaga. Nüüd on vanameister avastanud vampiirilugude žanri, mida käsitleb kahe maailmatunnetuse - tänapäevase kiirustava-pealiskaudse-hetkelise ja vampiiride igavikulise-poeetilise-romantilise - kohtumisena (veidi nagu "Surnud meheski"). Vampiirid on tänapäeval jälle, või endiselt, kuum teema, mida saab esitada nii tiinekate coming-of-age loona kui omamoodi superkangelaste, ühiskonna üle valvavate üliolendite vormis. Klassikalise kunstilise teksti kaks kandvat elementi, surm ja armastus, on neis ju by default olemas. Kumba äärmusesse need siis skaalal hillitsetud õhkamisest seksi ja vägivallani kalduvad, on juba iga meistri enda kätes.

Siiski, mulle tundub, et klassikalisemate vampiirilugudega võrreldes toob Jarmusch oma tegelastele oluliselt juurde psühholoogilist momenti, mis mõjub värskendavalt ja inimlikustavalt. Mingid vampiiriks olemise füsioloogilised aspektid, noh, et kust süüa saada näiteks, on tal lihtsalt ja loogiliselt lahendatud, samas kui olemise talumatu kergus, aastasadadega kuhtunud tüdimus ja üksildus, on loos esikohale tõstetud.

"Igavesed armastajad" Eve ja Adam kohtuvad taas üle aja ja ruumi. Oma olemuselt on nad vastandlikud - Eve kerge, hele, positiivne, uudishimulik; Adam tume, raskemeelne, skeptiline, koguni suitsiidne - see, ja nende nimemaagia annab sellele kohtumisele justkui mingi erilise, kosmogoonilise tähenduse. Armastajad tegelevad selliste normaalsete asjadega nagu diivanil vedelemine, lugemine, musitseerimine, mööda linna hulkumine, söömine ja armatsemine. See võtab muide lõviosa filmist. Lõpus liitub nendega Eve õde Ava, kes oma nooruse ja tormakusega veidi segadust tekitab, kuid enne paksemat pahandust tänavale visatakse. Lõpus on veel paar murepilvekest, kuid üldiselt selline rahulik ja idülliline argielu.

Eve ja Adam on ülimalt urbaniseerunud vampiirid, kes ei konuta kuskil metsade keskel lossis, vaid elavad maailma suurlinnades. Olulisim koht filmis on öisel Detroitil, milles on leitud tõeliselt kauneid võttekohti ja, eem, ajastuvaimu. Tuues paralleele projektiga "Mitte-Tartu", võiks siinset Detoriti nimetada "Mitte-Detroidiks" - äärelinnad, varjatud aarded ja hüljatud hiilgus. 

Kiitmata ei saa jätta ka öiste väljasõitude taustaks kõlavat muusikat, samuti üksildast, sünget ja rokkivat, mis möödunud aastal Cannes´is ka soundtracki auhinna noppis. 

Aga, hoolimata iga hetke viimistletud stiilsusest, on sisu enam kui kahetunnise filmi kohta vähevõitu. Adam ja Eve on kui Kulturträger´id, kes ei liigu niivõrd ruumis, kui ajas, kandes olnut läbi asjade ja mälestuste tulevikku. Asjade nostalgiat, igasugu lähivõtteid raamatutest ja pillidest, ajalooliste suurkujude nimede helde pillamine, kellega "omal ajal" läbi käidi, ning nende asjade ja väärtuste kaduv hiilgus tõuseb filmis keskseks. Kummatigi tundub mulle, et seda kõike on liiga palju.

Teate neid tädi Helmi kortereid, kuhu 1970ndatest on järjest igasugu armsaid nipsasjakesi kuhjunud, igaühel oma koht all ja mälestus taga, muutes Helmi korteri showcase´iks viimase 50 aasta kultuuriloost? Noh, Adamit ja Eve´i ümbritsev ruum on midagi taolist, ainult et periood, mida seal näha võib, ulatub sajandite taha. 

Samas ei tähenda see kaasaja eiramist - "muistsete" käitumistavade ja etiketi kõrvale mahuvad nutitelefonid, moodsa transpordi ja haiglasüsteemi tunnustamine, kui ka mitte selle väärtustamine. 

Ilus fantaasiafilm vampiiridest, kes kasutavad igavikku armastuse, enesearenduse ja vaikse olesklemise huvides. Nii normaalselt käituvaid hambulisi polegi varem näinud.