"Морозко" / "Külmataat" (1964)

Mõnusalt jahe film vene muinasjutufilmide meistrilt Aleksandr Roult. Kuna siin blogis Rou esimest korda jutuks tuleb, siis veidi ka biograafilist tausta, mis tema puhul eriti põnev on. Nimelt oli Rou isa poolt iirlane (Rowe). Insener Artur Rowe tuli 1905. a Venemaale, abiellus siin kreeklannaga ja aasta hiljem oli neil poeg Aleksandr. Kas siis sajandialguse tormiliste arengute või lihtsalt koduigatsuse tõttu läks Artur 1914 Iirimaale tagasi, jättes pere Venemaale maha.

Pärast seitsmeaastast kooli jätkas Aleksandr õpinguid majanduse ja tööstuse tehnikumis, töötas selle kõrvalt veidi agitteatris ning läks lõpuks üle Tšaikovski-nimelisse kinokooli, lõpetades selle 1930. a. Režissööridebüüdi tegi ta 1938. a filmiga «По щучьему веленью». 

Rou filmid põhinevad sageli vene muinasjuttudel, firmamärgiks muljetavaldavad eriefektid,  igasugu jaburad tegelased ning üldiselt ka korralik rahaline toetus kõige selle kvaliteetseks teostamiseks.

Erandiks pole seegi, Rou loomingus pigem hiline film. "Külmataat" räägib loo vaeslaps Nastjast, kes elab oma tuhvlialuse isa, kurja võõrasema ja selle laisa tütrega. Ühel päeval kohtub Nastja vapra ja ilusa Ivaniga, kes aga ema poolt hellitatuna on üsna ennasttäis tegelane. Noorte armastuselugu saadavad kaval Seenevanake, kes Ivanile õpetust annab, kamp röövleid, kõndivad puud, kuri Baja-Jagaa, võõrasema intriigid oma tütre mehele saamiseks ning loomulikult heasüdamliku Külmataadi abi. 

Siia mahub kõike, mida ühelt healt lastefilmilt tahta - laulu, tantsu, nalja, ootamatuid pöördeid ning põnevust. Tempokas ja lustlik vaatamine folkloorse kostüümidraama vormis. Head on hästi-hästi lahked ja ilusad ning pahad hästi-hästi kurjad ja koledad.

Filmi vastuvõtt omal ajal oli vastandlik - Tšehhoslovakkias sai sellest koheselt klassika, mida aastavahetuse paiku vaadata, USA vaatajad pidasid seda aga üheks viletsamaks nõukogude filmiks. Poolehoidu leidis vaid kuri võõrasõde, kes hea mehe ja pere majandusliku kindlustatuse igatsusega positiivset eeskuju näitas. 

"Пуговица" / "Nööp" (1982)

Et positiivse noodiga see Tarassovi lühifilmide maraton lõpetada, siis siin tema 80ndate animatsioon "Nööp". Sisuliselt on tegu äraspidise pygmalioni-looga. Noor kunstnik imetleb oma armastatu portreed. Et aega parajaks teha, tahab ta endastki pildi maalida, kuid - oh häda - nööp kukkus eest ära. 

Nüüd astubki endine realist saatusliku sammu popkunsti radadele ja maalib endale ette särava teksanööbi. Ühe väikese valge vale kõrvale asub teinegi ning peagi on tema ees särvavvalge naeratusega läänelik noormees, otse USA moeajakirjade kaantelt. Kunstniku õuduseks ärkab maalitud noormees ellu ning üritab üle võtta tema elu ja armastust.

Mulle meeldis, kuidas objekti-subjekti suhte hägunedes hakkas muutustega kaasa mängima ka visuaalne pool. Kord nägi  vaataja  toimuvat kunstniku, siis jällegi läbi maali maailma. 

Meeldis ka kerge, prantsuspärane viisike, mis kogu lugu saatis ja andis sellele õhulise, isegi romantilise varjundi, mis pehmendas valdavalt mustvalge pliiatsioonistuse tehnikas loodud animatsiooni karmust.

Ja kolmandaks meeldis argiste pisiasjade ja suurte mõtete paratamatu läbipõimumise ning kohati põrkumise kujutamine. Nt tüütu kärbes, kes korduvalt juhtis noormehe mõtted eemale armastatu juurest ning kaotsiläinud nööp, mis segas teda kunstiteost loomast. 

"Ei meeldinud" sektsiooni polegi suurt midagi panna, peale eelpool mainitud liigse naiivsuse (maitse asi), kohustusliku Lääne tarbimisühiskonna kriitika (tänapäeva maailma vaadates isegi õigustatud ... samas 80ndatel olid ju kiirmood, teksad jms midagi positiivset ja ihaldusväärset) ning tõsiasja, et Tarassovil on paremaidki teoseid. Siiski tip-top mults.

 

"Приключения медвежонка Садко" / "Karupoeg Sadko seiklused" (1990)

Ühe targa andmebaasi järgi olevat see "humoorikas reklaamfilm". Huumori-pretensioonidest sain ma aru, kuid millisele publikule või mida see just reklaamima peaks, ma küll ei tea öelda.

Tarassovi selgepiirilisest kosmosegraafikast pole siin hõngugi, on hoopis ebaühtlasema joonega, karikatuursed pildid. Umbes nagu "Saatuse iroonia" alguse animatsioonis, mis samuti Tarassovi tehtud. Reklaamkaadrid Venemaast on peamiselt live-action võtted loodusfilmidest või postkaardilikud pildid kuulsamatest ehitistest.

Ühes euroopa linnas, kirjade järgi otsustades Saksamaal, ärkab ellu karupoeg Sadko. Mõmmi võlub endaga ühe mänguasjapoe akna pealt kaasa võluva matrjoška ning üheskoos otsustatakse sakslased Venemaaga tutvuma kutsuda. Läbi sõidetakse kõik kliima- ja ajavööndid Piiterist Kaukaasia, tundra ja Kaug-Idani. 

"Huumori" poolt esindab siis nt Vaskratsanik, kes turistidega õlut libistab, bikiinides ja päikseprillidega Matrjoška kaatrit juhtimas jmt traditsiooniliste tegelaste kõrvutamine kaasaja standarditega. 

Mis mind aga kimbatusse ajas, oli see, kui ebameeldivana turiste (ja mõneti ka Venemaad näidati). Sakslased (teismelised armastajad, rahaahned penskarid ja tüse napsusõber) tegelesid Venemaal peamiselt hea ja parema sisseajamisega. Kui reklaam on euroopa publikule suunatud, siis kes tahaks sõita riiki, mis neid selliste ksenofoobsete stereotüüpide kaudu kujutab?

Teiseks torkas silma ebasõbralik vastuvõtt Vene poole pealt - piirivalvurid, hotelliomanikud ja kõiksugu muud kohalikud olid külalislahkusest kaugel. Siis aga hüppas välja karupoeg Sadko ning kõik olid "omad". Paratamatult jäi mulje, et saatjata Venemaal reisimine oleks paras katsumus.

Võibolla on see siis ikkagi vene publikule mõeldud filmike, kuid eneseuhkust ei peaks see tõstma neilgi. Mingi jama. 

Nimemaagiast aga nii palju, et Sadko oli vene bõliinades legendaarne seikleja, kaupmees ja muusik (gusli mängija). 

Lõppu paar pilti sellest, mida Venemaa pakub:

 Saksa penskarid kaaviari vitsutamas.

 Mmm, kaukaasia veinid...

Noored sovetskoe šampust timmimas.

Kohalikega tantsu vihtumas.

"Возвращение" / "Naasmine" (1980)

Vahepeal vaatasin ära veel viimased arvutinurka kogunenud Tarassovi animatsioonid. Kaugeltki mitte kogu tema senise loomingu režissöörina, kuid olulisemad teosed ehk ikkagi. Oli üsna eriilmelisi filme, kuid armastatuimaks teemaks siiski mõne ulmeteose või -süžee tõlgendamine, eelistatavalt sotsialistliku moraalivarjundiga. 

Tema tehnilisi võtteid ja eeskujusid on siin varemgi kuigivõrd arutatud, kuid öelda, et tegu on Nõukogude Liidu George Dunninguga, oleks siiski liiga lihtne. Tarassovi multikates vahelduvad sageli fotod või live-action filmiklipid joonistatud animatsiooniga, tegevust näidatakse ootamatute nurkade alt, peegeldustena, esineb veidraid metamorfoose ning ikoonilisi Lääne kultuuri sümboleid (Miki-Hiir, pilvelõhkujad, teksad, jms).

"Naasmise" teemaks on koju ja lapsepõlve naasmise igatsus kõrvutatuna kosmose üksilduse ning mehaanilisusega. Kosmoselaeval "Baldai-T614" algavad tehnilised probleemid. Maa juhtimiskeskusest soovitatakse kosmonaudil enne keerulist maandumisprotsessi puhkama heita. Mees aga ei tahagi enam ärgata, sest magusad unenäod kannavad ta koduste päevalillede ja talude keskele. 

Juhtimiskeskusesse tuleb nõu andma noormehe vanaisa, terase pilgu (ja rohkete ordenitega) vanamees, kes soovitab kosmonaudi äratamiseks laeva nina Maa poole pöörata.

Mulle meeldis. Oli ilus, ning vahelduseks kosmoseajastu hurraa-optimismile kauguste võitmise üle, seadis pigem need projektid küsimärgi alla. Kas ja milleks sinna ronida, kui kõik oluline on siingi olemas.

Ajatu teemaga ajastuomane film. 

Lõppu paar pilti kosmonaudi unenägudest:

"Вперед, время!" / "Marss edasi, aeg!" (1977)

Võidukas ja positiivne propagandamults ("film-fantaasia") Vladimir Tarassovilt, mis miksib sajandialguse avangardi 70ndate popiga. Tulemuseks visuaalselt kena, kuid hüplik ja oma 70ndate kontekstis põhjendamatu optimismiga ka ebausutav lühifilm.

Kasutatud on Aleksandr Rodtšenko plakateid, arhiivifotosid, sotsialistliku maalikunsti taieseid ning kõik see ülevalatud Tarassovi värvikireva stilisatsiooniga. Kinopoisk.ru andmetel on see seni kõige hilisem Majakovski ekraniseering (kokku on u 20 filmi ja multifilmi, mille üheks "stsenaristiks" teda pidada võib, ei teagi, kas seda on siis palju või vähe).

"Marss edasi, aeg!" on ülesehitatud kronoloogiliselt - revolutsioonisündmustest Venemaal II maailmasõja ja tulevikku kuuluva kapitalismi purustamiseni. Üldmeeleolu oli siiski lüüriline, Majakovskit lugeva jutustaja hääl mahe, nimilugu unistav ning, vähemalt minu jaoks, luuletuste vaimuga vastuollu langev. Lisaks on Majakovskile iseloomulikud väga täpsed kujundid, luule nagu löögirusikas, konkreetne ja terav. Siin oli aga liiga palju popkunsti vormiloogikast tulenevat ilutsemist, mis samuti filmi väärtust mu silmis kahandas. Samas leidus ka mõningaid õnnestunud ja loomingulisi teksti visualiseeringuid.

Tehniliselt on siin Tarassov oma tuntud headuses, kuid mitmed teised, terviklikumad ja omanäolisemad filmid, mille režissööriks ta on olnud, on minu arust õnnestunumad. Huvitav katse siiski - muuta Majakovski pool sajandit hilisema massikultuuri osaks.

"Блэк энд уайт" / "Black and white" (1932)

Veidi varast nõukogude propagandat. Aluseks revolutsioonipoeedi Vladimir Majakovski samanimeline luuletus, mida eesti keeles võib lugeda Felix Kotta tõlkes. Film on mustvalge, helita (interntetis leiduval versioonil on taustaks mingi dzässpala, mis täitsa hästi siia sobib) ning kõigest paar minutit pikk. Režissööride kohta ei tea midagi öelda, vaatasin nende filmograafiaid ja paistab, et mõlemil oli pikk ja viljakas loomeperiood. Hiljem tegid peamiselt lastele suunatud multifilme, mida üllatavam on see 30ndate jõuline propagandapurse. 

Film räägib neegrite raskest elust Ameerikas. Majakovski luuletusega on sel peale pealkirja üsna vähe ühist, õigemini on luuletuse üldteemat laiendatud, tuues sisse ka näiteks religiooni silmakirjalikkuse ja kõikvõimalikke mustadele tehtava ülekohtu näiteid (piitsutamine, vangla, elektripostide otsa poomine...). Majakovski teos seevastu oli ühe uksehoidja Willy isiklik mõtisklus raskest elust (kirjutatud 1935.a Havannas).

Moraal on neil aga ühine - nagu Majakovski võidukalt teatab: "...Kust neeger võis teada, et küsimust sellist suudab lahendada Moskvas Komintern", nii vilgub ekraaniligi Punane väljak ja Lenini mausoleum.

Ei oska midagi arvata tast - selline tüüpiline, tänapäeva vaatajale obskuurne propaganda. Mõningad üsna mõjuvad kaadrid küll olid, kuid kuri kapitalist oli ikka samasugune, nagu teda toonastel postritel ja mujalgi kujutati.
No ma annan talle 2/10 (mõne hea kaadri ning ajastuehtsuse eest). Polegi ühelegi filmile veel 2 andnud.

"Корова" / "Lehm" (1989)

Aleksandr Petrovi lavastajadebüüt/režiikursuse lõputöö. Kandideeris järgmisel aastal ka Oscarile (üldse on Petrov parima lühianimatsiooni kategoorias kuldmehikesele kandideerinud neljal korral ja võitis selle 2000.a "Vanamees ja meri" eest).
"Lehm" on kõige realistlikum vene külaelu kujutav multikas, mida näinud olen. Õhustik luuakse väheste, kuid valitud detailidega - tühijavõitu talutare, pidevalt möödakihutav rong, kärbsed lehma silmas ja klaasil, vanamees, kes läheb lehma müüma ja järgmise hommikul jommis peaga koju jõuab...

Aluseks Andrei Platonovi samanimeline jutustus.

Lehma lugu jutustatakse läbi poisikese silmade, kes sõbrustab lehma ja tema poja, vasikaga. Paraku müüakse vasikas lihaks ning lehma kurbust ei suuda ravida seegi, kui poisike end talle uueks pojaks pakub. Film veereb kiiresti oma lõpuni. Läbi saab ka poisi lapsepõlv, kes toitja ja sõbra kaotust raskelt läbi elab. 

Tugeva emotsiooniga lugu. Muidugi teostus veidi vähem meisterlik, kui Petrovi hilisematel filmidel, aga midagi ette heita ka pole. Talle omaseid unenäolisi metamorfoose on siin küll vähem, kuid raudteed kündev äke ja veel paar kohta mõjuvad seda teravamalt. Soovitan kõigil petrovi-sõpradel üles otsida.