"Dagen zonder Lief" / "Päevad ilma armastuseta" (2007)

Paistab, et kõigis Groeningeni filmides on keskne lapsemeelsuse ja täiskasvanutemaailma kokkupõrge, nendevahelised hämaralad, mõistmatus ja sünergia. Muutub vaid tegevuspaik ja rõhuasetus ("Sitt seis" ning räpaste onude keskel elav nooruke Gunther; "The Broken Circle Breakdown" ning oma lapse surma läbielavad vanemad; "Dagen zonder Lief" ja kakskümmend-midagi vanuseklassi initsiatsiooniriitused...). 

Hea teema tegelikult, see vajab uurimist-puurimist küll. Noorus ja vanadus on okei, mõistetavad ja muretud, täiskasvanutemaailm aga midagi hirmutavat ja ebamäärast. Nagu viimases Vikerkaares Martin Luiga sedastas: "...elamise kunst on just selles, kuidas poisikesest otse vanameheks saada."

Mustaks Kellyks kutsutud iludus naaseb New Yorgist unisesse belgia väikelinna. Tema endine armastus elab rahulikku pereelu naise ja lapsega, teine vana sümpaatia on oma pruudi tuhvlialune, kolmas on enesetapu teinud, neljas säilitab mõneti juba groteskset nooruslikkust ühe kõrtsi omanikuna. Mis neid inimesi seob, peale ühise mineviku? Ega suurt midagi. Ja kas neist ühistest pidudest, mälestustest, sebimistest piisab, et midagi püsivamat ja küpsemat ehitada?

Algul paistab, et ega ikka ei anna küll, mört on ammu kuivanud ja keegi varastas kivid ka ära. Nii umbes viimase kümne minuti jooksul aga Groeningeni meel muutub ja kõik saab üllatuslikult (et mitte öelda põhjendamatult) korda. Väike näkki-hüppamine, roadtrip ja ühine pidu ning kadunud mehed lepivad oma naistega, naised meestega ja lapsed vanematega. Kõik on tasakaalupunktis, millest lugu algas, tagasi ja eluvalikutega rahul.

Kui mõnevõrra kunstlik looarendus välja jätta, on tegu üsna okeika filmiga. "Sitt lugu" ja "The Broken Circle..." on Groeningeni teostest seni siiski esikohal, kuid teise täispika kohta üks üsna kena rõhutatult realistlikus võtmes esitatud belgia väikelinnadraama.

"Mood Indigo" (2013)

Michel Gondry´ "Mood Indigo" on küll iga sünesteetiku unenägu (lõputuuride poole pigem luupainaja) - muusika, mida saab maitsta; tantsukäigus muunduvad jäsemed; raamatud tablettide kujul; päikesekiirtesse komistamine; varjude purukssõitmine; satikana põgenev uksekell, lõrisevad kingad jne, jne. Tema maailmataju on tunnetuslik, mitte kirjeldav ja üsna hästi õnnestub tal neid tajusid ka publikule edastada. Peamisteks abivahenditeks mitut sorti vanakooli eriefektid, eelkõige erinevad animatsioonitehnikad - piksillatsioon, nukufilm, joonisfilm. Kusjuures nendegi tehnikate vahel liikudes on ta teinud mitmeid üllatuslikke valikuid ja tõlkinud nt trikkfilmile omaseid mänge hoopis nukufilmi keelde.

Aga sisust. Sisuliselt on see üks ülimalt bourgeois´ armastuslugu. Alguses nenditakse, et "Colin oli piisavalt jõukas, et elada töötamata..." ning siis keskendutakse armastusele ja filosoofiale. Kui juhtub, et Colini armastatu haigestub ja raha otsa hakkab lõppema, on Colin segaduses ja katsub tööle minna. Paraku on kõik töökohad ühe inimliku inimese põhimõtete vastased. Niisiis algab allakäik, kus tegelaste elutraagikat saadab endisest pillavast elustiilist loobumine.

Suurt lugu nagu polegi. Samuti ei ilmuta tegelased erilisi arengumärke ja pole isegi teab mis sümpaatsed. Samas on viis, kuidas Gondry oma lugu jutustab sedavõrd kaunis, et lugu ise muutub teisejärguliseks. Samahästi võiks ta kalatöötlemistšehhi kuukvoote edastada, ma ikka vaataks suu ammuli tema maagilist realismi ja stiilide ning tehnikate segamist. 

Kunagi ammu olen Gondry´lt näinud "Uneteadust" (2006), millest mäletan samuti mingeid unenäolisi stseene ja kaltsuhobuse elluärkamist. See jättis üsna indie filmi mulje. Nüüd on aeg edasi liikunud, kuulsust ja võimalusi juurde tulnud ning kujunduses ollakse pillavamad. Ka on peaosades prantsuse staarid Romain Duris ja Audrey Tautou. Kohati on ehk detailirohkuse ja nutikusega liialegi mindud, silm ei jõua kõike haarata ja mõistus oma kohale asetada (algusminuteidki pidin mitu korda üle vaatama, et pealkirja screenshot´i leida - see oli ühele jahusele bepop´i plaadile kirjutatud). 

Aga neist pisivigadest hoolimata on tegu igati kauni kaasaegse sürrealismi näitega.

"Ex Drummer" / "Ekstrummar" (2007)

Üks trash-trash-trash-trash punk komöödia andetutest muusikutest. Belgia "Trainspotting" oma tempo, tegelaste elu- ja kõneviisi ning muusikakasutuse poolest. Ühisest kultuuriruumist tulenevalt haakub tugevalt ka eelmises postituses tutvustatud Groeningeni "Sita seisuga"

"Ekstrummar" pole tavamaitsele kindlasti "hea" film. See võib kas väga meeldida või vastikust tekitada, ükskõikseks vaevalt et jätab. Filmi sisenemine nõuab teatud meeleseisundit ning mingitki ühisosa vaataja ja "Ekstrummari" tegelaste vahel. Kui see ühine keel kord leitud, siis sitt kaameratöö, trashy muusika ja ropusuised flaamlased vaevalt enam häirivad.

Nagu pealkirjast aimub, on keskne protagonist ekstrummar ja kirjanik Dries, keda ühe punkgrupi liikmed oma kollektiivi püüavad värvata. Bändi moodustavad aga eranditult suurema ja väiksema puudega inimesed, kelle elud väljaspool muusikat on üks hädaorg ja viletsus. Driesi, kel endal on kaunis naine, taevavaatega korter ja edukas karjäär, võlub miski nende armetuses ja ta otsustab sellest veidrast pundist raamatu kirjutada. Põnevamate süžeeliinide nimel muutub tema suhe bändikaaslastega aga üha manipulatiivsemaks, kuni täitsa metatasandini välja.

Remarkina: siit ka üks sarnasus "Sita seisuga": lugu jutustatakse kõrvalseisva autori poolt, kes usub end vaimses ning moraalses mõttes oma tegelastest kõrgemal asuvat. 

"Ekstrummar" on mänguline film. Mitte eriti üllatuslikult põhjustas ta välja tulles Belgia filmimaailmas skandaali oma keelekasutuse, autentsete seksistseenide ja vägivallaga. Alates kui kerge dokumentaalfilmi esteetikaga jutustus muusikamaailma telgitagustest, võtab ta teises pooles aina kreisimaid pöördeid, jõudes absurdi ja psühhedeelia ääremaadele, kus reaalsus, narkouim ja kujundlikkus üksteisega tihedalt põimuvad. Värskendav vaatamiskogemus, mis jätkub tõusvas tempos kuni halastamatu veresaunani. 

"De helaasheid der dingen" / "Sitt seis" (2009)

Flaami režissöör Felix Van Groeningen segab oma filmides oskuslikult ameerika ja euroopa kultuuri nii, et tulemuseks on midagi sootuks uut. Selle aasta Veneetsia filmifestivalil linastus tema uusim teos "The Broken Circle Breakdown" Lux Prize´i finalistina ning selle "euroopa kultuurilist mitmekesisust väärtustava" auhinna ka võitis. "The Broken Circle..." ja "Sitt seis" on mitmeti üsna sarnased filmid, jutustades väikeste belglaste eludest, käsitledes isaduse teemat, leides inspiratsiooni ameerika muusikast ning liikudes korraga mitme ajalise liini vahel.

"Sitt seis" jutustab teismelisest Guntherist, kes elab oma isa ja kolme onuga (ülemisel pildil) vanaema juures, kelle "süda on suurem kui ta pension". Meeste päevi täidavad kakelused, Roy Orbisoni plaadid, mitmekesine alkohol ja juhusuhted. Tõelised belgia redneck´id. Väärtustatakse perekonna ühtehoidmist ja minnakse vajadusel ühise müürina muu maailma vastu, kui see oma tõekspidamisi liialt peale hakkab suruma.

Selles keskkonnas muutuvad keskseteks Guntheri suhted oma isa ja vanaemaga (peegeldatuna täiskasvanud Guntheri katses vabaneda oma lapsepõlveteemadest kirjutamises) - ühelt poolt isafiguur, kes ise vajab hoolitsejat ning keda on raske austada, teisalt heasüdamlik vanaema, kes eelkõige püüab üles kasvatada korralikku inimest.

Mingi mõõdupuu järgi on need mehed tõelised luuserid - filmist ei puudu alaealiste alkoholitarbimine, perevägivald, kääbuskaksikutest baaripidajad, avalik alastus jne, jne. Teisalt on neis tegelastes suur vabadus. Oma naiivses uhkuses väikeste võitude üle muutuvad nad mõistetavaks ja sümpaatseks. Ent nad ei lase ka vaatajal enesele kaasa tunda, mida kohati ehk tahakski teha, kuid tegelaste (või režissööri) must huumor süngeimateski olukordades veab mõtted teistele radadele.

Oma võlu lisab filmile teatav flaami hõng - miski selle kirevas tegelaskonnas ja rahvalikus lustis tuletab meelde Brueghelite maale, kus õlu voolas ojadena ning üks kõrvaltegelane oli värvikam kui teine. 

 Felix Van Groeningen Veneetsia festivalil ühe Euroopa Parlamendi liikme kõrval,

jälgimas diskussiooni euroopa kultuurilise mitmekesisuse rikastamisest ja hoidmisest.

Paanika-nimeline linn

"Panique au village" (2009)

Ehkki teemavalik - autoritaarne Hobune, kes kamanadab ringi veidi debiilseid Kauboid ja Indiaanlast,  suuri ootusi ei tekitanud, oli tegu päris õnnestunud multikaga, kus ootamatuid lahendusi ja fantaasiat jagus küllaga.

Negatiivse poole pealt häiris mingi räpakus selles osas, kuidas animatsioon oli teostatud. Ei saanud seda lihtsalt "autorikäekirjaks" lugeda.

Ühed eredamad hetked olid kurjad teadlased põhjapoolusel mammutit läbi peksmas, maja pommitamine lehmadega, Hobune veealuses maailmas Jõuluvana teesklemas, traktori opereerimine jne.

Lisapunkt Hobuse tormaka naabri Steveni eest.

Kellele meeldis Wallace ja Gromit (loe: plastiliini plastilisus, jaburad leiutised, arukad loomad), meeldib ka see.

Hobused romantilises tantsuhoos.

 Naaber Steven oma traktorit opereerimas, assisteerib mullikas.

Maja pommitamine lehmadega.