"Танец Дели" / "Delhi tants" (2012)

Jätkame ainult positiivsete postituste ja hüvade filmisoovitustega. Ei mäletagi enam kes, kuid üks eesti kirjanduskriitik kirjutas, et Dostojevski teosed pole niivõrd psühholoogiline realism, kui psühhedeelne realism. Sama võib öelda Võrõpajevi puhul. Paralleel psühhedeeliaga kannab seda enam, et Võrõpajevi filmid on kohutavalt musikaalsed. Leitmotiividega mängimine, pidevad kordused, millega saavutatakse ootamatu sügavus, meenutavad vägagi The Doorsi, Iron Butterfly, hilise Pink Floydi ning teiste heade hipitiride paremaid palu. Oma ehituselt on need spiraalid, mille teravik on suunatud inimese sügavikku.

Võrõpajevi loomingu teemad on korduvad nagu nende struktuurgi: Jumal ja Armastus (tihti tõmbab ta nende vahele võrdusmärgi) ning Elu ja Surm (nagu näha käesolevast filmist, võib seegi paar kanda võrdusmärki).

Võrõpajevi filmid põhinevad alati tema näidenditel, kuid mitte kõigist näidenditest ei saa filme. Tema näidenditest olen Eesti teatris näinud "Illusioone" ja hiljuti esietendunud "Joobnuid". Ikka on selline tunne, et filmidega võrreldes jääb midagi puudu. Arvasin, et asi on eelkõige tõlkes - vene keele musikaalsus ja sujuvus läheb paratamatult tõlkes kaduma. Ent mitte ainult. Nõustun Valle-Sten Maistega, kes on "Illusioone" ja "Delhi tantsu" kõrvutades välja toonud kahe meediumi sisemise erinevuse: "Paraku „Delhi tantsu” staatilisus (kogu tegevus on koondatud ühele pingikesele haiglakoridoris) teatris ei toimi. Isegi Vene teatri proovisaali valgusküllasuses ei ole näitlejad hetkekski nii peo peal kui filmikaamera ees, rääkimata Tartu Uue teatri variandist. Kostüümidele ja kehakeelele ei olnud teatrilavastuses mängitud ja nii tuli välja avalik kuuldemäng." Niisiis, kino suhteliselt suurem intiimsus. Kaamera võimalus saada näitlejale lähemale, pildi raamistatus, isegi klaustrofoobilisus. "Delhi tantsus" on seda maksimaalselt ära kasutatud. Alles on jäänud vaid kõige olulisem, või õigemini hädavajalikum - näitlejad.

Selles minimalismis pääsevad mõjule detailid. Juhtub harva, et vaatan tiitritest spetsiaalselt järele filmi (vahe)tiitrite autori (Boris Lutsjuk), kelle lihtne graafiline mäng tüpograafiaga nii seob kui liigendab filmi 7 episoodi.

Ilus film. Elemente juurde tuua pole mingi kunst, kuid kõigest liigsest vabaneda suudab vaid professionaal.

Haigla ootepingil kohtuvad ema, tütar, üks unustatud sõbranna ja vastavastatud armastus.
Uudised, mida toob medõde, on igas peatükis erinevad, rollid vahetuvad nagu kaleidoskoobis ning vaatajale avaneb inimloomuse kogu värvikirevus.