Üks suhteliselt värske Gogoli "Vij" tõlgendus eesti-vene koostöös. Asusin seda filmi vaatama eelinfoga, et kiriku sisevõtted toimusid Narva Aleksandri kirikus ning projektis tegi kaasa terve plejaad eesti näitlejaid. Tundus, et film oli ka üsna viisaka rahastuse saanud, kuid režissööri, produde või mõne kolmanda osapoole täieliku visioonipuuduse all tuli välja ainult soe aur. Mida oodatagi Oleg Fessenkolt, kes võtete ajal esines "Põhjaranniku" ajakirjanikele järgmise mõtteavaldusega: "...meie [vene kino] valdame USA ja Jaapani kino vormi, aga meie sügavust ei saa nemad kunagi tabama". USAst ja jaapanist oli siia küll jõudnud vaid pinnavirvendus mõnede visuaalsete klišeede näol.
Kui vene režissöör võtab ukraina kirjaniku teose, hakkab seda üles filmima Eestis, aga teeskleb seejuures, et tegu on mingi šoti väikekülaga, ei saa sellest head asja tulla. Nii ajas kui ruumis oli segadust palju. Väike loetelu:
- 21. sajandi olme ja gootilik külaidüll samaaegselt - mingid 19. sajandi talunaised jalutavad ilmselgelt nõukoguliku arhitektuuri vahel kuskil Ida-Virumaa metsades. Kostüümide-ruumide-tehnika ülim eklektilisus läbi terve filmi.
- lohakus võttepaiga "maskeerimisel" - eestikeelseid tekste vilksatas omajagu, ehkki üles oli pandud ka igasugu küla- ja tänavasilte ülimalt inglispäraste kohanimedega. Lisaks muud referentsid - tegelased jõid kõrtsis õlut Saku õlleklaasidest ja lugesid kirikus eestikeelset piiblit
- keel. Kõik eesti näitlejad - ja neid oli palju: Ita Ever, perekond Ulfsakid, Rain Tolk, Peeter Volkonski, Anu Lamp, Tõnu Kark, Guido Kangur jmt - esinesid venekeelse pealelugemisega. Seda oli püütud sujuvamaks muuta nii, et nad rääkisid enamasti kuidagi seljaga vaataja poole või külitsi või fookusest väljas või lillepoti taga, aga kui see oli otse kaamerasse, siis mõjus paratamatult puiselt. Eriti kõigi nende briti nimede venepärane hääldus.
- vilets CGI (nt hunnik paberlennukeid meenutavaid nahkhiiri kirikus vs 1967. a "Vij" Ptuško fantastiline õuduste pillerkaar...)
- religioonide kompott. Meenutame Gogoli väikevene lagunevat külakirikut ja rahvapärase ebausu sosinaid... nüüd aga luteri kirik ja jumalakujud ühes slaavi hingepalvusega eestikeelsest raamatust.
Ei pea vist lisama, et kõik see polnud õudne ega naljakas ega mõtlemapanev. Või noh, kui siis mõtlemapanev - filmikunsti võimaluste, nende raiskamiste ja tühjade kirikute kasutuse üle (Villu Jürjo sai ka oma tänurea tiitrites). Et positiivsema noodiga lõpetada, siis pilt Ita Everist, kes on endiselt krapsakas ja tänu tänapäevasele tehnoloogiale suutis metsas kihutava auto külge klammerduda:
Kirikus saatanlik kaunitar enam kahjuks Ita Everiks ei muutunud,
vaid talle oli nats Voldemorti peale photoshopitud.
No comments:
Post a Comment