"Полёты во сне и наяву" / "Lennud unes ja ilmsi" (1982)

Oleg Jankovski at his best, liikumas erinevate tundevarjundite vahel täpselt nagu skalpell, kiskudes vaataja endaga kaasa ning naerdes ta järgmisel hetkel välja. Põnev, väga põnev. Ent inimestele ei meeldi need, kes enesele kaasa tunda ei lase, sest kaastunne on ju nii mõnus - kellegi teise üle pisaraid lahistada. Serjoga tegelaskuju valu on aga tema sees ja maailmal pole sellega asja. Ning nõnda naerdaksegi ta välja nii kaasnäitlejate poolt ekraanil, küll õeluse, küll kahetsusega, ja ka pealiskaudse vaataja poolt, kes tolamängu taga peituvaid kuristikke ei hooma.

Paar aastat tagasi, kui seda filmi esimest korda vaatasin ma nii väga vene keelt ei osanud ja nii juhindusingi tegevuse mõistmisel peamiselt Jankovski ilmetest ja žestidest. Nüüd on keelega asjalood paremad, aga ikkagi soovitan seda filmi julgelt vaadata ka kõnet eriti mõistmata, palju kaduma ei lähe. Pigem ongi siis tähelepanu fokusseeritud ebaolulistelt sõnadelt peategelase hingeelule. Sest vene kino näitlejatest valitseb just Jankovski suurepäraseimalt seda nüansirikkust, mida vaikusega võib väljendada.

Peategelane, oma 40. juubelile lähenev Sergei Makarov kaotab ühe päevaga nii pere, armukese kui sõbralikud suhted kolleegidega. Selle asemel, et nende eest võitlusse astuda, võtab ta toimuvat mingi maniakaalse rahuloluga ning tõmbab pähe narrimütsi. 

Tegevus toimubki kahe-kolme päeva jooksul, mille ajal võime piiluda 80ndate nõukogude ühiskonda selle konventsioonide, tärkava alternatiivkultuuri ja sõnamulina taha varjatud sisutühjusega. Vene filmidele kohaselt ei puudu ka hingest-hinge köögivestlus viinapudeli kõrval ja väljasõit varasügisesse metsa.

Stsenaariumi autor Viktor Mereško olevat peaosa algul kirjutanud Nikita Mihhalkovi silmas pidades. Siis nägi aga Balajan kinolinal Jankovski mängu ning tegi ettepaneku hoopis talle. Näitlejat ennast oli juba raskem veenda, sest tundmatu režissöör ja Dovšenko-nimeline kinostuudio algul nii väga lubavalt ei kõlanud. Uurinud aga Nikita Sergejevitši käest veel tegelaskuju ja stsenaariumi puudutavaid üksikasju, otsustas siiski proovida. Jankovski ja Balajani vahel sai alguse aastatepikkune viljakas koostöö.

Mihhalkov ei jäänud ka niisama passima, vaid teeb siin väikese kameo filmirežissööri rollis, kellega Makarov kokku puutub. Teistest kinosuurustest võib näha nõukogude filminduse esileedit Ljudmila Gurtšenkot Makarovi kolleegi rollis. Ning noorukest Oleg Menšikovi, kes 80ndate kuumimate tantsuliigutustega Makarovi armukest üle püüab lüüa.

Mis värk siis Serjogaga on? Nagu Vaapo Vaher selle Jankovskit käsitlevas artiklis "Intellektuaal, playboy või jõhkard?" kokku võtab, on Jankovski tegelaskuju pärit "optimistlikest kuuekümnendaist, kes nüüd sattunud umbejooksnult uude reaalsusse ja unustanud oma naiivse mineviku, mil kõnniti Moskva tänavail ja lauldi Okudžava süüdimatuid laulukesi". Sellise uues kontekstis tähenduse kaotanud ning siseemigratsiooni valinud intelligendi jaoks on vabadus millestki võrdne vabadusega millekski. Ning nii rebibki ta metoodilise järjekindlusega puruks teda veel "normaalse" eluga ühendavad köidikud ja kõnnib pea püsti, käed taskus vastu oma paratamatule hukule. Teiste mõistmatute, vihaste ja võibolla ka veidi kadestavate pilkude all.

"Урга" / "Urga" (1991)

Prantsuse-Vene koostöös valminud film, mille ideeliseks eelkäijaks võib pidada Pudovkini "Tšingis-Khaani järeltulijat" (1928). Mõlemad filmid tegelevad vene identiteedi otsimisega eksootilise Teise, mongoollaste juurest ning õilsa traditsioonilise kultuuri hukkumisega kapitalistide/läänestumise läbi. 

Nimest nii palju, et urga on mongoolia kultuuris selline pika toki otsas olev lasso, millega saab hobuseid ja naisi püüda ning mis sümboliseerib stepi piiritutes avarustes "armastust, eraldatust ja jõudu". 

Kultuuride kohtumine leiab aset, kui sohver Sergei keset steppi autoga järve põrutab ning on sunnitud mõneks ajaks mongoollaste jurtas peavarju otsima. Esialgu tekitavad temas pererahva barbaarsetena näivad kombed võõristust, kuid peagi leitakse ühisosa, mis on keele- ja kultuuripiiridest kõrgemal. Koos võetakse ette külaskäik linna, mis peategelase Gombo meeled segi ajab ning toob moodsa maailma imed - televiisori, nokatsi ja purgitoidu - maale. Selle maailma tühisustele vastanduvad eepilised nägemused oma rahva kuulsusrikkast minevikust otse Tšingis-Khaanini välja.

Enam-vähem kõik selles filmis on ilus: loodus, kaameratöö, Eduard Artemjevi muusika. Siin on paljusid meeldejäävaid stseene ja tegelasi: akordioni kiskuv tüdrukutirts; Gombo hobuseid moodsa ööklubi ette rakendamas; salapärane onu, kes on vahendajaks maa ja linna vahel ning ilmub näiliselt eikusagilt kaasas kõiksugu ahvatlevad kingitused. 

Film on puhas romantika, mida rõhutab juba alapealkiri (Venemaal "Урга — территория любви", Läänes "Urga: Close to Eden"), etnograafiliste detailide rikkus, ümarate lapsenägude lähiplaanid ning panoraamilised loodusvaated.

Kui on õnnestunud luua selline ilus, humanismist pakatav film, mis paistab publikule nii Idas kui Läänes peale minevat, siis võibolla polegi oluline, et maa ja linna kontrast on siin esitatud üsna mustvalgelt, et elustiil, mida film eksponeeris oli 90ndate alguseks juba kadunud/kadumisele määratud, või et paralleelid, mida "uue" ja "vana" vahele tõmmatakse on liiga jämedad.

"Утомленные солнцем 2: Цитадель" / "Päikesest rammestunud 2: tsitadell" (2011)

Uusim ja viimane film Mihhalkovi "Päikesest rammestunud..." triloogias. Jätkab sealt, kus eelmine pooleli jäi. Sama esteetika, tegelaskujude ning ideoloogiaga. 

Võibolla film ei olekski nii kehv, kui poleks seda kummitavat sidet esimese filmiga. Oleks lihtsalt selline keskpärane sõjafilm. Ainus põhjendus surnud tegelaskujude absurdsele elluäratamisele ning nende sidumisele algloominguga läbi ükskite flashback´ide (kaadrid 1994. a filmist), võib olla vaid teadlik soov varasemat ümber öelda. 

Oli ka koht, kus Mitja ja Kotov naasesid datšasse, kus I osa tegelased elasid ikka veel oma igapäevaelu ja mängiti läbi samu tegevusi mingis veidras, karikatuurses võtmes... enam kui 10 aastat hiljem sõidab Kirill ikka oma jalgrattaga esikusse, Mitja istub klaveri taga ja Kotov ameleb Marusjaga pööningul...täpselt samad tegevuskohad, tegevused, isegi kaadrid, kuid eelnev hüsteeriastseen ja Marusja muutunud perekonnasuhted muudavad selle kõik kuidagi naeruväärseks. 

 

Ja, sarnaselt eelmisele osale, nõretab seegi patriotismist. Kes on "omad" ja kes ei ole muutub oluliseks  nii sääskede, ämblike kui vastsündinute puhul. Lisaks akordionid, kased, rättidega talunaised jms, etnokitši otse küllastumiseni. Seda kuni lõpplahenduseni, kus vallutamatu sakslaste tsitadelli vallutavad kasekaigastega varustatud väepõlgurid vaid laulu ja rahvuslikult meelestatud ämbliku kaasabiga.

Omaette mainimist väärib Stalini tegelaskuju, mis oma pahupidi pööratud silmade, rögiseva hääle ja rohelise nahaga meenutab pigem tegelast "elavatest surnutest". 

Mitjal ei lasta minna õilsasse vabasurma, vaid kirjutada vabatahtlikult alla paragrahv 58 täispaketile. Kotov oma tütrega võtab aga suuna Berliini peale.

Murettekitav on asjaolu, et sellal kui paljud vene kommentaatorid iseloomustavad filmi sõnaga "gavno", siis USA jm heaoluriikide esindajad kirjutavad tekste stiilis "sõda ongi suur segadus", "hästi ilus film", "jätkab ja täiendab eelnevaid osi", "tabab hästi asja olemust, õhustikku" jms. No kuulge? 40ndate propagandafilmid olid vähemalt "ajastuomased". Loodan, et järgmine kord, kui Mihhalkov midagi öelda tahab, ta "rammestunud päikese tegelasi" teiskordselt ellu ei ärata...

"Утомленные солнцем 2" / "Päikesest rammestunud 2" (2010)

Kuuldes, et Mihhalkov väntab oma hitt-filmile järge, valdasid mind segased tunded. Ühelt poolt tahtsin nagu näha järjelugu oma suurele lemmikule. Teisalt ei mõistnud, kuidas on võimalik jätkata samu tegevusliine. Meenutame esimese filmi lõppu - Mitja läbilõigatud veenidega vannis, Kotov kuulutatud surnuks vangilaagrites, Marusja samuti, Nadja pärast laagrist naasmist õpetaja Kasahstanis. Konkreetne ja terviklik lõpplahendus, esimese filmi arengu loogika koha pealt igati aus.

Kui "Päikesest rammestunud 2" kinodesse jõudis, olin Venemaal. Esimesel võimalusel ostsin kinopileti ja valmistusin südamevärinal seda kolmetunnist epopöad nautima. Ning oh kuidas ma pettusin!

Mis oli hästi. Oli hästi, et peaosades jätkasid esimese filmi näitlejad - Menšikov, Mihhalkov ja tema tütar, kellest vahepeal kena noor daam on sirgunud. 16 aastat hiljem pakkusid ka tehnilised võimalused rikkamaid lahendusi - palju oli erieffeke, detailseid makrovõtteid jms ilutsemist, mis justkui taotles dramaatilisust ja sümbolismi. Ei üks ega teine suutnud aga filmi päästa.

Tegevusaeg - II ms algusaastad.

Mitja on elus, temast on saanud Stalini parem käsi ja paheline võimuori, kes Marusjat kuritarvitab. Kotov, ellujäänud ja rindele saadetud, on oma tehiskäega väikest viisi superkangelane. Rahvuslikus võtmes. Tema tütar Nadja on lõpuks pioneeriks hakanud, satub aga samuti rindele kangelastegusid sooritama. Kokkuvõttes - tegelased on korralikult ümber mängitud, üheplaanilisemad ja neile antavad hinnangud pea vastupidised esimeses filmis kujutatule.

Mis veel? Süžee - laialivalguv, jabur ja ebausutav. Propagandafilmile võibolla sobikski. Kaleidoskoopiliselt vahelduvad stseenid natside kuritegudest vene rahva väetide kallal, pikitud rahvatarkuste ning religioossusega. Kõik märgid viitavad justkui sellele, et Mihhalkov on püüdnud luua mingit lõppsõna, eepilist sõjafilmi, kuid kõike on liiga palju. Lisaks kohatine laadahuumor, näiteks stseenis, kus saksa piloodid vene sanitaarlaeva kohal piketeerides sinna peale sittusid. Paraku ei tule taoline huumor dramaatikale kasuks ega vastupidi.

Negatiivseid arvustusi filmi puudjääkidele on netiavarustes küllaga leida nii eesti, vene kui inglise keeles, võite neid juurde otsida kui tarvis, mina siinkohal lõpetan. Ärge vaadake seda filmi! Kasutage neid kolme tundi parem magamiseks või kassile pai tegemiseks.

Kahju, et Mihhalkovist on saanud poliitiline režissöör.

Lõpustseen, kus Nadja purustatud tankide keskel surevale sõdurile oma rindu näitas. 

Pateetika ja patriotsim vene võtmes?

"Утомленные солнцем" / "Päikesest rammestunud" (1994)

"Päikesest rammestunud" oli ja on üks mu lemmikuid, olgugi, et sellega hiljem väga meelevaldselt ringi on käidud. Võites 1995. a parima võõrkeelse filmi Oscari, kinnitas film kanda Läänegi publiku ees ning Nikita Mihhalkovist sai kuulsamaid vene režissööre, kes oma teoseid sealjuures hästi müüa suutis.

Olen päris mitme inimesega juhtunud selle filmi üle arutlema ning see, kuidas tegelasi, nende motiive ja sõnumit mõistetakse, on väga erinev. Mulle endale on see film ajaloo hammasrataste vahele jäänud vene intelligentide põlvkonnast. Vana maailma kokkupõrkest uuega ning selle kadumisest, hävitamisest õigemini.

Tegevus toimub ühe päikesest rammestunud päeva jooksul perekond Kotovite datšas, kuhu naaseb kadunud perekonnasõber Mitja (Oleg Menšikov). Menšikovi ilmselt üks sarmikamaid rolle, mis võimaldab nii mängulisust kui ähvardavust, romantikat ja kättemaksu. Majapidamisse kuulub hulk erineva astme sugulasi ja sõpru - napsilembene ja naljatlev Kirill, Gumiljovi luulet tsiteeriv vanaisa, teehullud vanatädid, lihtsameelne teenijanna Mohhova ning Mitja lapsepõlvearmastus Marusja, kes vahepeal on abiellunud Punaarmee koloneli Kotoviga. Neil on ka ühine laps, Nadja, keda mängib võluvalt Mihhalkovi tütar Nadežda. Filmi keskmes ongi kolmnurk Kotov-Mitja-Marusja.

Igaüks neist on omamoodi traagiline tegelane.

Kotov tunneb end perekonnas võõrkehana, tal puudub sajandialguse kõrgklassile omane rahvusvaheline haridus, muusikaarmastus, võõrkeelte oskus ja peen maitse. Ta on lihtne ja elulähedane ning siiras patrioot, kes usub, et revolutsioon lõi võimalused uueks, paremaks ühiskonnaks. Teisalt armastab ta seda idüllilist, kaduvat elulaadi oma pikkade hommikute ja aeglase kulgemisega.

Mitja seevastu ei tööta võimuorganites vabatahtlikult. Parema meelega hoiaks ta vist üldse poliitikast eemale ning tegeleb sellega vaid lootuses Marusja juurde naasta.

Võib tunduda, et kummalgi, Mitjal ja Kotovil on võimalused oma võimupositsioonide kuritarvitamiseks - Kotov on omal ajal teenistusse kutsunud Mitja, lõhkudes seega tema suhted perekonnaga, Mitjale omakorda tehakse ülesandeks Kotovi arreteerimine. Ent need positsioonid on vaid näilised. Käsud tulevad ülevalt poolt ning "revolutsioon õgib oma lapsi", uue võimu siiras teenija Kotov satub ise sellesama võimu ohvriks. Mitja aga teeb tööd teadmisega, et kui tema sellest keeldub, saadab asja korda keegi teine ning näeb ülesandes võimalust taaskord armastatud perekonda külastada.

Film pakub tugevaid dialooge, ambivalentseid tegelasi ja palju mõtlemisainet ajaloo ja üksikisiku suhetest. Sümpaatiad ning võimupositsioonid jõutakse tegevuse käigus korduvalt ümber mängida. Siin pole võitjaid, on ainult kaotajad.