Thursday, December 29, 2011

"Вертикаль" / "Vertikaal" (1966)

Omal ajal suurt populaarsust nautinud filmi "Vertikaal" toob meid kaukaasia mägedesse ühes grupi noorte nõukogude kangelaste - geoloogidega, kel plaanis vallutada üks kurikuulus tipp. Keskseks küsimuseks filmis on, miks üldse võetakse ette taolisi ennastületavaid katsumusi. Kui loomulik see on? Kas motivatsiooniks on pelk kuulsuseiha või midagi sügavamat ja õilsamat, inimesele omast? Sellega põimub igivana inimene vs loodus temaatika. Valmisolek kompromissideks ja taganemisteks ning usaldus üksteise vs usaldus tehnika vastu.
Arvatavasti ei oleks filmil taolist kultusfilmi seisundid, kui seal ei mängiks radisti armastatuim mees Suurel Isamaal - Vladimir Võssotski, kes kirjutas ja laulis filmile palju ilusaid laule.
Muljet avaldab operaatoritöö, mis toonaseid tehnilisi võimalusi arvestades on mitmekesine ja heal tasemel, nõudes arvatavasti suurt pingutust nii ekstreemsetes oludes mänginud näitlejatelt kui kogu filmimeeskonnalt.
Ma panen sellele filmile täishinde mitte ideaalse teemalahenduse või tehnilise täiuse pärast (arvatavasti saaks tänapäeval teha sootuks kvaliteetsema ja efektsema filmi), vaid eheda ajastuomasuse pärast. Sellist filmi ei oleks saanud teha ühelgi muul ajal ega muus kohas. Vaadake, ja saage osa nõukogude lõkkeromantikast, kitarrilauludest, plekktopsides matkatoitudest ja paksudest vatijopedest.
Lõppu veel ühe filmis kõlanud laulu sõnad, mis mulle korda läks ja mustvalgeid matkapilte:
"Tipu poole"

Kes siin pole käinud
ja ohtu näinud,
see pole ennast
proovile pannud,
mis sest, et lauskmaal
tähti taevast alla ta toob.

Seal all ei näe sa eluilmaski
murdosagi sest imelisest ilust.(x2)

Ei punaseid roose,
ei leinalinte,
ei meenuta ka monumenti
see kivi, mis rahu sulle tõi.

Kui igavene tuli
kiirgab päikese käes
jäine mäetipp,
mis võtmata sul jäi.(x2)

Ah, rääkigu nad pealegi,
ei olnud asjatu su surm.
See etem on kui viinahaud
või gripp.

Tulevad teised,
hüljates mugavuse,
ja käivad läbi tee,
mis sul käimata jäi.(x2)

Püstloodis nõlvad.
Ära nüüd tuku!
Ära vedamisele küll lootma jää.
Mägedes ei saa usaldada
kivi, jääd ega kalju.

Usaldad vaid oma käsi,
sõbra kätt ja varustust
ning palvetad,
et köis vastu peaks.(x2)

Me raiume astmeid.
Tagasiteed enam pole.
Pingest värisevad põlved,
süda valmis tippu sööstma.

Terve maailm on kui peo peal,
sa oled õnnelik ja tumm
ning pisut kade nende peale,
kel kõik see veel on ees.(x2)

„K Вершинe“

Кто здесь не бывал, кто не рисковал,
Тот сам себя не испытал,
Пусть даже внизу он звезды хватал с небес.

Внизу не встретишь, как ни тянись,
За всю свою счастливую жизнь
Десятой доли таких красот и чудес.

Нет алых роз и траурных лент,
И не похож на монумент
Тот камень, что покой тебе подарил.

Как Вечным огнем, сверкает днем
Вершина изумрудным льдом,
Которую ты так и не покорил.

И пусть говорят, да, пусть говорят...
Но нет, никто не гибнет зря!
Так лучше - чем от водки и от простуд!

Другие пройдут, сменив уют
На риск и непомерный труд, -
Пройдут тобой непройденный маршрут.

Отвесные стены... А ну, не зевай!
Ты здесь на везение не уповай:
В горах не надежны ни камень, ни лед, ни скала.

Надеемся только на крепость рук,
На руки друга и вбитый крюк
И молимся, чтобы страховка не подвела.

Мы рубим ступени... Ни шагу назад!
И от напряжения колени дрожат,
И сердце готово к вершине бежать из груди.

Весь мир на ладони! Ты счастлив и нем
И только немного завидуешь тем,
Другим, у которых вершина еще впереди.






"Easy Virtue" / "Kerglased kombed" (2008)

Kaasaegne inglise komöödia vanal heal ameeriklased vs inglased ja emad vs miniad teemal. Lõpu poole võtab ka tõsisemaid toone, kuid, kui tõsiseks üks "Easy Virtue" nimeline film ikka minna saab?
Lugu viib meid kahe maailmasõja vahelisele Inglismaale, kus kõrgklassi perepoeg naaseb koju endast tunduvalt vanema ameeriklannast abikaasaga, kes kõigele lisaks on veel tuntud naisvõidusõitja. Kodus veedetud päevad venivad nädalateks ning noore abielupaari suhe pannakse proovile enam kui kultuurierinevuste tasandil. Sealjuures on peaosa Johni võimukal emal kui ka õdedel - depressiivsel Marionil ja kõmujanulisel Hildal.
Filmi näitlejatenimekiri on üsna muljetavaldav: perepoeg Johni mängib Ben Barnes (ilmselt enim tuntud "Narnia kroonikate" prints Caspianina), tema ema Kristin Scott Thomas (Oscari kandidaat "Inglise patsiendis" tehtud osatäitmise eest), isa Colin Firth ("Kuninga kõne", "Uhkus ja eelarvamus"), õde Marioni Katherine Parkinson ("IT crowdi" Jenny). Sarkastilise ülemteenri rolli mängib Kris Marshall ("Minu pere" kohtlane perepoeg). Ning loomulikult peakangelanna Larita - Jessica Biel ("The Illusionist").
Meeldis ka kena kaameratöö ja pehme ajastukohane muusika (...aga "Sex Bomb" jahistseenis - no miks?).
Kui kohatised ettearvatavused ja üksikud klišeed välja jätta, saab päris hea vaatamiselamuse kvaliteetmeelelahutuse näol.
Ja seda ka veel, et tegelased räägivad mitte lihtsalt "puhast inglise keelt", vaid kohati veel selle murdelist (või vanamoodsamat?) varianti, nii et ehk on soovitatav dialoogide paremaks jälgimiseks subtiitrid otsida.
Kristin Scott Thomas kontrolliva pereema rollis.
 Mr. Whittaker (Colin Firth) - I ilmasõjast muserdatud mees.
Üks mu lemmiktegelasi filmis - ülemteener Furber.

"Absurdistan" (2008)

"Absurdistan" on noore saksa režissööri Veit Helmeri kolmas täispikk mängufilm. Kellele on meeldinud nt Emir Kusturica filmid, sellele peaks ka "Absurdistan" hea vaatamiselamuse pakkuma. Filmis on seda omamoodi kaukaasia romantikat, mida ei leia Lermontovi ega Puškini teostest, vaid koorunud tapeetidest, räpakatest kõrtsidest ja habetunud vanameestest. Palju on sisse pikitud veidraid pisidetaile, mis inimeste ja paikade iseloomu tabavalt kokku võtavad. Mulle täiega meeldivad sellised võtted.
Lugu ise keskendub sugudevahelisele võitlusele ühes anonüümseks jääda soovinud külas (võtted toimusid enamasti Asebaidžaanis, aga osalt ka Gruusias jm). Ühel päeval ei tule külakeses torust enam vett. Motiveerimaks mehi veevärki parandama, keelavad naised neile kõik voodirõõmud Olukord võtab peagi militaarse iseloomu. Meeste auks peab ütlema, et ega nad kergesti ei murdu - esmalt püütakse nt põgenemist, erootikatelefoni, külalisesinejaid ja muid kõrvalteid. Paraku on lähenemas noorte armastajate Aya ja Temelko esimene öö, mis tähtede poolt kindlalt paika pandud. Temelko asub veeotsinguile.
Veit Helmer olevat käsikirja jaoks idee saanud ajakirjandusest, kus kirjeldati üht sarnast juhtumit Türgi külas.
Ehkki saksa režissöör ja saksa film, on kõne venekeelne. Nagu ka Helmeri uusimas mängufilmis "Baikonur". Samas on see tegevuspaika arvestades üsna omal kohal ja annab kõnelustele mahlakuse, mida saksa keelega ei saavutaks. Aga ega siin otsekõnet palju ei ole. Helmeri filmides on põhiline visuaalne pool. Tema ilmselt tuntuim film, "Tuvalu" oli ju puha tummfilm. Siingi on kandev roll jutustajal, kes ühe või teise episoodi sisse juhatab, tegelased ise suhtlevad aga suuresti žestide ning ilmetega. 
Selline mõnus komöödia maagilise realismi tunnetusega.
Lõpetuseks väike ülevaade naiste enesekaitsemehhanismidest:
Puusepa naine.
Mesiniku naine.
Pagari naine.
Sepa naine.

Monday, December 26, 2011

"Плохой хороший человек" / "Hea halb inimene" (1973)

Tšehhovi novelli "Duell" ekraniseering nõukogude ajast. Pakub suuri tundeid, kauneid kostüüme ja kaukaasia romantikat. Endal tekkis huvi filmi vastu eelkõige seepärast, et üht peaosa mängib seal Vladimir Võssotski. Muidu on selline tubli keskmine oma ajastu film. Lavastajaks Jossif Heifits, tunnustatud Lenfilmi režissöör, kes on kahel korral kandideerinud ka Cannes´ filmifestivali Palme d´Orile, sealjuures 1960. a ühe teise Tšehhovi ekraniseeringu - novelli "Daam koerakesega" eest.
Ent tagasi käesoleva filmi juurde. Tegevuse keskmes on kaks vastandlike eluvaadetega meest - igavlev ja võrdlemisi sisutühja elu viljelev Lajevski (Oleg Dal) ning loodusteadlane ja ratsionalist von Koren (Vladimir Võssotski). Segadust inimsuhetesse külvab ka Lajevski võluv elukaaslane Nadežda, kellesse armuvad mitmedki väikelinna mehed. Tegevus esitatakse Lajevski tagasivaatena sündmustele, mis viisid duellini von Koreniga ja kulmineerubki nende kahe vastasseisuga. Kumb on sunnitud oma vaateid muutma?
 Duellant von Koren.
Duellant Lajevski.

"Юрьев день" / "Jüripäev" (2008)

"Jüripäev" on vast Serebrennikovi kõige tuntum film. Eestis näidati seda 2008. a PÖFFi raameski. Ja tõesti, tegu on väärt vaatamisega, mis haarab nii põnevuse, näiteljatööde kui oluliste probleemide püstitamisega.
Juthtus nii: Kuulus ooperilauljanna Ljubov (Ksenija Rappoport) viib oma noore poja vaatama Moskva-lähedast Jurjevi küla, kus ta on sündinud. Selline tüüpiline vene väikelinn, kus raud roostetab, põrandad on porised, mehed purjus ja poes müüakse vaid porgandipunast juuksevärvi. Lauljanna jääb aga pingil tukastama ning ärgates on tema poeg kadunud. Alustades meeleheitlikke otsinguid, haarab väikelinn teda aina tugevamalt endasse, sundides ümber hindama seniseid väärtushinnanguid ja arusaame elust. 
Serebrennikovile omaselt omandavad paljud pisiasjad endist suuremaid tähendusi ja vastupidi, isegi süngemais kohtades võib leida teravmeelseid detaile, mis toimuva traagilisust leevendavad. Film peegeldab teatava irooniaga nii väikelinna (või laiemalt Venemaa) politseiteenistust, meditsiinisüsteemi, kloostrielu, kaubandust kui peresuhteid.
Ljubovi peamiseks abiliseks poja otsinguil saab küüniline filosoof - politseiülem Serõi (Sergei Sosnovski), kes naises esimesena näeb "oma Ljusjat", lihtsat ema ja naist, mitte lavatähte pealinnast.
Filmi lõpuks on Ljubov leidnud teatava meelerahu Jurjevis ning jõudnud sellise eluläheduseni, et tundub, enam lähemale tegelikkusele ei jõuagi. Võib küsida, kas tegu on allakäiguga või arenguga, iseenda maksimumi leidmine inimlikkuses. Ja mis teda selleks ajendas? Kas soov lunastada süüd oma poja kadumises? Või leidis ta, et on mõttetu luua kõrget kunsti, kui ümberringi on sedavõrd palju kannatust? Või polnudki see teadlik valik, lihtsalt küla argipäev uputas ta endasse?
Vaadake ka Lauri Kärgi arvustust siit ja paari venekeelset retsensiooni siit või siit.
Ja eelkõige vaadake filmi ennast! 

Sunday, December 25, 2011

"Frankie and Johnny" (1991)

"Frankie ja Johnny" ei ole sul mõni tavaline romantiline komöödia. Siin on realismi ning tõsiseid dialooge, mida samuti romantilistes komöödiates harva kohtab. Viimane asjaolu tuleb arvatavasti sellest, et algselt on tegu Terrence McNally (Eestis ehk enam tuntud "Ämbliknaise suudluse" või "Full Monty" autorina) näidendiga "Frankie and Johnny in the Clair de Lune" (1982), mille ta alles hiljem filmile kohandas. Eriti lõpudialoog oma pikkuse ja piiratud ruumiga meenutab pigem telelavastust. Eestis on McNally "Frankie ja Johnny kuuvalgel"  2003. aastal lavastanud Allan Kress.
Ka näitlejatevalik, eriti Al Pacino meespeaosas on ootamatu taolise filmi puhul. Michelle Pfeiffer jällegi üllatab oma tegelaskuju tõsiduse ning intensiivsusega. Mõlemad osatäitmised on selle filmi tugevusteks.
Tegevus viib meid New Yorki, Apolloni kohvikusse, kus Frankie (Pfeiffer) töötab ettekandjana. Sinna tuleb kokaks äsja vanglast vabanenud Johnnie (Pacino), kes soovib oma elu värskelt lehelt alustada. Ta on veendunud, et Frankie on talle õige naine, sest juba kuulsas lauluski "Frankie & Johnnie" olid nad paar. Hoopis raskem on aga selles veenda Frankiet. Kummalgi tegelasel on oma minevikutaak, mida meile filmi jooksul tutvustatakse. Läbi jookseb ohtralt kõrvalliine ja lugusid üksikutest inimestest suurtes linnades.
Ehkki ei suudetud mõnedest žanrilistest klišeedest hoiduda ( a la Frankie küüniline geist majanaaber või kohvikutöötaja Nedda ), mis just filmi "komöödia" poolt üleval hoidis, oli tegu siiski üsna mõnusa vaatamisega. Ma arvan, et see on taoline film, mida poisid ka võivad vaadata, sest Al Pacino siingi just pehmo ei ole.

Saturday, December 24, 2011

"Князь Владимир" / "Vürst Vladimir" (2006)

Kaasaegne vene multifilm "Vürst Vladimir" oli hulk vaatemängulist jura. Põhinedes üpris vabalt vene ajalool ja folklooril, rääkis ta meile Novgorodi vürsti Vladimiri vägitegudest, kurja teadmamehe Krivša (<- krivoi - kõver) salasepistustest ja ammusest Suur-Venemaa ambitsioonist. Sealjuures pakkudes ka võrdlemisi igavat disneylikku animatsiooni ning sünget slaavi folkmuusikat. Ometi on film Venemaal jube populaarne, praeguse seisuga enim raha sisse toonud täispikk kodumaine animatsioon üldse (!).
Olgu, ajaloolist tõde lastele suunatud filmis ju taga ajama ei peagi. Aga mingi kunstiline väärtus ja originaalsus võiks asjaga kaasas käia. Kui nõukogude animatsioonis olid laias laastus igavad/depressiivsed/alarahastatud filmid vs huvitavad/omanäolised/alarahastatud filmid, siis käesolev teos esindab kolmandat võimalust - räigelt ülerahastatud igav film. Ka võib selle filmi põhjal jääda häguseks, miks vürst Vladimir äge oli. Ristisusu Venemaale toomist selles osas võib vaid aimata, eelkõige jääb ta siit meelde kui vennatapja ja varjaagide karja eesotsas rüüsteretkede korraldaja, kes vabal ajal keset lumiseid välju kappab ja lastega mängib.
Teised tegelased näisid enam-vähem üldtuntud arhetüüpide vahel ära jagunevat. Halb oli halb, roheline ja tumesinine libakaru, hea oli hea ning kõigi loomade ja laste sõber kuldse võlupuuga.
Kui nüüd esteeditsemine kõrvale jätta, siis veidi huvitavat ja objektiivset infot ka - näiteks sai filmi tootmine Moskva patriarhi Alexius II õnnistuse juba 1998. a ning 2000. aastal anti sellele rahvusfilmi staatus ja riiklik toetus. Filmi kallal töötas u 120 animaatorit, kes joonistasid filmiks üle 20 000 kaadri - tegu on klassikalise joonisfilmiga, mis arvutigraafikat kasutab vaid harva. Enamus silmailu on vana hea tempera-akvarelli ja pliiatsiga paberile või tsellofaanile kantud. Režissööriks ja osaliselt ka stsenaristiks Juri Kulakov. Filmi tootmine läks maksma 5 milj dollari kandis (mis on üüratu summa isegi täispikale animeeritud filmile) ning tohutust publikumenust hoolimata on see oma 5,8 milj doltsise sissetulekuga end vaid enamvähem tasa teeninud.
Vt filmi ametlikku kodulehte siin .
Bütsantsi kaupmehed toovad Venemaale lõunamaa jõhvikaid.

Friday, December 23, 2011

"Strictly Ballroom" / "Ainult peotants" (1992)

Baz Luhrmanni esimene täispikk film, mis koos kahe järgnevaga ("Romeo+Juliet" ja "Moulin Rouge") moodustavad stilistiliselt suht ühtse terviku, nn "punase kardina triloogia". Säravad värvid, palju tantsu- ja muusikanumbreid ning showbizi telgitaguste uurimine on sellegi filmi märksõnadeks. Võistlustantsu temaatika pole ehk kõige tavalisem setting ühele filmile ning inimestele, kes sellega ise pole kokku puutunud (eriti veel pragmaatilise meelega eestlasele) võivad ekraanil möllavad emotsioonid ning intriigid üsnagi mõistmatud või isegi naeruväärsed tunduda. Olgu, lavastaja suhtumine toimuvasse ongi selgelt irooniline, tegelased grotesksed. Kuid teisalt tegeles Baz Luhrmann isegi nooruses peotantsuga ja ta vanemat korraldasid peotantsu võistlusi, niisiis võib arvata, et filmis kujutatul oma tõepõhi all on.
Filmil on tüüpiline "järgi oma unistust" moraaliga süžee, kus andekas tantsija Scott Hastings tahab tantsuvõistlustel omi samme tantsida, mitte neid, mida on ette kirjutanud žürii/võistluste korraldajad. Vanakooli mehed hakkavad selle peale talle muidugi kaikaid kodaratesse loopima ning noormees kaotab nii tantsupartneri kui lootuse ametlikule tunnustusele. Appi tuleb tantsustuudios töötav Fran, kes jagab Scotti revolutsioonilisi vaateid ning kelle hispaanlastest vanemad võivad noormehele nii mõndagi ladina tantsudest õpetada. 
Ägedaks kõrvalliiniks filmis oli Scotti isa ajalooline taak ning vanemate-laste temaatika. Film oli kvaliteetne meelelahutus - hästi ning läbimõeldult filmitud, suurepäraste tantsunumbrite ja mõnusa tempoga. Ehkki selle tõed võivad mõjuda klišeelikult, soovitan seda siiski vaadata. Kindlasti kõigil, kellele eelmainitud "Moulin Rouge" või "Romeo+Juliet" korda läks või kes ise on tantsuga kokku puutunud, aga miks mitte ka mõnusa pühadeaegse meelelahutusena.



Wednesday, December 21, 2011

"Изображая жертву" / "Mängides ohvrit" (2006)

Kirill Serebrennikovist kirjutasin varem "Lühikeste märkmete" all. Sealt jäi ta nii eredalt meelde, et otsustasin ta teised teosed ka ära vaadata. Ega neid väga palju ei ole, sest tegu on suhteliselt noore režissööriga (snd 1969 Rostovis), kes lisaks juhib ka Moskva kunstiteatrit.
Alustuseks siis "Mängides ohvrit" (loe ka Andres Laasiku arvustust SIIT).
Mulle tohutult meeldis. Meeldis, et siingi oli peaosas ägeda plastika ja miimikaga Juri Tšursin, meeldis stsenaarium ja absurd, meeldisid pungilikult animeeritud vaheklipid. Ja soundträkk. Kuulasin pärast filmi 5 korda jutti SEDA 60ndate jaapani bändi The Driftersi lugu (nad olid biitlite soojendajad ka, kui viimased Jaapanit väisasid). 

Saage tuttavaks - Juri Tšulsin.

Samas ega see mingi helge film ei olnud. Selline isemoodi tragikomöödia. Valjal (Tšulsin) on veider töö - noormees kehastab ohvrit, kui politsei taaslavastab toimunud kuritegusid. Stseenid politseitööst vahelduvad stseenidega Valja kodusest elust, kus talle viirastub lahkunud isa, valitsevad vastuolud ema uue mehe, isa vennaga, ning tüdruksõbragagi pole elu kerge. Tšulsini tegelane pöörab küll toimuva sageli naljaks, kuid ise on ainus, kes selle üle ei naera. 
Mitmeid vahvaid kõrvalosi ja -tegelasi käis siit filmist samuti läbi.
Mõtlesin kaua, kas panna 9 või 10. Panin 9, peamiselt norimise pärast - mingi kirss jäi puudu. Aga vaadake seda filmi kindlasti!