"Tuvalu" (1999)

Valmistudes kirjutama pikemat pala kaasaegsetest tummfilmidest, vaatasin üle Veit Helmeri "Tuvalu", sedapuhku just tehnilisest vaatenurgast. Juba Helmeri varased lühifilmid paistsid silma oma hea stiilitunnetuse poolest. Mõni vanamoodne tehnika (nt käsitsi värvitud "Surprise!"), algeline eriefekt või rekvisiit nihestab tegevuse ajaliselt ja aitab luua värske, originaalse mulje. 

"Tuvalu", mis oli mustvalgena filmitud, kuid hiljem erinevatesse varjunditesse toonitud (peamiselt seepia ja türkiis), lisaks tummfilm (kasutati vaid üksikuid rahvusvahelisi sõnu) ja valgustuse ning misanstseenide poolest saksa ekspressionistlikust filmikunstist mõjutatud, oli ilmselge austusavaldus sajandialguse filmikunstile. Samas, erinevalt sellistest kaasaegsetest tummfilmidest nagu "The Artist" või "Blancanieves" (hispaania uusversioon Lumivalgekese loost), ei paigutanud ta ka tegevust kaugesse minevikku, vaid lõi oma veidravõitu maailma, kus toimetada. See on veidi Ida-Euroopa ja fantasy, George Mélies ja aurupunk.

Tegevus toimub poollagunenud ujulas, kus käivad vaid ekstsentrilised vanadaamid, nostalgilised laevakaptenid ja paadialused. Käibivaks valuutaks on siin nööbid. Ujulat peab noor Anton (Denis Lavant) oma pimeda isaga. Antonil on ka kuri vend Gregor, kes on kiire kasumi ja progressi poolt.  Juba on ta kodutuks jätnud ühe kapteni tema võluva tütre Evaga (Tšulpan Hamatova). Need kolivad ka ujulasse, kus Antoni ja Eva vahel tekib suur armastus. Õnn jääb aga üürikeseks, sest juba haub Gregor plaane, kuidas ujulagi maha tõmmata, et sinna hästi suur tee asemele ehitada.

Nagu näha, üpris triviaalne lugu. Inimesed on siin ka täitsa inimlikud ja mingeid erilisi veidrusi neile külge poogitud pole. Kaunis kaameratöö, läbimõeldud stiliseering ja hoolsalt valitud rekvisiidid annavad aga loole oma võlu ja nii ei häirigi, et algusest peale tead, mis lõpus tulema hakkab. Nagu muinasjuttudegi puhul, peamine on see, kuidas lugu on jutustatud. Ning antud juhul on jutustamise olulisemateks meediumideks näitlejad, kes peavad seda edasi andma dialoogita, kineetika ja miimika abil. Tagasipöördumine näitlemise algolemuse juurde, mille tulemuseks universaalne ja kultuurideülene lugu, kuid samas väljakutse näitlejatele. 

Õnneks olid osatäitjad valitud enam kui õnnestunult (Helmeri kodulehelt saab lugeda, et casting korraldati 12 riigis, 14 linnas ja 1100 näitleja seas, nii et eks valikut oli ka). Antoni mängib mitmetest Leos Carax´ filmidest tuntud Denis Lavant, keda möödunud aastal võis näha Pöffi avafilmi "Holy motors" peaosas. Just tänu tema osatäitmisele ja lõputule ümberkehastumisvõimele, loen "Holy motors´it" oma viimase aasta parimaks filmielamuseks. Kuid sellest teinekord. 

Antoni armastust Evat mängib tatari päritolu näitlejanna Tšulpan Hamatova, kellest siin paaris postis juba juttu on olnud ja kes oma elava näoga tummfilmi igati sobib.

Veidi veel filmi taustast. Idee taolist vesist filmi teha olevat Veit Helmeril tulnud juba 87. aastal, mil ta Hamburgis nn Bismarcki vanne väisas. Need kujutasid endast kaunis juugendstiilis hoones tegutsevat ujulat, mis oli avatud 2005. aastani. Paar aastat hiljem tõmmati aga hoone maatasa ja praegu on seal ühe niigi suure ostukeskuse laiendus (vt ka pilte ). Niisiis võib "Tuvalut" pidada omamoodi prohvetlikuks filmiks.

Võtted ise aga toimusid hoopis Bulgaarias, kus sobiv poollagunenud, kuid siiski töökorras ujula leiti pealinnast Sofiast. Osalt ka Varnas, Musta mere äärses laevade surnuaias. Helinduse ja toonimisega tegeleti juba Berliini stuudiotes. Nii sündiski igati rahvusvaheline projekt, kuhu kaasati produtsentegi mitmetest eri riikidest ning selle valguses tundub ainult loomulik, et filmi tegevus paikneb väljaspool konkreetset aega ja ruumi ning info liigub nägude ja käte vahendusel. Ilus vaatamine.

"Surprise! 12 Filme von Veit Helmer" / "Üllatus! 12 filmi Veit Helmerilt" (2006)

Veit Helmeri lühifilmide antoloogia koondab endasse režissööri lühifilme aastatest 1989-2005, peegeldades endas üsna hästi tema arengut nii tehniliselt kui teda huvitavate teemade osas. Veit Helmer on andekas novellist, kes suudab 5-13 minutiga ning lihtsate vahenditega tabavalt edasi anda lugusid inimestevahelistest suhetest. Praegu on tema arvel 4 täispikka mängufilmi, ehk 3 korda vähem kui lühivorme.

Kui enamasti keskendutakse filmides inimestevahelisele dialoogile, siis Helmerit huvitab nende vaikimine. Žestid, inimeste üksiolek, pilgud, liigutused. Veel meeldib mulle tema tehniline mitmekesisus - enamasti 35mm lindile võetud filme on erinevalt töödeldud, on käsitsi värvitud, mustvalget ja animeeritud filmi. 

Tema tegelased on lihtsad inimesed - mehaanikud, rongijuhid, müüjad jne. Keskseks teemaks filmides on armastus. Tihti räägib lugu meestegelasest, kes häbelikkuse tõttu või muudel põhjustel valib ebahariliku viisi oma tunnetest teada andmiseks.

Veit Helmer korraldab ka filmi workshoppe"35 mm film 7 päevaga", kus õpilastele antakse ülesanne koostada stsenaarium 5-minutilise tummfilmi jaoks etteantud teemal, otsida näitlejad ja filmimispaigad ning siis sõidab Veit 7 päevaks kohale, juhendab filmimise ning montaaži osas ja annab viimase lihvi. Sellest tulenevalt ka mitmekesised filmimispaigad - Indoneesia, Gruusia, Aserbaidžaan jne. Ehkki valminud koostöös filmiüliõpilastega, on needki filmid äratuntavalt helmerlikud. 

Kogumiku tase oli arusaadavalt ebaühtlane, kuid kes tosinat lühifilmi läbi vaadata ei viitsi, siis soovitaksin näha vähemalt  "Aknapuhastajat", "Üllatust", "Kaspia pruuti" ja "Lõbumaja".

Järgnevalt lühikesed filmitutvustused, kronoloogilises järjestustes:

1. "Tour d´Amour" (1989)

Mees jälgib igapäevaselt oma aknast mööduvat naist, julgemata teda kõnetada. Lõpuks, esinedes telefonioperaatorina, õnnestub tal kokku leppida ühine väljasõit.

2. "Die Räuber" / "Röövlid" (1990) 

Põhineb lõdvalt Schilleri samanimelisel näidendil. Amalia ärkab oma rüüstatud lossis. Tõrjudes ebameeldiva Franzi kohmetuid lähenemiskatseid, hoiab ta oma väärikust traagilise lõpuni. Võib näha kui allegooriat Saksamaa lähiajaloost.

3. "Zum Greifen" / "Haardeulatuses" (1992)

Armunud kraanajuht jätab tüdruku korteri rõdule igal hommikul kingitusi, võites armastuse, kuid kaotades töö.

4. "Der Fensterputzer" / "Aknapuhastaja" (1993) 

Tornrestorani koristaja ja aknapuhastaja vaheline kiindumus saab saatuslikuks jõhkardist ülemusele. Mõningate B-kategooria õudusfilmielementidega efektne lugu.

5. "Tour Eiffel" / "Eiffeli torn" (1994)

Itaalia turist Pariisis. Egoistlik ning materiaalsete huvidega mees saab ebaõiglase süüdistuse "Mona Lisa" röövimises.

 

6. "Surprise!" / "Üllatus!" (1995)

Armastava mehe peaaegu saatuslikuks saav hommikukingitus oma naisele. Iga kaader näeb selles käsitsi värvitud filmis välja nagu sajandialguse postkaart.

 

7. "Hati-Hati, Malam-Malam!" /  "Öösel ole ettevaatlik!"

Jakartas takso võtmine võib hääletajale ohtlikuks osutuda. Või siis taksojuhile. Valminud koostöös Jakarta filmiüliõpilastega.

 

8. "Uzbek Express!" / "Usbeki ekspress!" (2001)

Jälle üks workshop´i film - Usbekistani üliõpilastega. Räägib loo üksikust vedurijuhist, kes kutsub endaga reisule kena vaksalikoristaja.

 

9. "Freudenhaus" / "Lõbumaja" (2001)

Vanadekodu elanikele valmistab rõõmu kena noormees, kes neile igapäevaselt lõunasööki toob. Vaimukas vaade vanade inimeste noortele rõõmudele. Nende eeliseks on kavalus.

 

10. "Hundeleben" / "Koeraelu" (2004)

Filmitud Kasahstanis, samuti koolituse raames, ning räägib sümpaatsest hulguspoisist, kes muretseb kingitust oma neljajalgsele sõbrale. Kõige nunnum film kogumikul.

11. "Georgian Summer" / "Gruusia suvi" (2004)

Mida gruusialased suvel teevad? Noored peavad igatahes mägedes piknikut kitarrimängu ja veini saatel ning võitlevad härgadega. Siitki ei puudu oma armastuslugu ja kõrvalliin vanameestega.

 

12. "Caspian Bride" / "Kaspia pruut" (2005)

Minu lemmikfilm kogumikult. Filmitud Asebaidžaanis, visuaalselt kaunis (handcoloriert), lihtsalt teostatud ja sisukas lugu viib meid naftaväljade keskele, kus elab sümpaatne hulgus. Ta käib omale prügimäelt tarvilikku otsimas ning ühel päeval leiab kauni, vähekasutatud mannekeeni. Pygmalionliku loo lõpetab pruudi õnnetu uppumine naftaloiku.

"Absurdistan" (2008)

"Absurdistan" on noore saksa režissööri Veit Helmeri kolmas täispikk mängufilm. Kellele on meeldinud nt Emir Kusturica filmid, sellele peaks ka "Absurdistan" hea vaatamiselamuse pakkuma. Filmis on seda omamoodi kaukaasia romantikat, mida ei leia Lermontovi ega Puškini teostest, vaid koorunud tapeetidest, räpakatest kõrtsidest ja habetunud vanameestest. Palju on sisse pikitud veidraid pisidetaile, mis inimeste ja paikade iseloomu tabavalt kokku võtavad. Mulle täiega meeldivad sellised võtted.

Lugu ise keskendub sugudevahelisele võitlusele ühes anonüümseks jääda soovinud külas (võtted toimusid enamasti Asebaidžaanis, aga osalt ka Gruusias jm). Ühel päeval ei tule külakeses torust enam vett. Motiveerimaks mehi veevärki parandama, keelavad naised neile kõik voodirõõmud Olukord võtab peagi militaarse iseloomu. Meeste auks peab ütlema, et ega nad kergesti ei murdu - esmalt püütakse nt põgenemist, erootikatelefoni, külalisesinejaid ja muid kõrvalteid. Paraku on lähenemas noorte armastajate Aya ja Temelko esimene öö, mis tähtede poolt kindlalt paika pandud. Temelko asub veeotsinguile.

Veit Helmer olevat käsikirja jaoks idee saanud ajakirjandusest, kus kirjeldati üht sarnast juhtumit Türgi külas.

Ehkki saksa režissöör ja saksa film, on kõne venekeelne. Nagu ka Helmeri uusimas mängufilmis "Baikonur". Samas on see tegevuspaika arvestades üsna omal kohal ja annab kõnelustele mahlakuse, mida saksa keelega ei saavutaks. Aga ega siin otsekõnet palju ei ole. Helmeri filmides on põhiline visuaalne pool. Tema ilmselt tuntuim film, "Tuvalu" oli ju puha tummfilm. Siingi on kandev roll jutustajal, kes ühe või teise episoodi sisse juhatab, tegelased ise suhtlevad aga suuresti žestide ning ilmetega. 

Selline mõnus komöödia maagilise realismi tunnetusega.

Lõpetuseks väike ülevaade naiste enesekaitsemehhanismidest:

Puusepa naine.

 

Mesiniku naine.

Pagari naine.

Sepa naine.