Valmistudes kirjutama pikemat pala kaasaegsetest tummfilmidest, vaatasin üle Veit Helmeri "Tuvalu", sedapuhku just tehnilisest vaatenurgast. Juba Helmeri varased lühifilmid paistsid silma oma hea stiilitunnetuse poolest. Mõni vanamoodne tehnika (nt käsitsi värvitud "Surprise!"), algeline eriefekt või rekvisiit nihestab tegevuse ajaliselt ja aitab luua värske, originaalse mulje.
"Tuvalu", mis oli mustvalgena filmitud, kuid hiljem erinevatesse varjunditesse toonitud (peamiselt seepia ja türkiis), lisaks tummfilm (kasutati vaid üksikuid rahvusvahelisi sõnu) ja valgustuse ning misanstseenide poolest saksa ekspressionistlikust filmikunstist mõjutatud, oli ilmselge austusavaldus sajandialguse filmikunstile. Samas, erinevalt sellistest kaasaegsetest tummfilmidest nagu "The Artist" või "Blancanieves" (hispaania uusversioon Lumivalgekese loost), ei paigutanud ta ka tegevust kaugesse minevikku, vaid lõi oma veidravõitu maailma, kus toimetada. See on veidi Ida-Euroopa ja fantasy, George Mélies ja aurupunk.
Tegevus toimub poollagunenud ujulas, kus käivad vaid ekstsentrilised vanadaamid, nostalgilised laevakaptenid ja paadialused. Käibivaks valuutaks on siin nööbid. Ujulat peab noor Anton (Denis Lavant) oma pimeda isaga. Antonil on ka kuri vend Gregor, kes on kiire kasumi ja progressi poolt. Juba on ta kodutuks jätnud ühe kapteni tema võluva tütre Evaga (Tšulpan Hamatova). Need kolivad ka ujulasse, kus Antoni ja Eva vahel tekib suur armastus. Õnn jääb aga üürikeseks, sest juba haub Gregor plaane, kuidas ujulagi maha tõmmata, et sinna hästi suur tee asemele ehitada.
Nagu näha, üpris triviaalne lugu. Inimesed on siin ka täitsa inimlikud ja mingeid erilisi veidrusi neile külge poogitud pole. Kaunis kaameratöö, läbimõeldud stiliseering ja hoolsalt valitud rekvisiidid annavad aga loole oma võlu ja nii ei häirigi, et algusest peale tead, mis lõpus tulema hakkab. Nagu muinasjuttudegi puhul, peamine on see, kuidas lugu on jutustatud. Ning antud juhul on jutustamise olulisemateks meediumideks näitlejad, kes peavad seda edasi andma dialoogita, kineetika ja miimika abil. Tagasipöördumine näitlemise algolemuse juurde, mille tulemuseks universaalne ja kultuurideülene lugu, kuid samas väljakutse näitlejatele.
Õnneks olid osatäitjad valitud enam kui õnnestunult (Helmeri kodulehelt saab lugeda, et casting korraldati 12 riigis, 14 linnas ja 1100 näitleja seas, nii et eks valikut oli ka). Antoni mängib mitmetest Leos Carax´ filmidest tuntud Denis Lavant, keda möödunud aastal võis näha Pöffi avafilmi "Holy motors" peaosas. Just tänu tema osatäitmisele ja lõputule ümberkehastumisvõimele, loen "Holy motors´it" oma viimase aasta parimaks filmielamuseks. Kuid sellest teinekord.
Antoni armastust Evat mängib tatari päritolu näitlejanna Tšulpan Hamatova, kellest siin paaris postis juba juttu on olnud ja kes oma elava näoga tummfilmi igati sobib.
Veidi veel filmi taustast. Idee taolist vesist filmi teha olevat Veit Helmeril tulnud juba 87. aastal, mil ta Hamburgis nn Bismarcki vanne väisas. Need kujutasid endast kaunis juugendstiilis hoones tegutsevat ujulat, mis oli avatud 2005. aastani. Paar aastat hiljem tõmmati aga hoone maatasa ja praegu on seal ühe niigi suure ostukeskuse laiendus (vt ka pilte ). Niisiis võib "Tuvalut" pidada omamoodi prohvetlikuks filmiks.
Võtted ise aga toimusid hoopis Bulgaarias, kus sobiv poollagunenud, kuid siiski töökorras ujula leiti pealinnast Sofiast. Osalt ka Varnas, Musta mere äärses laevade surnuaias. Helinduse ja toonimisega tegeleti juba Berliini stuudiotes. Nii sündiski igati rahvusvaheline projekt, kuhu kaasati produtsentegi mitmetest eri riikidest ning selle valguses tundub ainult loomulik, et filmi tegevus paikneb väljaspool konkreetset aega ja ruumi ning info liigub nägude ja käte vahendusel. Ilus vaatamine.
No comments:
Post a Comment