Medvedkini "Õnn" on üks neid filme, mis tekitab tahtmise õrnalt lage puudutada. Mida kõike siit ei leia - ohtralt viiteid vene folkloorile, huumorit kõikvõimalikes toonides, kohati üllatavalt modernseid lahendusi stiliseeringul, üldinimlikke unistusi, ning kõike seda autori ohjeldamatu fantaasia kastmes. Filmi mitmekesise olemuse on Vaapo Vaher oma nupukeses "Õnn ja täid" üsna tabavalt kokku võtnud: "talupoeglik primitiivulme ühendub koomilise sürrealistliku groteskiga".
Nojah, ajastuomaselt on lugu raamistatud kolhoosi loomise võlude ja valudega, kuid tundub, et seda rohkem vormitäiteks. Pealegi on siingi Medvedkin probleemile mitmetest oma kaasaegsetest poleemilisemalt lähenenud. Hurraa-optimismi asemel on esitatud ka valupunkte nagu endised külaühiskonna vaenlased, kes nüüd samas kollektiivis töötavad, oma koha otsimine, inimlikele kiusatustele järeleandmine jne. Muinasjutule omaselt leiab küll seegi lugu õnneliku lõpu.
Süžee saab alguse, kui üks vanamees ronib jõuka naabri aeda vareenikuid varastama. See jõukas Foka-nimeline naaber on filmi põhikurjam, meenutades pigem kuradit või deemonit kui tüüpilist kulakut. Pikka kasvu, tõmmu jume, kuid valgete juuste ja habemega. Kohati ilmnevad võluvõimed - näiteks lendavad talle vareenikud ise suhu ning tal on salapärane lauake-kata-end, millega ta hiljem ausat traktoristi viina võtma peibutab. Müstiline kuju ühesõnaga.
Vargast vanamehel läheb Foka juures sõna otseses mõttes toss välja. Tema poeg Khmõr aga otsustab, et aitab virelemisest ja läheb laia ilma õnne otsima. Leiab suurema summa raha, kuid õnn jääb tulemata - ostetud hobune keeldub töötamast, põld on kive täis jne, lõpuks tulevad vargad ja viivad kõik minema. Khmõr otsustab ära surra, kuid riik ja kirik ei lase, viiakse hoopis nekrutiks. Sealt tagasi tulles on juba uued ajad, kolhoosid loodud ja tema naine tunneb end seal üsna hästi. Khmõril läheb aga uue korraga kohanemine vaevaliselt.
20ndad-30ndad nägid üsna palju talupojateemalisi filme, igaüks neis lähenes teemale omamoodi. Dovženko "Maa" (1930) idealiseeris ja ülistas talupoegade orgaanilist elukorraldust. Eisenstein ja Vertov nägid nende õnne tehnilistes uuendustes ja masinate kasutuselevõtus (vastavalt nt "Käsuliin" (1929) ja "Entusiasmi" (1930) lõpuepisoodid). Siis oli veel Ermleri "Talupojad", mis tuli välja Medvedkini "Õnnega" samal aastal, kuid oli sellest kardinaalselt erinev, karmi realismi ning maainimeste rasket elu kujutav.
Medvedkini võlu on selles, et ta pakkus küsimusele "mis on (talupoja) õnn" üllatavalt lihtsat ja empaatilist vastust - see, kui sul on mingi maatükk, mida harida ja natuke eraomandit, mida lauale panna. Olgu siis kolhoosikord või mitte. Lisaks ei üritanud ta kõrget kunsti teha, vaid jutustada lugu rahvalikus, folkloorses võtmes, visualiseerides kõnekäände ja arhetüüpe. Ning muidugi huumor. Medvedkin oli ka üks neist, kes oskuslikult naeru ja sügavuse kõrvuti pani... see on veidi nagu pavlovi refleks - inimene naerab, hakkab mõnus olla, ja võibolla laseb siis endale ühtteist kõrva taha ka panna.
Kuna Medvedkinist meil varem juttu pole olnud, siis peaks paari sõnaga rääkima, mis mees ta selline oli. Sündinud 1900. a raudteelase pojana, sattus ta kodusõja aastatel propagandaosakonda tööle, sealt hiljem Mosfilmi stuuditesse, kus jätkas lühikeste teavituslike ja agitfilmide tegemisega. Seal on juba näha tema püüdlused satiiri ja poliitilise groteski, aga ka publiku aktiivse kaasamise suunas.
Iseseisva filmitegijana tõusis ta aga avalikkuse ette oma kinorongide projektiga, kus sõideti mööda Nõukogude Liitu, tehti kinokroonikat, monteeriti kohapeal ja näidati ka, enamasti juba järgmise päeva õhtul sealsamas piirkonnas. Toona oli selline stuudiotest sõltumatu filmitegemismoodus väga uudne. Samuti Medvedkini ideed kinost kui kasvatusvahendist, publiku-näitlejate-filmitegijate vaheliste piiride lammutamine ja produktsioonikiirus (mõned filmid pandi kokku vaid 8 tunni jooksul).
Pärast kinoronge tuli "Õnn", mis paraku jäigi Medvedkini kõrghetkeks - järgmine projekt juba keelustati ning edasi oli temagi sunnitud kompromisside ja keskpärasuse teele suunduma. Nii juhtus paraku enamuse nõukogude avangardistlike filmitegijatega. Medvedkini nimi ja looming korjati uuesti üles alles 1960ndatel-70ndatel Lääne sõltumatute filmitegijate poolt, eesotsas Chris Markeriga, kes temast kaks dokumentaaligi väntas.
"Õnnest" võiks veel pikalt rääkida, aga parem on endal film üles otsida ja nautida selle jaburat huumorit ning ohtraid kultuuriladestusi, alates vene kirjandustraditsioonidest (Gogol), rahvakunstist (stiliseering tugevalt mõjutatud lubokimaalist), suulisest folkloorist, ekspressionistlikust filmikunstist ja režissööri enda viimase hetke mõttesähvatustest, mis 30ndate Nõukogude Liidu kontekstis ootamatult julgelt mõjuvad (nt matuserongkäigu nunnade läbipaistvad rüüd, soldatite nukulikud maskid jne).
Nojah, ajastuomaselt on lugu raamistatud kolhoosi loomise võlude ja valudega, kuid tundub, et seda rohkem vormitäiteks. Pealegi on siingi Medvedkin probleemile mitmetest oma kaasaegsetest poleemilisemalt lähenenud. Hurraa-optimismi asemel on esitatud ka valupunkte nagu endised külaühiskonna vaenlased, kes nüüd samas kollektiivis töötavad, oma koha otsimine, inimlikele kiusatustele järeleandmine jne. Muinasjutule omaselt leiab küll seegi lugu õnneliku lõpu.
Vargast vanamehel läheb Foka juures sõna otseses mõttes toss välja. Tema poeg Khmõr aga otsustab, et aitab virelemisest ja läheb laia ilma õnne otsima. Leiab suurema summa raha, kuid õnn jääb tulemata - ostetud hobune keeldub töötamast, põld on kive täis jne, lõpuks tulevad vargad ja viivad kõik minema. Khmõr otsustab ära surra, kuid riik ja kirik ei lase, viiakse hoopis nekrutiks. Sealt tagasi tulles on juba uued ajad, kolhoosid loodud ja tema naine tunneb end seal üsna hästi. Khmõril läheb aga uue korraga kohanemine vaevaliselt.
Medvedkini võlu on selles, et ta pakkus küsimusele "mis on (talupoja) õnn" üllatavalt lihtsat ja empaatilist vastust - see, kui sul on mingi maatükk, mida harida ja natuke eraomandit, mida lauale panna. Olgu siis kolhoosikord või mitte. Lisaks ei üritanud ta kõrget kunsti teha, vaid jutustada lugu rahvalikus, folkloorses võtmes, visualiseerides kõnekäände ja arhetüüpe. Ning muidugi huumor. Medvedkin oli ka üks neist, kes oskuslikult naeru ja sügavuse kõrvuti pani... see on veidi nagu pavlovi refleks - inimene naerab, hakkab mõnus olla, ja võibolla laseb siis endale ühtteist kõrva taha ka panna.
Iseseisva filmitegijana tõusis ta aga avalikkuse ette oma kinorongide projektiga, kus sõideti mööda Nõukogude Liitu, tehti kinokroonikat, monteeriti kohapeal ja näidati ka, enamasti juba järgmise päeva õhtul sealsamas piirkonnas. Toona oli selline stuudiotest sõltumatu filmitegemismoodus väga uudne. Samuti Medvedkini ideed kinost kui kasvatusvahendist, publiku-näitlejate-filmitegijate vaheliste piiride lammutamine ja produktsioonikiirus (mõned filmid pandi kokku vaid 8 tunni jooksul).
Pärast kinoronge tuli "Õnn", mis paraku jäigi Medvedkini kõrghetkeks - järgmine projekt juba keelustati ning edasi oli temagi sunnitud kompromisside ja keskpärasuse teele suunduma. Nii juhtus paraku enamuse nõukogude avangardistlike filmitegijatega. Medvedkini nimi ja looming korjati uuesti üles alles 1960ndatel-70ndatel Lääne sõltumatute filmitegijate poolt, eesotsas Chris Markeriga, kes temast kaks dokumentaaligi väntas.
No comments:
Post a Comment