Monday, December 31, 2012

"Полёты во сне и наяву" / "Lennud unes ja ilmsi" (1982)

Oleg Jankovski at his best, liikumas erinevate tundevarjundite vahel täpselt nagu skalpell, kiskudes vaataja endaga kaasa ning naerdes ta järgmisel hetkel välja. Põnev, väga põnev. Ent inimestele ei meeldi need, kes enesele kaasa tunda ei lase, sest kaastunne on ju nii mõnus - kellegi teise üle pisaraid lahistada. Serjoga tegelaskuju valu on aga tema sees ja maailmal pole sellega asja. Ning nõnda naerdaksegi ta välja nii kaasnäitlejate poolt ekraanil, küll õeluse, küll kahetsusega, ja ka pealiskaudse vaataja poolt, kes tolamängu taga peituvaid kuristikke ei hooma.
Paar aastat tagasi, kui seda filmi esimest korda vaatasin ma nii väga vene keelt ei osanud ja nii juhindusingi tegevuse mõistmisel peamiselt Jankovski ilmetest ja žestidest. Nüüd on keelega asjalood paremad, aga ikkagi soovitan seda filmi julgelt vaadata ka kõnet eriti mõistmata, palju kaduma ei lähe. Pigem ongi siis tähelepanu fokusseeritud ebaolulistelt sõnadelt peategelase hingeelule. Sest vene kino näitlejatest valitseb just Jankovski suurepäraseimalt seda nüansirikkust, mida vaikusega võib väljendada.
Peategelane, oma 40. juubelile lähenev Sergei Makarov kaotab ühe päevaga nii pere, armukese kui sõbralikud suhted kolleegidega. Selle asemel, et nende eest võitlusse astuda, võtab ta toimuvat mingi maniakaalse rahuloluga ning tõmbab pähe narrimütsi. 
Tegevus toimubki kahe-kolme päeva jooksul, mille ajal võime piiluda 80ndate nõukogude ühiskonda selle konventsioonide, tärkava alternatiivkultuuri ja sõnamulina taha varjatud sisutühjusega. Vene filmidele kohaselt ei puudu ka hingest-hinge köögivestlus viinapudeli kõrval ja väljasõit varasügisesse metsa.
Stsenaariumi autor Viktor Mereško olevat peaosa algul kirjutanud Nikita Mihhalkovi silmas pidades. Siis nägi aga Balajan kinolinal Jankovski mängu ning tegi ettepaneku hoopis talle. Näitlejat ennast oli juba raskem veenda, sest tundmatu režissöör ja Dovšenko-nimeline kinostuudio algul nii väga lubavalt ei kõlanud. Uurinud aga Nikita Sergejevitši käest veel tegelaskuju ja stsenaariumi puudutavaid üksikasju, otsustas siiski proovida. Jankovski ja Balajani vahel sai alguse aastatepikkune viljakas koostöö.
Mihhalkov ei jäänud ka niisama passima, vaid teeb siin väikese kameo filmirežissööri rollis, kellega Makarov kokku puutub. Teistest kinosuurustest võib näha nõukogude filminduse esileedit Ljudmila Gurtšenkot Makarovi kolleegi rollis. Ning noorukest Oleg Menšikovi, kes 80ndate kuumimate tantsuliigutustega Makarovi armukest üle püüab lüüa.
Mis värk siis Serjogaga on? Nagu Vaapo Vaher selle Jankovskit käsitlevas artiklis "Intellektuaal, playboy või jõhkard?" kokku võtab, on Jankovski tegelaskuju pärit "optimistlikest kuuekümnendaist, kes nüüd sattunud umbejooksnult uude reaalsusse ja unustanud oma naiivse mineviku, mil kõnniti Moskva tänavail ja lauldi Okudžava süüdimatuid laulukesi". Sellise uues kontekstis tähenduse kaotanud ning siseemigratsiooni valinud intelligendi jaoks on vabadus millestki võrdne vabadusega millekski. Ning nii rebibki ta metoodilise järjekindlusega puruks teda veel "normaalse" eluga ühendavad köidikud ja kõnnib pea püsti, käed taskus vastu oma paratamatule hukule. Teiste mõistmatute, vihaste ja võibolla ka veidi kadestavate pilkude all.

Sunday, December 30, 2012

"Новая Земля" / "Uus maa" (2008)

Julgustatuna imdb-i kasutajate vaimustunud kommentaaridest ning teadmisest, et "Uus maa" võitis "Kinotauruse" festivalil parima operaatoritöö auhinna, asusin seda kaasaegset põnevikku vaatama teatud ootustega. Tuli välja, et kaameratöö ongi ainus hea asi filmi juures, sedagi suuresti tänu Svalbardi (Norra) saarte arktilisele ilule, kus enamus võtteist toimus.
"Uus maa" on režissöör Aleksandr Melniku esimene täisipikk mängufilm. Praegu töötab mees järgmise geograafilise nimega filmiprojekti "Territoorium" kallal. Peategelast Žilinit mängib siin Andrei Zvjagintsevi "Tagasitulekust" tuttav Konstantin Lavronenko (all paremal).
Surmanuhtlus on kogu maailmas keelatud ja vanglad hakkavad üle ääre ajama. Venemaa, kellel ikka vaba ruumi on, pakub välja võimaluse  kurjategijate saatmiseks asustamata aladele kaugel põhjas (selgusetuks jäi, miks riik, kel on pikad ajaloolised traditsioonid inimeste asumisele saatmisel, esitas seda põhjaalade koloniseerimisprojekti kui ebamäärases tulevikus asetleidvat antiutoopiat). Kolonistid saavad suhteliselt hea varustuse, alates matkajopedest ja tööriistadest kuni kolme kuu toiduvarudeni. Isegi peavarjud on olemas ja kuskilt taevast jälgivat neid väike sputnik. Paraku pistavad lemmingud juba esimesel ööl enamuse toidust nahka, sidepidamisvahend lüüakse puruks ning pooled mehed notivad end kultuuride kokkupõrkes maha. Alguse saab ellujäämisepopöa, kus tagasi ei kohkuta kannibalismist ning mängudest elu ja surma peale.
Filmi stsenaarium oli üsna kunstlikult konstrueeritud - sisse jäi mitmeid küsitavusi (näiteks, miks keegi ikkagi heaks arvas ainsa sidepidamisvahendi pooleks lüüa), teised sündmused jällegi tundusid olevat juurde poogitud, et vaid tegevus õiges suunas areneks. 
Sisulise poole pealt oli filmile püütud anda sügavamat filosoofilis-religioosset mõõdet, mis avaldus juba algustiitrite kujunduses ja valitud muusikas, kuid vangidevahelised teoloogilised vestlused tapatalgute vahepeal tundusid kohatute ja paatoslikena. Enamus küsimusi, mis "Uus maa" tõstatas, on hoopis paremates filmides ning hoopis sügavamalt käsitlemist leidnud. Näiteks võimu mõju inimloomusele (vt "Das Experiment" (2001)).
Arvatavasti rahalistel põhjustel olid filmi susatud mõned välismaised näitlejad. Asustusprojekti ülevaatajana esines leedu näitlejanna Ingeborga Dapkunaite, kellele venekeelne tekst oli kohutavalt kohmakalt peale loetud ning kes mõjus üldises maskuliinses õhkkonnas võõristavalt ja põhjendamatult (kui mitte arvestada lühikest Žilini järele õhkamist). Ameerikamaalt oli kohale tulnud Tommy Lister, kelle ainsaks funktsiooniks oli kurja nägu teha, öelda "Where the fuck are my keys?" ja siis verises võitluses surma saada. Ometi oli ta DVD karbi peale pistetud ja puha. USA vangide saabumine saarele veidi enne filmi lõppu mõjus samuti ühe rudimendina niigi pikaks venitatud stsenaariumis. Nende iseeneselikku ülesrivistumist ning kallaletungi venelastele võib aga tõlgendada kui kultuuriliste stereotüüpide peegeldust. "Rahvusvahelisest projektist" jäi puudu vaid hiina konvoi, kes kung-fu´d praktiseeriks ja siis kivisel rannal köögivilja hakkaks kasvatama.
Kui ameeriklasi ja venelasi oli kujutatud stereotüüpsetena, siis puha demoniseeritud olid tšetseenid. Ehkki nad juba esimese pooltunni lõpuks maha notiti, oli neid kujutatud verejanuliste kambajõmmidena, kes vene vangidega aina tüli norisid. Erandiks oli üks vanamees, kes mõtlikult palvehelmeid sõrmitses ja nende usujuhi mulje jättis... seda hetkeni, kui ta rannas jope selga sai ja mõtlikult kaastšetseenile lausus "Peaks nad kõik ära tapma.".
Laevas oli märul, kus mainiti üht eestlastki, kuid milline tegelane teda mängis ja mis tast sai, ei õnnestunudki välja selgitada. Saarele ta vist igatahes ei jõudnudki. 
Hoolimata huvitavast algideest, oli "Uus maa" lame vaatamine, mille põhipoint üsna hämaraks jäi. Mulle igatahes jäi kõlama mõte, et kurjategijad (inimesed laiemalt?) ongi mingi verejanuste sadistide kamp, kes igal võimalusel kaaslasele nuga annab. Labidaid ja kirveid, mis kolonistidele anti, siin igatahes töötegemiseks ei kasutatud. 

Friday, December 28, 2012

"На тебя уповаю" / "Usun sinusse" (1992)

Ajal, mil Venemaa on vanemateta lapsed oma poliitiliste huvide vankri ette rakendanud, on igati asjakohane üles otsida see 90ndate alguse tšernuhha, mis samuti räägib nende kõige väiksemate ja kaitsetumate julmast ärakasutamisest täiskasvanute poolt, kel jalg juba kapitalismi ukse vahel, kuid mentaliteet veel sügaval nõukogudeajas. 
Filmi nimi on tsitaat õigeusu ikoonitüübist "Иисус, уповаю на Тебя". Taolisel ikoonil on kujutatud Jeesust valges tuunikas, osutamas vasaku käega oma läbitorgatud südamele, millest kiirgab punast (veri) ja valget (vesi) valgust. 
Film lajatab kogu raskusega juba esimeses veerandtunnis: peategelane Alla jätab oma vastsündinu ühte Moskva vaksali peldikusse, saab löögi rongilt ning läbib ravi hullumajas. Leidnud suhtelise meelerahu õigeusu kloostris, kuhu ta juhuse tahtel satub, leiab ta endas piisavalt jõudu, et papi soovitusel püüda aidata endast nõrgemaid - lapsi. Lastekodu, kuhu ta tööle asub, on aga täis hoolimatuid, katkisi täiskasvanuid, kes naudivad võimalust oma jõudu väikeste inimeste kallal kuritarvitada või veedavad aega lihtsalt nurga taga viina visates. 
See oli üks valusamaid filme, mida näinud olen. Toimuva mõttetus, ebaõiglus ning võimetus midagi selle suhtes muuta, pitsitasid pidevalt kurku. Täiskasvanute julmusest hullemgi oli laste tumm imestus ning olukorraga leppimine. Et purjus kasvatajatädi võib nad lahtise käega läbi peksta, oli järjekordne fakt maailmast, mida nad alles tundma õppisid. Film on tumedates toonides, 90ndate alguse nõukogude olustik dokumentaalse realismiga välja joonistatud ning saatev muusika hillitsetud, kohati ka veidi sakraalse meeleoluga. Vaadake, kui jaksu on. 
Üks kasvandikest leidis uue kodu Ameerikas.

Thursday, December 27, 2012

"Filantropica" / "Filantroopia" (2002)

"Filantroopia", satiiriline komöödia armuvaludes kirjandusõppejõust, on üks helgemaid kaasaegseid rumeenia filme. Ka on selle jutustusviis lähedasem rahvusvahelise kinolevi standarditele. Õnneks meenutavad tänavatel ringi lippavad koertekarjad ja koledad trepikojad siiski, et tegevus toimub mõnes endises idabloki riigis. Üldiselt selline positiivne ja helge vaatamine heategevuse motiividest ja ootamatutest tagajärgedest.
Ovidiu, kirjandusõpetaja ja kirjanikuks püüdleja, armub ühe probleemse õpilase seksikasse õesse. Tüdruku teiste kavaleridega võistlemine nõuab aga oluliselt suuremaid rahalisi vahendeid, kui õpetajapalk lubaks. Õnneks kohtub Ovidiu Pepega, kes juhib "Filantroopia" nimelist organisatsiooni. Pepel on omamoodi amet - ta mõtleb välja lugusid kerjustele. Sest keegi ei anna raha paluvale käele, vaid traagilisele loole selle taga.
Nii leiab Ovidiugi end pea ühiskonna südametunnistust kurnamas ja ühe sammu võrra lähemal sportautole, mobiilile ja unistustetüdrukule.

Wednesday, December 26, 2012

"Kráska v nesnázích" / "Iludus hädas" (2006)

Taas üks kena komöödia sugemetega draama, mis on oma kandva idee laenanud Robert Gravesi luuletusest  "Beauty in Trouble". Kergelt seebiooperlikust algusest hoolimata haarab film peagi oma veidravõitu inimsuhete, tugeva autorikäekirja ja kauni screenplay´ga. Filmi saadavad mitmed laulud andeka tšehhi artisti Raduza esituses, kaasaarvatud Robert Gravesi viisistus.
Lugu saab alguse 2002. a Praha üleujutustega, kus meie kangelanna kaotab suure osa oma varast ja ta abikaasa Jarda on sunnitud elatuma autovargustest, sellal kui astmaatikust pisipoeg hallitust hingab. Hiljem leiame ta aga nautimas itaalia päikest tüüne basseinipinna äärest - peategelase elukulg ja heitlikud inimsuhted on kujutatud läbi muutliku vee metafoori.
"Iludus hädas" on kaasaegne muinasjutt vaesest ja ilusast tüdrukust, kel on valida oma abikaasa ja laste isa, matšoliku Jarda ning unistusteprintsi, emigrandist härra Benesi vahel. Nende teed ristuvad kui printsi hobune, antud juhul luksusauto, Jarda poolt ära tõmmatakse. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale peab viimane mõneks ajaks vangi minema ja Benes saab lähemalt tutvuda tema võluva abikaasa Marcelaga.
Jardaga seob Marcelat füüsiline tõmme ning ühine minevik, Benes suudaks aga anda kindlustunde ja idüllilise elu Itaalia veiniistanduses. Järgneb suhetekeerdkäik, millesse oma panuse annavad Jarda süvausklik ema, kes võitleb perekonna ühtsuse eest; Marcela kasuisa, keda huvitab vaid iseenda heaolu ning Marcela ema, kes kuulab eelkõige oma abikaasa kahtlase väärtusega soovitusi.
Selle suhteliselt klišeeliku loo põhiteemadele (armastus, seks, raha) on märkamatult külge poogitud taustteemasid, mis muudavad filmi oma loost suuremaks. Siin puudutatakse nii Tšehhi keerulist ajalugu kui tehakse sotsiaalkriitikat tänapäevase ühiskonna suunas. Filmi suurimaks tugevuseks on aga näitlejatööd ning ambivalentsed tegelased, kellevahelised suhted vaid silmapilgutusega ümber mängitakse. Niisamuti jõuab vaataja korduvalt oma sümpaatiat ümber jagada, sest kes on hea ja kes halb ning kes kellega manipuleerib, jääb lõpuni selgusetuks. Erilist tähelepanu väärib Jiří Schmitzer´i mängitud Richard, Marcela kasuisa, kelle erialaks on inimestele hinge sittuda, tehes seda peenelt, järjekindlalt ja valimatult.

Tuesday, December 25, 2012

"Урга" / "Urga" (1991)

Prantsuse-Vene koostöös valminud film, mille ideeliseks eelkäijaks võib pidada Pudovkini "Tšingis-Khaani järeltulijat" (1928). Mõlemad filmid tegelevad vene identiteedi otsimisega eksootilise Teise, mongoollaste juurest ning õilsa traditsioonilise kultuuri hukkumisega kapitalistide/läänestumise läbi. 
Nimest nii palju, et urga on mongoolia kultuuris selline pika toki otsas olev lasso, millega saab hobuseid ja naisi püüda ning mis sümboliseerib stepi piiritutes avarustes "armastust, eraldatust ja jõudu". 
Kultuuride kohtumine leiab aset, kui sohver Sergei keset steppi autoga järve põrutab ning on sunnitud mõneks ajaks mongoollaste jurtas peavarju otsima. Esialgu tekitavad temas pererahva barbaarsetena näivad kombed võõristust, kuid peagi leitakse ühisosa, mis on keele- ja kultuuripiiridest kõrgemal. Koos võetakse ette külaskäik linna, mis peategelase Gombo meeled segi ajab ning toob moodsa maailma imed - televiisori, nokatsi ja purgitoidu - maale. Selle maailma tühisustele vastanduvad eepilised nägemused oma rahva kuulsusrikkast minevikust otse Tšingis-Khaanini välja.
Enam-vähem kõik selles filmis on ilus: loodus, kaameratöö, Eduard Artemjevi muusika. Siin on paljusid meeldejäävaid stseene ja tegelasi: akordioni kiskuv tüdrukutirts; Gombo hobuseid moodsa ööklubi ette rakendamas; salapärane onu, kes on vahendajaks maa ja linna vahel ning ilmub näiliselt eikusagilt kaasas kõiksugu ahvatlevad kingitused. 
Film on puhas romantika, mida rõhutab juba alapealkiri (Venemaal "Урга — территория любви", Läänes "Urga: Close to Eden"), etnograafiliste detailide rikkus, ümarate lapsenägude lähiplaanid ning panoraamilised loodusvaated.
Kui on õnnestunud luua selline ilus, humanismist pakatav film, mis paistab publikule nii Idas kui Läänes peale minevat, siis võibolla polegi oluline, et maa ja linna kontrast on siin esitatud üsna mustvalgelt, et elustiil, mida film eksponeeris oli 90ndate alguseks juba kadunud/kadumisele määratud, või et paralleelid, mida "uue" ja "vana" vahele tõmmatakse on liiga jämedad.


Monday, December 24, 2012

"Я" / "Mina" (2009)

Viimastel aastatel on Vene kinos tehtud päris mitu filmi nõukogudeaegsetest subkultuuridest: "Moevennad" (2008) ja 50ndate sving, "Päikese kodu" (2010) 60ndad ja hipid, "Kadunud impeerium" (2008) ja kuldsed 70ndad ning nüüd siis "Mina", mis viib meid 80ndatesse ja 90ndate algusesse . Kõigis neis filmides on oluline roll muusikal ning kõik nad on üldiselt meelelahutuslikud noortefilmid, mis erinevad üksteisest eelkõige soundträki ja kostüümide poolest. Sellised kaasaegsed kostüümidraamad. Ruum ja aeg, millest nad pajatavad, on veel aga liiga lähedal, et igasugu tilulilu veenvalt mõjuks. 
 "Я" on kihiline nagu sibul - tegevus toimub korraga kolmes aegruumis: 80ndate alguses, kus minategelane kohtub salapärase Romiga. Rom on natuke pühamees, hull ja narkodiiler - oleneb, kelle poolt vaadata. Siis 90ndate alguses, mil minategelane on juba suureks kasvanud, kuid Romi eeskujul laseb endki hullarisse susata, et sõjaväkke ei peaks minema. Kohtub seal siis igast erinevate tüüpidega ning ühe kena õega (Oksana Akinšina). Kõik see on veel omakorda esitatud tagasivaatena surmalähedase kogemuse meeleseisundist, kus peategelane vaatab oma elu justkui filmi ning mõistab, et see on terve põlvkonna lugu. Noored, kes end põhja jõid, suitsetasid ja süstisid, ehkki tegelikult oli terve elu ees. 
Film on tiheda montaažiga, muusikavideolikus stiilis. Selle jutustamislaadiga harjumine võib veidi aega võtta, asja ei tee lihtsamaks ka unenäod ja hallutsinatsioonid, mis tulevad ja lähevad.
"Я" astub ülalpoolmainitud "tilulilu" ämbrisse - ühelt poolt on tahetud superlahe film teha, teisalt on stiliseeringuga liiale mindud ning asi näeb välja nagu oleks keegi mõne ägeda eriefektide programmiga ringi möllanud. Veidi tarantinolikkust, veidi MTV muusikavideode stiili, siia-sinna graafilist vägivalda, tsitaate piiblist ning paar unenäolist stseeni ja koos on üsna tüüpiline tänapäeva vene kino peavoolu filmike, mis peegeldab lääneihalust, ideedepõuda ja maitselagedust. Mida aga pole, on 80ndate hõng, mida "Я" püüdma peaks. Pigem vaadake filme nagu "Nõel" (1988) või "ASSA" (1987) Viktor Tsoiga - vot seal on ajastuvaim ja rokenroll.
Panin 3 punkti - Oksana Akinšina, paari laheda muusikaloo ja stseeni eest, kus Rom autokalessiga mööda Siberit kihutas.