Ajal, mil Venemaa on vanemateta lapsed oma poliitiliste huvide vankri ette rakendanud, on igati asjakohane üles otsida see 90ndate alguse tšernuhha, mis samuti räägib nende kõige väiksemate ja kaitsetumate julmast ärakasutamisest täiskasvanute poolt, kel jalg juba kapitalismi ukse vahel, kuid mentaliteet veel sügaval nõukogudeajas.
Filmi nimi on tsitaat õigeusu ikoonitüübist "Иисус, уповаю на Тебя". Taolisel ikoonil on kujutatud Jeesust valges tuunikas, osutamas vasaku käega oma läbitorgatud südamele, millest kiirgab punast (veri) ja valget (vesi) valgust.
Film lajatab kogu raskusega juba esimeses veerandtunnis: peategelane Alla jätab oma vastsündinu ühte Moskva vaksali peldikusse, saab löögi rongilt ning läbib ravi hullumajas. Leidnud suhtelise meelerahu õigeusu kloostris, kuhu ta juhuse tahtel satub, leiab ta endas piisavalt jõudu, et papi soovitusel püüda aidata endast nõrgemaid - lapsi. Lastekodu, kuhu ta tööle asub, on aga täis hoolimatuid, katkisi täiskasvanuid, kes naudivad võimalust oma jõudu väikeste inimeste kallal kuritarvitada või veedavad aega lihtsalt nurga taga viina visates.
See oli üks valusamaid filme, mida näinud olen. Toimuva mõttetus, ebaõiglus ning võimetus midagi selle suhtes muuta, pitsitasid pidevalt kurku. Täiskasvanute julmusest hullemgi oli laste tumm imestus ning olukorraga leppimine. Et purjus kasvatajatädi võib nad lahtise käega läbi peksta, oli järjekordne fakt maailmast, mida nad alles tundma õppisid. Film on tumedates toonides, 90ndate alguse nõukogude olustik dokumentaalse realismiga välja joonistatud ning saatev muusika hillitsetud, kohati ka veidi sakraalse meeleoluga. Vaadake, kui jaksu on.
Üks kasvandikest leidis uue kodu Ameerikas.
No comments:
Post a Comment