Üks kena rootsi filmike. Roy Anderssoni on mitmed kriitikud Felliniga võrrelnud ning tõesti, üks põhjamaine "Amarcord" see mõneti on, kuid teemaks mitte mälestused pidevas ajavoolus, vaid üksindus.
See pole üks nendest "üksi suures linnas neoontulede paistel ja inimvoolus" filmidest, mis kõik omamoodi ilusad, kuid üksteisega jube sarnased on. Anderssoni tegelased oleksid sama üksikud mistahes keskkonnas, see on tal nagu mingi inimeseksolemise pärusosa. Absoluutne suutmatus kõrvalseisjatega kontakti luua. Vaibakaupmehelt tahad ju vaid täpseid mõõte ning õiget tooni, mitte oma hinge välja valamist, või mis?
"There is something curiously boring about somebody else's happiness," nagu Aldous Huxley ütleks.
Film algab tsitaadiga Goethe "Rooma eleegiatest": "Therefore rejoice, you, the living, in your lovely warm bed, until Lethe's cold wave wets your fleeing foot." Üsna hoiatav ja meeleolu loov lauseke, mis tuletab meelde, et võibolla peaks oma ajaga midagi paremat peale hakkama kui heaoluühiskonna hüvedesse uppuma.
Stsenaarium (ka Roy Anderssoni sulest) koosneb justkui mitmest üksteisega läbipõimunud novellist. Sõna saavad väga erinevad isikud alates armuvalus groupie´st, kuni muusiku, ärikonsultandi ning õnne võimalikkusesse usu kaotanud psühhiaatrini. Anderssonil on hea tunnetus inimeste pisiveidruste märkamiseks. Mõne detaili kaudu - kõneviis, aksessuaar, keskkond - suudab ta luua meeldejäävamaid karaktereid kui teised pikkade dialoogide ja nüanssidesse töötatud elulugudega.
Tähelepanu väärib ka filmi screenplay. Iga stseen on justkui väike maal oma läbimõeldud kompositsiooni ja inimeste ning keskkonna harmooniaga. Inimesed on neis staatilised, istudes ja rääkides kaamerale või juhuslikule kõrvalviibijale oma elufilosoofiat ja muresid.
Aga Anderssonil puudub Fellini soe huumor. Tema film, ehkki muusikaliselt, pildiliselt ja loo poolest ilus ning viimistletud tervik, jääb siiski kuidagi steriilseks ning huumorihetkedki on tagantjärele mõeldes üsna mõrud.
No comments:
Post a Comment