"Bambi Meets Godzilla" / "Bambi kohtub Godzillaga" (1969)

Kuna detsembri algupoolel kulus kogu kirjutav energia esseede vorpimisele, siis postitangi siia ühe analüüsi, mille näol on tegu lühendatud ja eestindatud versiooniga koolitööst. Šedöövrit ennast saab juutubas näha siit .

Marv Newlandi "Bambi kohtub Godzillaga" on värelev monokroomne üliõpilasfilm 1960ndatest. Selle pikkus on 90 sekundit, millest üle 50 võtavad enda alla algustiitrid. Siis toimub pealkirjas lubatud kohtumine ning lõputeadaanded. Ometi on filmikesest saanud omamoodi kultusfilm, mil on oma tähtsus meinstriimile vastanduva kultuuriesteetika tutvustamisel animatsioonis.

Loomisloo taga on samanimelise live-action filmi projekt, mis õnneks (või kahjuks) nurjus, kuna kaduma läks üks eriline päikeseloojangu võte (nn "kuldne tund") ning Newland otsustas mängufilmi üldse mitte teha. Kuna tähtaeg pressis aga peale ja kahe nädalaga oli vaja koolis mingi projekt esitada, sündiski multikas "Bambi kohtub Godzillaga", mille Newland oma koduse töölaua taga valmis nikerdas.

Filmi edulugu sai alguse 90ndatel, mil see valiti Jerry Becki ülevaatlikkusse teosesse „The 50 Greatest Cartoons: As Selected by 1,000 Animation Professionals“ (1994). Niisiis oli "Bambi..." nii publiku kui režissööri suureks üllatuseks pandud samasse ritta selliste vanakooli animaatorite nagu Disney, Chuck Jonesi või Bob Clampettiga.

Oma lühiduse kohta on siin üllatavalt palju kultuuriseoseid. Alates Bambi ja Godzilla tegelaskujudest (Ida ja Lääne filmiikoonid), kuni kasutatud muusikani. Alustuseks „Ranch de Vaces“ Rossini ooperist "William Tell", šveitsi pastoraalne muusika, mis seostub koduigatsuse, nostalgia ja maaelu idülliga. Lõppakordiks aga biitlite loo "A Day in the Life" lõpunoot, mis on üks muusikaajaloo tuntumaid. Kolmel klaveril ja harmooniumil üheaegselt mängitud E noot, mil lasti heliseda oma 40 sekundit, suurendades salvestustundlikkust sedamööda, kuidas heli vaibus.

Oma lihtsuses ja lühiduses ning seotuses erinevate kultuuritraditsioonidega, on "Bambi..." osutunud käepäraseks metafooriks väga mitmekesiste teema käsitlemisel. Näiteks võitlus vanemate ja laste õiguste eest Kanadas („Bambi Meets Godzilla: Children’s and Parents’ Rights in Canadian Foundation for Children, Youth and the Law v. Canada“ (2006)) või arvutiteaduslike käsitluste ilmestamiseks („Bambi Meets Godzilla: Object Databases for Scientific Computing“ (1994)).

Ennekõike on "Bambi..." oluline aga kontseptuaalse filmina filmitööstuse dogmadest ja staarikultusest. Iga linateose algul veerevad nimed teevad meid teadlikuks inimestest, kelle aeg ja vaev nähtu taga seisab. Kuulsamate nimede puhul aga annavad nad projektile lisaväärtuse, häälestades publiku ette nautimaks "meistri" tööd.
Siin on need funktsioonid aga kõverpeeglisse asetatud. Toonase üliõpilase Marv Newlandi jõupingutusi demonstreerib enam kui pool filmist, omistades talle nii "stsenaariumi" kui "screenplay" kui "Bambi garderoobi" jne autorluse. See on veidras vastuolus filmi ilmselge amatöörlikkuse ning anonüümse käekirjaga (Bambi peab olema disneylik, et ta ära tuntaks...tausta või muu konteksti järele aga vajadus puudub).

35 aastat hiljem ütleb Marv Newland ise oma esimese filmi kohta: „Well, „Bambi Meets Godzilla“ is the one I always have to fight off with the crowds. That’s 90 seconds of mistakes. It’s so badly made, but people still want to see it.“
Raske öelda, kas tegu on oma lihtsuses geniaalse või jaburalt halva filmiga, kuid igatahes tasub "Bambi kohtub Godzilla" seltsis 90 sekundit veeta. Njoy!