Julgustatuna imdb-i kasutajate vaimustunud kommentaaridest ning teadmisest, et "Uus maa" võitis "Kinotauruse" festivalil parima operaatoritöö auhinna, asusin seda kaasaegset põnevikku vaatama teatud ootustega. Tuli välja, et kaameratöö ongi ainus hea asi filmi juures, sedagi suuresti tänu Svalbardi (Norra) saarte arktilisele ilule, kus enamus võtteist toimus.
"Uus maa" on režissöör Aleksandr Melniku esimene täisipikk mängufilm. Praegu töötab mees järgmise geograafilise nimega filmiprojekti "Territoorium" kallal. Peategelast Žilinit mängib siin Andrei Zvjagintsevi "Tagasitulekust" tuttav Konstantin Lavronenko (all paremal).
Surmanuhtlus on kogu maailmas keelatud ja vanglad hakkavad üle ääre ajama. Venemaa, kellel ikka vaba ruumi on, pakub välja võimaluse kurjategijate saatmiseks asustamata aladele kaugel põhjas (selgusetuks jäi, miks riik, kel on pikad ajaloolised traditsioonid
inimeste asumisele saatmisel, esitas seda põhjaalade
koloniseerimisprojekti kui ebamäärases tulevikus asetleidvat
antiutoopiat). Kolonistid saavad suhteliselt hea varustuse, alates matkajopedest ja tööriistadest kuni kolme kuu toiduvarudeni. Isegi peavarjud on olemas ja kuskilt taevast jälgivat neid väike sputnik. Paraku pistavad lemmingud juba esimesel ööl enamuse toidust nahka, sidepidamisvahend lüüakse puruks ning pooled mehed notivad end kultuuride kokkupõrkes maha. Alguse saab ellujäämisepopöa, kus tagasi ei kohkuta kannibalismist ning mängudest elu ja surma peale.
Filmi stsenaarium oli üsna kunstlikult konstrueeritud - sisse jäi mitmeid küsitavusi (näiteks, miks keegi ikkagi heaks arvas ainsa sidepidamisvahendi pooleks lüüa), teised sündmused jällegi tundusid olevat juurde poogitud, et vaid tegevus õiges suunas areneks.
Sisulise poole pealt oli filmile püütud anda sügavamat filosoofilis-religioosset mõõdet, mis avaldus juba algustiitrite kujunduses ja valitud muusikas, kuid vangidevahelised teoloogilised vestlused tapatalgute vahepeal tundusid kohatute ja paatoslikena. Enamus küsimusi, mis "Uus maa" tõstatas, on hoopis paremates filmides ning hoopis sügavamalt käsitlemist leidnud. Näiteks võimu mõju inimloomusele (vt "Das Experiment" (2001)).
Arvatavasti rahalistel põhjustel olid filmi susatud mõned välismaised näitlejad. Asustusprojekti ülevaatajana esines leedu näitlejanna Ingeborga Dapkunaite, kellele venekeelne tekst oli kohutavalt kohmakalt peale loetud ning kes mõjus üldises maskuliinses õhkkonnas võõristavalt ja põhjendamatult (kui mitte arvestada lühikest Žilini järele õhkamist). Ameerikamaalt oli kohale tulnud Tommy Lister, kelle ainsaks funktsiooniks oli kurja nägu teha, öelda "Where the fuck are my keys?" ja siis verises võitluses surma saada. Ometi oli ta DVD karbi peale pistetud ja puha. USA vangide saabumine saarele veidi enne filmi lõppu mõjus samuti ühe rudimendina niigi pikaks venitatud stsenaariumis. Nende iseeneselikku ülesrivistumist ning kallaletungi venelastele võib aga tõlgendada kui kultuuriliste stereotüüpide peegeldust. "Rahvusvahelisest projektist" jäi puudu vaid hiina konvoi, kes kung-fu´d praktiseeriks ja siis kivisel rannal köögivilja hakkaks kasvatama.
Kui ameeriklasi ja venelasi oli kujutatud stereotüüpsetena, siis puha demoniseeritud olid tšetseenid. Ehkki nad juba esimese pooltunni lõpuks maha notiti, oli neid kujutatud verejanuliste kambajõmmidena, kes vene vangidega aina tüli norisid. Erandiks oli üks vanamees, kes mõtlikult palvehelmeid sõrmitses ja nende usujuhi mulje jättis... seda hetkeni, kui ta rannas jope selga sai ja mõtlikult kaastšetseenile lausus "Peaks nad kõik ära tapma.".
Laevas oli märul, kus mainiti üht eestlastki, kuid milline tegelane teda mängis ja mis tast sai, ei õnnestunudki välja selgitada. Saarele ta vist igatahes ei jõudnudki.
Hoolimata huvitavast algideest, oli "Uus maa" lame vaatamine, mille põhipoint üsna hämaraks jäi. Mulle igatahes jäi kõlama mõte, et kurjategijad (inimesed laiemalt?) ongi mingi verejanuste sadistide kamp, kes igal võimalusel kaaslasele nuga annab. Labidaid ja kirveid, mis kolonistidele anti, siin igatahes töötegemiseks ei kasutatud.
No comments:
Post a Comment