"Tsumiki no ie" / "Maja klotsidel" (2008)

Tänase vihmase ilma puhul siis veel üks võluv jaapani lühianimatsioon.

"Maja klotsidel" tegevus toimub maal, kus pidevalt sajab vihma ja elamuid tuleb aina kõrgemaks ehitada. Üks vanamees elab taolises mitmekihilises majas üksildast, rahulikku elu. Pillates aga oma piibu vetesügavustesse, tõmbab ta veel vanuigi selga tuukriülikonna ja sukeldub sügavustesse. Iga korrus, mida ta läbib, toob tagasi kauneid mälestusi, kuni päris põhja, nooruse ja esimese armastuseni välja.

See on südamlik lugu, väga ilusa joonistusega ning läbimõeldult tehtud.

Nagu ikka hakkasin seda vaadates mõtlema Venemaale, kus nii mitmed alad on nõukogude (ja ka tänapäevaste) arendustööde tõttu vee alla jäänud. Lood järvepõhja jäänud kirikutest ei kuulu seal ainult folkloori valdkonda. Marimaal rääkis üks vanamees, et tema isa käis ikka ühe kiriku sammaldunud kupli otsas seeni korjamas - pidi kõige parem kasvukoht olema.

Vot nii palju veelüürikast

"Ширли-Мырли" / "Širli-Mõrli" (1995)

Komöödia-farss, milletaolist ainult Vene kino võib toota ja mis ongi eelkõige kodupublikule suunatud. Sellest tulenevalt ka palju rahuslikke nalju ja stereotüüpe ning ütlemisi, mis lausa loodud üldrahvalikeks saama.

Film on väga tihedalt kirjutatud, üks jabur olukord vaheldub teisega ja segadust jätkub enam kui kaheks tunniks. 

Tegevustik algab sellega, et kusagilt Siberist leitakse hiiglaslik kalliskivi. Paistab, et rahvuslik unistus "Venemaa päästjast" on täitunud. Telediktor teatab rõõmsalt, et kivi väärtuse eest saaks kogu Vene elanikkonna kolmeks aastaks Kanaaridele saata. Paraku näppab väätusliku eseme aferist Krolikov (Valeri Garkalin).

Teda hakkavad taga ajama nii politsei kui mafioosod, aga õiget meest üles leida polegi nii lihtne - Krolikovil on veel kaks kaksikvenda - pianist Innokenti, kes parasjagu pulmi peab, ja mustlane Roman. Kõigil vennakestel on ka võluvad naised (Vera Alentova).

Mingis mõttes on see lugu keskkonna mõjust inimesele - sünnihetkel lahutatud ja väga erinevates tingimustes üles kasvanud vendadel on erinev etniline ja kultuuriline identiteet (vastavalt: vene, juudi ja mustlase), mis nad esmapilgul üksteisele võõraks muudab. Loo arenedes leitakse aga enam ühisosi ning lõpuks jääb kõlama üldine inimlik sõprus ja perekondlik üksmeel.

Vladimir Menšovi ja Vera Alentova koostöö tipuks oli muidugi kultusfilm "Moskva pisaraid ei usu". Alentova on pärast seda olnud mitmetes pisemates rollides, Menšov on aga enam tuntud näitleja kui režissöörina. Võibolla seetõttu, et nende nimed on juba nii tugevalt seotud "Moskva pisaraid ei usu" filmiga, mõjub siinne grotesk ja koogiga-näkku huumor kuidagi hinnaalandusena ja püüdena võita odavat populaarsust. Oleks filmi tegemisel kellegi teise käed mängus olnud, oleksin ehk kõrgemad punktid pannud.

"Figures de cire" / "Vahakujud" (1914)

"Vahakujud" on prantsuse kinopioneeri Maurice Tourneur´i üks esimesi filme. See oli pikka aega kadunud, kuni üks 35 mm tintitud koopia leiti 2007. aastal. Seegi poolik ja viletsas seisus. Ometi on see lühike (11 min) õudusfilm võluv oma praeguseski seisus. 

Lugu räägib meile kahest sõbrast, kes sõlmivad 100 frangi peale rumala kihlveo - Pierre väidab, et võib öö veeta ükskõik kui kõhedas kohas, tema verest välja ei löö. Selleks saatuslikuks paigaks valitakse vahakujude muuseum. Sedamööda, kuidas öö kulub, hakkavad aga Pierre´i närvid võbisema, viies ta hulluse ja mõrvani.

Filmi lõpupoole, kui olukord pingestub, lööb ka neid defekte ja krabinaid rohkem sisse, mis meeleoluga väga hästi sobib. Kahjustused ei tule filmile sugugi alati kahjuks. 

"Сумасшедшая помощь" / "Hullumeelne abi" (2009)

Boriss Hlebnikovi tragikomöödia hullusest, võimust, üksildusest, igapäevasest kurjusest ja armastusest tänapäeva Moskvas. Väga ilusti jutustatud lugu. Hlebnikovi on tituleeritud ka "Vene Kaurismäkiks", mis iseloomustab stiili üsna hästi. 

Tegevus toimub peamiselt ühes Moskva magalarajoonis, mille detaile on maksimaalselt ära kasutatud. Kadunud impeeriumi varemed moodustavad sobliku raami meie rohkem ja vähem hulludele kangelastele. Lüüriline realism.

Peategelane, lapsemeelne Jevgeni (Jevgeni Sõtõi) sõidab väiksest Valgevene külast Moskvasse tööd otsima. Pätid röövivad ta aga paljaks ning jätavad saatuse hooleks. Jevgeni korjab üles pensionil insener (Sergei Dontsov). Kahekesi hakkavad nad abistama ümberkaudseid elanikke. Tihti viimaste teadmata.

Inseneri tütar (Anna Mihhalkova) muretseb papsi pärast ja soovib teda ravida, kuid rohtude ja hullumeelsuseta poleks tema maailmas enam imesid.

Hlebnikov jätab filmis palju asju vaataja mõistatada. Muu seas ka selle, kas ja mil määral meie insener hull on. Paljud tema teod, ehkki pealtnäha hullumeelsed, on omamoodi analoogmaagilised või muu sümboolse väärtusega. Pealegi, kuidas kontrollida tema arutluste õigsust, kui ta tegevus on edukas ja halvad tagajärjed saavad ära hoitud?

Filmis on ka oma antagonist - kohalik ment Godejev (Igor Tšernevitš), sünge endassekapseldunud võimumees, kes muudab õnnetuks ka teda ümbritsevad inimesed. Ehkki Hlebnikov on eitanud igasugust poliitilist allteksti või muidu Venemaa kaasaja olukorra kommenteerimist, on siia ühiskondlikku satiiri liiga lihtne sisse lugeda, et seda eiramata jätta.

Esimene, mis filmi juures köidab, on selle visuaalne kenadus. Veidi veider, arvestades lagunevate paneelmajade keskkonda ja valitud aastaaega - lörtsine hilissügis. 

Teiseks muidugi tegelased. Jevgeni, kes aina sööb ja magab ning sarnaneb heasüdamliku hiiglasega muinasjuttudest ja insener - veidi segane, säravate silmade ja võidunud suusamütsiga onu. Karismaatiline tegelane, omamoodi anarhist ja püha hull, kelle kohta reeglid ei kehti.

Kolmandaks - filmi sümbolism. No näiteks roostetav prügikast imede märgina.

Neljandaks aga eelpoolmainitud lõpetamatus. Vaatajale antakse ruumi mõelda. Omadus, mis mõnel puhul võib häirida, kuid siin jätab avatuse - võimaluse edasi minna, kui loogika ütleks, et taolist võimalust pole.

Niisiis paradoksaalne ja erandlik film. Võimalik, et mitte igaühe maitsele, aga soovitan kindlasti vaadata.

Inspireeritud Vana-Kreeka skulptuurikunstist, küpsetati ka nõukogude kangelaste alleele 

saiataignast nokud külge - ühendatud keha- ja vaimujõud.

Jevgenit katva lastekirjanduse esiplaanil meie oma Eno Raua "Sipsik".

Magab nagu Miša.

"A Place to Stand" / "Koht, kus seista" (1967)

Kanada kunstniku ja filmitegija Christopher Chapmani lühike dokumentaal "A Place to Stand" mõjub tänapäeval sama haaravana kui pool sajandit tagasi. Film pidi tutvustama Ontariot 67. a Expol. Pälvis seal oma uudse formaadiga palju tähelepanu, võitis Oscari parima lühifilmi kategoorias ja andis Norman Jewisonile inspiratsiooni "Thomas Crowni afääri" monteerimiseks.

Milles siis asi? Selles, et Chapman võttis kasutusse jagatud ekraani tehnika, mis lubab ühele ekraanile korraga lasta mitut erinevat filmi, ise kutsus ta seda peene nimega "multi-dynamic image technique".

Filmis näeme Ontario elanikke, tööstust, loodust, ja muud argipäeva. Taustaks enamasti naturaalne heli, mida kohati saadab entusiastlik "A place to stand, a place to grow..." lauluke, Ontario "hümn". Just tööstuse, tehniliste protsesside näitamiseks tundub taoline tehnika eriti hästi sobivat. Lubab näidata korraga mitut toimingut, piltide kiire vaheldumisega mõjub asi dünaamiliselt ja jõuliselt, mitte mingi mehhaanilise tegevusena, mida päevast päeva korratakse. Nõukogude propaganda oleks jumalast kõwi kunstilise väärtusega filme võinud luua sedasi.

Aga võib arvata, et taolise projekti kujundamine nõuab kõvasti aega ja mõttevaeva. Eriti 67. a tehniliste vahenditega. Seda arvas Chapman ise ka, kes mingil hetkel kogu asjale käega oleks löönud.

Monteerimisel on arvesse võetud piltide kadreeringut (horisontaalid-vertikaalid), liikuvust (staatilisemad pildid vaheldumisi dünaamilisematega, et vaatajal oleks võimalik ekraanil toimuvat haarata), silma liikumist jms.

Kokku läks paarikümneminutilisele dokile 1,5 tundi filmimaterjali. Kõige enam näeb ekraanil korraga 15 kaadrit.

Nende samade "tehniliste vahendite" tõttu sai aga Chapman monteerimisprotsessis korraga jälgida vaid kaht, nii et suur osa tööst tuli ehku peale teha.

Filmi saab vaadata juutuubis: esimene osa ja teine osa .

Mingi pontšikusöömisvõistlus.

"Мальчик и голубь" / "Poiss ja tuvi" (1961)

"Poissi ja tuvi" teatakse eelkõige kui Andrei Kontšalovski režissööridebüüti - tegu on nimelt tema diplomitööga ВГИKi (Всероссийский государственный университет кинематографии имени С. А. Герасимова) juures. Ühtlasi teise (lühi)filmiga, millele ta stsenaariumi kirjutas.

Särasilmset ornitoloogiahuvidega poissi mängib Nikolai Burljajev, kelle jaoks see jällegi esimene näitlejatöö oli. Kuulsust kogus Nikolai aga Tarkovski "Ivani lapsepõlve" nimiosalisena vaid aasta hiljem.

Poiss unistab tuvidest - joonistab neid seinale, vaatleb nende lendu. Et aga turul 100 rutsi linnu eest välja käia ei ole, vahetab ta tuvi isa margialbumi vastu. Üürike õnne ja unistustelind, teadmatuses oma peremehevahetusest, naaseb oma varasema omaniku juurde. Tuvi lunastatakse taaskord välja, kuldkalade ja plastikplaatide vastu. Kas poiss suudab sedapuhku oma unistust hoida? Kuidas langetada valik enda ja linnu õnne vahel?

1962. aasta Veneetsia Filmifestivalil võitis see laste- ja noortefilmide kategoorias peaauhinna. Ja tõesti, tegu on paeluva kujutlusega lapsepõlvest. Arvatavasti puudutab film igaüht, kes lapsepõlves midagi ennastunustavalt on ihaldanud. Vähese dialoogiga teos mõjub poeetiliselt, kasutades väljendusvahenditena  pigem montaaži (nägude lähiplaanid) ja kaameratööd. 

Oluliseks tegelaseks on siin ka linn, selle tänavad, trepikojad, katused ja kirikud, mis tegevust koguaeg saadavad. Peamiselt ilus sõjaeelne arhitektuur. Üheks kaunimaks võtteks ongi kaader, kuidas poiss jookseb oma linnu järel mööda tänavat, läbi pesunööride ja lompide. 

Tugevad debüüdid mõlemalt poolt. Nii palju kui olen juhtunud kaasaegseid filmikooli üliõpilaste töid nägema, püütakse tihti öelda midagi uut ja sügavamõttelist kohe esimese korraga. See film aga näitab, et tihti piisab vaid vähesest - ühestainsast hästi läbitunnetatud ideest, et haarata ka vaatajat. 

"Алиса в Стране Чудес" / "Alice imedemaal" (1981) "Алиса в Зазеркалье"/ "Alice Peeglitagusel maal" (1982)

"Alice imdedemaal" ja "Alice Peeglitagusel maal" valmisid Kiievi kinostuudios 1980ndate alguses. Esimene neist 3- ja teine 4-seerialine, iga osa umbes 10 minutit pikk. Mis mind filmi juures võlus, oli selle puhas 70ndate esteetika - psühedeelsele kunstile iseloomulikud teravad värvikontrastid ja joonte voolavus. Stiil, mis Alice´i loole imehästi sobib. Nõukogude Liidus valminud multifilmidele iseloomulikult on siin ka mitmeid laule. Üldist kõlapiltigi iseloomustab teatav eklektilisus, mis viib mõtted Lääne toonaste rokkbändide juurde. 

Igatahes, pole ei laadilt rahvuslik ega sisult sotsialistlik.

Ma arvan, et enamus on Lewis Carrolli Alice´i raamatuid lugenud ja teab sisu niigi. Neile, kellest see lapsepõlves mööda läinud siis teadmiseks, et lugu räägib väikesest tüdrukust, kes satub kahte salapärasesse riiki, kus joob kujumuutvaid vedelikke, ajab juttu seeneussiga, näeb haihtuvat irvikkassi, mängib flamingodega kroketit, käib tagurpidi, kui tahab minna edaspidi ja edaspidi, kui tahab minna tagurpidi, kohtab lendavaid elevante, rääkivaid lilli, väärikat muna ja palju muud põnevat.

Panen siia nüüd isutekitamiseks tavapärasest rohkem pilte: