Veidi eesti nukufilmiklassikat - Elbert Tuganovi "Kurepoeg". Stsenaristiks Valdo Pant, kunstnik Henno Käo, muusika Arvo Pärdilt, operaatoriks Arvo Nuut. Muljetavaldavad tiitrid. Koostöö tulemuseks väike lõunamaine seikluslugu kurepoja eksirännakutest.
Silma hakkas mitmeid lahedaid stiilielemente, nagu vedrust tuulispask või kurepoja egituse stiilis silm. Aga üldiselt selline tubli keskmine Nukufilmi toodang, mis Tuganovi tuntumate teoste varju jäänud.
Ei oskagi täpselt öelda, millest siin juttu oli, parajalt absurdne fantaasia egiptuse ja aafrika teemadel. Progressiusku kurepoeg soetab mootori, et lõunamaale lennata. Kohtab seal habetunud bandiiti, kes vaarao hauakambrit läheb röövima. Seda satub tunnistama uudishimulik väike neeger oma eesliga. Bandiit varastab kurepoja mootori ja neegri eesli ning läheb kõrbesse äri tegema. Kurepoeg leiab ta aga oma uue sõbraga üles. Järgneb tagaajamistseen, kus kurepoeg ja neegripoiss põgenevad motoriseeritud krokodilli seljas, bandiit ajab neid tõukerattaga mööda liiva taga.
Veel üks vahepala kapitalismist kõrbes - mingi kuldsete huultega ahv pakub kosmeetiku teenuseid.
Kurepoeg, eesel ja neeger satuvad metsiku suguharu saagiks. Bandiit ka. Suguharul on mingi moodne pesumasin, mille abil bandiidist vabanetakse. Kurepoeg viib vaarao ehted hauakambrisse tagasi ja läheb koju. Kõik.
Ivan Aksentšuk on üks neid nõukogude animaatoreid, kel kohati õnnestus ühendada moodne läänelik disain, slaavilik esteetika ja muinasjutuvestmise kaanonid. Tulemuseks on rida muinasjututöötlusi, mis on üsna omanäolised ja võtavad parima nii oma kaasajast kui lastelefilmi traditsioonidest. Varem sai räägitud Aksentšuki "Tuhkatriinust" , mis oli samuti selline õrn-armas ja ilusa muusikaga. Kui Tuhkatriinus domineeris siiski vene ilumeel, siis hipinduse kõrgajastul valminud "Väike merineitsi" on sootuks lähemal Lääne psühhedeeliale ja popkunstile (vt kasvõi neid lictensteinilikke rastrimustreid, mis taustakujunduses domineerivad).
H. C. Anderseni muinasjuttu hakkab merineitsi kuju juures vestma giid Kopenhaageni väisama tulnud turismigrupile. Giidi kompetentsuses kahtleb aga kaldapealse all meres elav kala, kes esitab loost oma versiooni. Need kaks jutuvestjat täiendavad ja kommenteerivad üksteist ning välja kukub täitsa kena ja klassikaline muinaslugu, kus tõstetakse esile väikse merineitsi mehisust ja ennastsalgavust.
Tehniliselt on siin miksitud klassikalist joonis- ja lamenukkfilmi. Lamenukkfilmi siis kõige silmatorkavamalt Kopenhaageni linnavaadetes ja sadamakujunduses, kus taustal ulbivad klantspiltidelt pärit kruiisilaevad.
Muusikalises kujunduses torkab kõrva Bachi orelimuusika, mis tõi meelde Tarassovi "Mäekuru" , kus samuti pöördelistel hetkedel ühe Bachi oreliteose motiive kasutati. Keda orelimuusika ja nõukogude filmikunsti suhted enam huvitavad, leiab häid vihjeid nii mängu- kui multifilmidele vkontakte aruteluteemast "orelimuusika filmides" .
Obskuursusi eesti animatsioonfilmi ajaloost: Mati Küti kolmas autorifilm, sisult sürrealistlik ja vormilt eksperimentaalne "Sprott võtmas päikest". Kui "Lisa Limone" uhkustas esimese täispika nukufilmi vormis tiitliga, siis lühivormis tegi Kütt selle triki juba 90ndate alguses ära. Heliloojaks Toomas Trass.
Kasutatud on analüütilisele sürrealismile omast sümboolikat ja temaatikat: vesine alateadvus, painav seksuaalsus, varjatud ihad ja unenäod. Lisaks veidi ajastuvaimule omast keskkonnatemaatikat.
Lugu on olemuselt pahupidi pööratud kuldkala muinasjutt. Kalatöötlemistšehhist pagenud sproti püüab kinni veealune kalamees. Saastatud loodusest pääsemiseks lubab kalake mehele kolm soovi. Soovid saavad kiirelt raisatud üsna maiste ja praktiliste asjade peale, lisaks erakorraline neljas soov, kui vineermees omale suuremat nokut lunib. Lihtne ja klassikaline lugu, esitatud puhta saksakeelse ooperi vormis.
Vahelduseks unenäod, lülitused ülamaailma, kus kuldne sprott kuldsel päikesepaistel päevitab.
Tehniliselt miksib Kütt siin nuku- ja joonisfilmi, lisaks mitmeid tselluloidiajastule omaseid filmikunstilisi võtteid nagu ülefilmimine. Tegu omas ajas igati eksperimentaalse ja parimas mõttes autorifilmiga.
Tarmo Teder on TeMuKis seda iseloomustanud järgnevalt: "tema [Küti] mitmekihilisim,
alltekstirikkaim ja ka problemaatilisim film". Ja teose probleemipüstitusest: "filmis
kujutatud põhiline vastuolu ei arene nende vastandlike
keskkondade ja vastavate keskkonnategelaste vahel, vaid
palgetu inimolevuse eluviisi, tema primitiivse
olemishimu, ühiskondlike väärtuste šabloonse
õigekspeetuse konfliktsuse rägas".
Mulle jääb sürrealismimaailma semantika suhteliselt võõraks ning nautisin filmi eelkõige kui üht veidravõitu seiklust ja julget tehnilist katsetust, mis aga praeguseks eelkõige (animatsiooni)ajaloolist väärtust omab.
Roadmovie soome-ugri moodi - 2 meest maasturiga läbi trööstitu maastiku kulgemas, et matta vanade tavade kohaselt armastatud naine. Räägitakse vähe, vaid siis kui asjaajamine või traditsioon kohustab. Tundepuhangud on ootamatud ja enamasti kohatud. Aegajalt juhtub midagi, mis võib, aga ei pruugi, argireaalsuse raamest väljuda.
Tere tulemast Aleksei Fedortšenko nägemusse merjalaste, väljasurnud soome-ugri rahva maailmapildi ja tänapäeva kokkupõrkest.
1966. a Orenburgis sündinud, kuid peaaegu kogu elu Jekaterinburgis veetnud Aleksei Fedortšenko jõudis filmikunsti juurde alles 2000ndate alguses. Lõpetanud 2000.a Gerassimovi-nimelises filmikoolis stsenaristi eriala, valmis tema esimene mockumentary
laadis linateos "David" juba 2002. a. Suuremat tähelepanu äratas ta aga just
filmiga "Tsiitsitajad", mis osales edukalt 2010.a Veneetsia festivalil
ning jõudis samal aastal Pöffi raames ka meie publikuni.
Denis Osokini (pseud. Aist Sergejev) samanimelisel romaanil põhinev stsenaarium on lihtsake: paberivabriku direktor soovib oma lahkunud abikaasat matta Merjamaa tavade kohaselt ning kutsub selleks appi kohaliku fotograafi, kes samuti merjalane ja kadunukese austaja oli. Laip pagasnikus sõidetakse jõekaldale põletusriitust sooritama, kaasas puur linnukestega ja hulk mälestusi.
Maria
Ulfsak-Šeripkova määratlus "soome-ugri maagiline realism" on "Tsiitsitajate" puhul üsna tabav
- tegu on kummalise seguga fantaasiast, mütoloogiast ja reaalsusest,
mille tagamaad ja tõeväärtus hämaraks jäävad. Mineviku ja tuleviku vahel on siin kahesuunaline liiklus - mitmed vanad tavad leiavad nutikat kaasajastamist ning olevik varjab endas rohkem möödunut kui arvata oskame.
Muidugi on tegu ilustatud pildiga, mis on siiski pigem austusavaldus ja mälestusmärk ühele kadunud rahvale, kui optimistlik etnokitš. Meeleolu on läbi filmi nukker, melanhoolne ja asine. Loojutustamise üheks nurgakiviks on kindlasti Mihhail Krišmani (Zvjagintsevi "Tagasitulek) kaameratöö, mis üksteise järel kõnekaid kaadreid komponeerib, sealjuures liigsesse suurejoonelisusesse laskumata, nagu see vene kino puhul pahatihti kombeks.
Juba algustiitrites püüab pilku eestipärane perekonnanimi - Aug. Tuleb välja, et kadunukese rolli täitnud Julia Aug ongi eesti päritolu (Narvas sündinud) näitlejanna, kes just "Tsiitsitajatega" tuult tiibadesse sai. Praegu kulub tema põhitähelepanu siiski teatrile, seda eelkõige lavastaja rollis. Augide rollist kultuuriloos tasub veel mainida Julia eesti vanaisa Oskarit, kes koos Kingissepa ja Anveltiga oli üks Eestimaa töörahva kommuuni juhte.
Julia Aug mängis üht peaosa ka Fedortšenko uusimas filmis - "Niidumaride taevased naised", mis möödunud aastal välja tuli ning samuti edukalt festivalidel tuuritas. "Niidumaride taevased naised" on kah omamoodi etnofantaasia ning kui juba "Tsiitsitajaid" Venemaa ametlike ringkondade poolt pornograafilisuses süüdistati, siis "Niidumarid..." astub sellele veel julge sammu lähemale.
...ja veel üks briti žanriparoodia, sedapuhku noorelt režissöörilt Edgar Wrightilt. "The World´s End" on III osa triloogiast, kuhu kuuluvad veel sellised varasemad menukid nagu "Shaun of the Dead" (2004) ja "Hot Fuzz" (2007). Ühist on neil nii palju, et igaüks parodeerib teatud tüüpi meinstriimkino (vastavalt: zombifilmid; sobimatute võmmide action-komöödia; tulnukate invasioon) ja on esindatud teatud värvitooniga (punane; sinine; roheline), mis omakorda vastab armastatud Cornetto-jäätise kolmele maitsele (maasika-vanilje; originaal; piparmündi-šokolaadi). Cornetto jäätis olevat linnalegendi järgi veel efektiivne pohmelusravim ning siin ongi ehk suurim ühildumispunkt nimetatud filmide ja jäätiste vahel, sest mida mõnusamat laisal hommikul vaadata kui action´ist, teravmeelsest dialoogist ja ägedatest inglise näitlejatest (Nick Frost, Simon Pegg, Martin Freeman) kubisevat tempokat komöödiat. Cheers!
"Maailmalõpus" naasevad 5 lapsepõlvesõpra unisesse kodulinna Newton Havenisse, et lõpule viia keskkooli lõpuõhtul pooleli jäänud missioon - läbida "Golden Mile", 12 heast inglise pubist koosnev linnatuur.
Oma paarkümmend aastat lahutab mehi eelmisest ebaõnnestunud katsest. Selle jooksul pole muutunud mitte ainult meeste väärtushinnangud, eluviis ja -standardid, vaid ka väike turvaline Newton Haven. Nimelt avastavad kamraadid poolel teel, et linna on üle võtnud tulnukad ning muhe arveteõiendamine minevikuga muutub sujuvalt võitluseks enda ja inimkonna ellujäämise eest.
Lisaks vaatamisele tasuks tähelepanelikult kuulata filmi OSTi, kust leiab valiku rokiklassikat (nt: Pulp, Blur, The Doors, The Soup Dragons, Primal Scream, The Stone Roses).
Tehnilise poole triviast tasub esile tuua, et kolm ajastut, kus film toimub (meeste lapsepõlv - u 80ndate lõpp-90ndate algus; tänapäev; postapokalüptiline maailm), on üles võetud erinevate tehniliste vahenditega: 16 mm; digitaalne ja 35 mm formaat. Annab sellist mõnusat ajastufiilet asjale juurde.
Wrighti Cornetto-triloogiast oli see minu jaoks tugevaim film - sai nii nutta kui naerda, nagu öeldakse.
Kui ristatata Jane Austeni ekraniseeringud Leslie Nielseni tüüpi komöödiatega, on tulemuseks "Kriipshuuled". Ehk siis midagi musta-, absurdihõngulise- või allapoolevööd huumori austajatele. Ometi ei ole tegu pelgalt üle vindi keeratud paroodiaga. Lisaks perioodidraamade pilamisele leiab siit päris head ja teravat nalja briti klassiühiskonna, selle snobismi, ksenofoobia ja koloniaalpärandi aadressil, mis peaks muhe vaatamine olema neilegi, kel muidu Merchant-Ivory toodang kahe silma vahele jäänud.
Tegevuse keskmes on noor inglise daam Emily Ivory, kelle tädi Agnes püüab teda igavavõitu snoob Cedricule mehele panna. Ootamatu juhus viib ta aga kokku talupoeg George´iga, kelle jänesepüüdmisest tugevad käed Emily uppumissurmast päästavad. Algul keegi erilist tänu ei ilmuta, pigem tõstetakse esile Cedricu kangelaslikku appikarjumist.
Reisid mööda Itaaliat ja Indiat panevad aga noorte südamed siiski põksuma. Lõunapäikese hullutavas kuumuses leiab tädi Agneski omale ühe jõuka istanduseomaniku ning Cedricus tärkavad õrnad tunded hoopis Emily lapsemeelse noorema venna Edwardi vastu.
Vahva on seegi, et lisaks sisulisele parodeerimisele, on ülevõetud kostüümidraamade tehnilisi lahendusi ning näidatud nende koomilisust/ebaloogilisust. Näiteks romantiline tagaajamisstseen, mis monteeritud kokku väga kaunistest, kuid ruumiliselt täiesti jaburatest kohtadest.
Siuke mõnus kergemeelne komöödia, mida on hea tassi tee ja põleva kamina juurde vaadata. Praegusel "Downton Abbey" ajastul võiks "Kriipshuultele" rõõmuga järgegi oodata.
Möödunud aasta lõpus käisin vaatamas eepilist vene sõjafilmi "Stalingrad", mille Fjodor Bondartšuk Stalingradi lahingu 70. aastapäevale pühendas. Tegu oli pöördepunktiga II maailmasõjas, mil Punaarmee Wehrmachti üle otsustava võidu saavutas. Samanimelisi filme on vändatud varemgi, neist enim tuntud-tunnustatud ehk saksa režissööri Joseph Vilsmaieri teos. Samuti aga Juri Ozerovi käe all Ida-Saksamaa-Tšehhi-USA koostöös 1989. a valminud film ning Saksa-Vene-Hollandi-Soome 2003. a miniseriaal. Mille poolest siis värkseimat filmi varasematest esile tõsta? Või kuidas teda üldse Vene kinos rohkesti ekspluateeritud sõjafilmide žanris ära tunda?
Raske küsimus, sest ohtrast 3D-st ja vaatemängulisusest hoolimata oli tegu igati stiiliipuhta vojennõi filmiga, mis nii visuaalse meelelahutusena vaadates on täitsa okeika, aga oma žanrikaanonitele truuks jäädes teeb sisu osas mitmeid järeleandmisi. Üle kahe tunni pikkune film oleks vabalt võinud lühem olla, kui pea kõik lahingu (ja sõjajõhkruste) stseenid poleks edevas slow motion´is edasi antud. Nii kui madinaks läks, pandi aga aegluup peale, hakati kaameranurkadega mängima, kuuliendu jälgima jms. Kogu see efektitsemine mõjus aga lõpuks igavalt ja pigem tekitas distatntsi toimuvaga, kui aitas kuidagi sõjale kaasa elada. Minugi seansi ajal lahkus paar valgepäist vene tädikest saalist, teistelt, kes vaatama jõudsid, olen samuti kuulnud, et osa publikust enne lõppu minema hiilib. Teada ju, mis seal Stalingradi all sai.
Tegevus hakkab aga argnema hoopiski tänapäeva Tokyost, kus luuakse sündmustikule täiesti tarbetu raamjutustus - nimelt asub maavärinaohvritele appi tõtanud vene vanamees abirühma kohalejõudmist oodates lõksujäänud saksa tüdrukule jutustama tunditepikkust lugu teemal "minu 5 isa". Nii saamegi ühes maa all hapnikupuuduses vaevleva tüdrukuga kuulda, et kunagi davno-davno elas vanamehe ema Stalingradi-nimelises linnas nn Pavlovi majas. Jäi linna piiramisrõngasse, aga keeldus isepäiselt kodust lahkumast ning asus hoopis appi viiele tublile nõukogude sõdurile, kes maja kaitsma asusid. Seda pärast saksa vägede taandumist, kellest ka mina-tegelane algselt maha jäi.
Võitlus strateegilisel positsioonil paikneva maja eest muutubki lõpuks pigem võitluseks tüdruk Katja (sic!) eest. Lõpus tuleb ka "Katja vam peredajot privet..." ära.
30ndate alguses ehitatud 4-korruseline hoone, mida nüüd Pavlovi majaks kutsutakse, oli omal ajal üks Stalingradi eliitsemaid, asudes raudteejaama vahetus läheduses ühes teiste kõrgklassi eluasemetega. Oma hüüdnime olevat ta saanud alles sõjaajal kaitset juhtinud vanemseersant Pavlovi järgi (teise versiooni järgi oli Pavlov hoopis rünnakute eesotsas, kes maja hõivasid). Veel mainib vene vikipeedia, et praeguseks on hoonest saanud "mehelikkuse, kindluse ja kangelaslikkuse sümbol".
Filmis on maja juba paras ahervare, endistest kaunitest aegadest ja -elanikest annavad aga tunnistust siia-sinna laialipillatud esemed - klaver, vanamoodsad näpitsprillid, pitslinikud, mänguasjad, entomoloogi liblikatekogu jne, jne. Hoolega valitud ja sümboolse väärtusega esemed, mis justkui muudavad meeste võitluse maja eest ka võitluseks endiste aegade ja eluviisi eest, seeläbi tahtmatult õilistades neid räpakaid ja tont-teab-kust kokku tulnud uusasukaid.
Heale žanrijutustusele omaselt esindab iga (vene) tegelaskuju siin filmis mingit tüpaaži. Tüübi-põhine tegelasloome on vene kinole omane algusaegadest peale, selle juuri võib aga otsida juba ikoonimaali, luboki-kunsti ja folkloorse mõtlemise juurest laiemalt.
Antud juhul satuvad siis ühte majja elama: "elukutseline kangelane" Gromov, kel peale sõjamehelikkuse nagu mingeid muid omadusi ja oskusi ei olegi; lustakas ja ropu suuvärgiga snaiper Tšvanov, kes hoolitseb filmi koomilise poole eest; lihtsameelne leitnant Astahhov, omamoodi vaga hull; luuraja, sõjas kalestunud endine tenor Nikiforov - intelligent ajaloopööristes; ja kõigi lemmik - lahke taadike, hüüdnimega "Ingel" suurtükiväelane Poljakov, kes esindab elutarkust ja südamesoojust aegadel, mil inimlikkus oli kiiresti devalveerumas.
Filmi jooksul keegi neist kangelastest enam mingit arengut läbi ei tee - ei surma lähedus; kauni Katja eest seismine ega majas pingestuv olukord too vähematki muutust kord välja jaotatud rollidesse. Eks oleneb vaatajast, aga mul nende Vene sõduritega suuremat hingelist lähedust ei tekkinud, ja just selle karikatuursuse pärast. Neil justkui ei olnudki inimlikke/isiklikke omadusi ja kui nad kord surid, siis noh, nagu ei langenudki mingi isik, vaid abstraktne mõte. Aga kes see abstraktse mõtte pärast ikka nutta viitsib.
Kui igal venelasest tegelasel oli vähemalt oma traagiline backstory, mida erinevatel pöördepunktidel jutustati, siis need paar sakslast, kellele nimed olid antud, jäid veelgi tundmatumateks. Ainus vähegi väljajoonistatum tegelane vaenupoole pealt on kapten Peter Kahn - "iidse preisi suguvõsa" järeltulija ja Rüütliristi kavaler, keda aga Venemaal tabab hingeline segadus oma seniste arusaamade osas. Näiteks hakkab ta kahtlema, kas paganlik germaani riitus inimeste põletamise näol on ikka eetiline.
Kui, nagu enne mainitud, vene poole sõdurid mängivad Pavlovi majas klaverit, söövad küünlavalgel kooki ja elutsevad üldse üsna hubases keskkonnas, siis sakslaste staap on mingi kõle ja kumisev hall, kuhu mahub vaid hiiglaslik laud ja põhibossi jalavann. Veidi soojust ja ambivalentsust võiks sakslaste kujutamisel sisse tuua Peter Kahni armastus (lõpuks võib vist seda niimoodi nimetada) slaavi kaunitar Maša vastu, aga sellest saab ka pigem naise pattulangemislugu a la Nastasja Filippovna. Oma traagilist lõppu oodates aeleb paarike mingite kopitanud linade vahel, mida ümbritseb pimedus.
Et siiski positiivse noodiga lõpetada, tahaksin kiita filmi muusikat. Originaalmuusika on kirjutanud ameerika helilooja Angelo Badalamenti, kes on eelkõige tuntud oma pikaajalise koostöö poolest David Lynchiga. Lisaks kõlab lõputiitritele taustaks üks kena laul vene poproki tähe Zemfira esituses:
Muusika oli jõuliseim osa filmist, mis muidu jääb igavavõitu ja turvaliseks.
Lõppu paar pilti Pavlovi majast: sõjaajal, filmis ja tänapäeval ("ametlikult tunnustatud" kunstniku kujundatud mälestusseinaga):
Teiseks märgiliseks linna sümboliks oli K. Tšukovski lastejutul põhinev purskkaev "Laste ringtants". Pärast lahingut tegi üks reporter sellest, imekombel terveks jäänud, purskkaevust fotosid, mis jahmatasid oma kontrastiga purunenud linna ja helgelt mängivate laste vahel. Pärast sõda-filmis-tänapäeval:
.jpg)
