Möödunud aasta lõpus käisin vaatamas eepilist vene sõjafilmi "Stalingrad", mille Fjodor Bondartšuk Stalingradi lahingu 70. aastapäevale pühendas. Tegu oli pöördepunktiga II maailmasõjas, mil Punaarmee Wehrmachti üle otsustava võidu saavutas. Samanimelisi filme on vändatud varemgi, neist enim tuntud-tunnustatud ehk saksa režissööri Joseph Vilsmaieri teos. Samuti aga Juri Ozerovi käe all Ida-Saksamaa-Tšehhi-USA koostöös 1989. a valminud film ning Saksa-Vene-Hollandi-Soome 2003. a miniseriaal. Mille poolest siis värkseimat filmi varasematest esile tõsta? Või kuidas teda üldse Vene kinos rohkesti ekspluateeritud sõjafilmide žanris ära tunda?
Raske küsimus, sest ohtrast 3D-st ja vaatemängulisusest hoolimata oli tegu igati stiiliipuhta vojennõi filmiga, mis nii visuaalse meelelahutusena vaadates on täitsa okeika, aga oma žanrikaanonitele truuks jäädes teeb sisu osas mitmeid järeleandmisi. Üle kahe tunni pikkune film oleks vabalt võinud lühem olla, kui pea kõik lahingu (ja sõjajõhkruste) stseenid poleks edevas slow motion´is edasi antud. Nii kui madinaks läks, pandi aga aegluup peale, hakati kaameranurkadega mängima, kuuliendu jälgima jms. Kogu see efektitsemine mõjus aga lõpuks igavalt ja pigem tekitas distatntsi toimuvaga, kui aitas kuidagi sõjale kaasa elada. Minugi seansi ajal lahkus paar valgepäist vene tädikest saalist, teistelt, kes vaatama jõudsid, olen samuti kuulnud, et osa publikust enne lõppu minema hiilib. Teada ju, mis seal Stalingradi all sai.
Tegevus hakkab aga argnema hoopiski tänapäeva Tokyost, kus luuakse sündmustikule täiesti tarbetu raamjutustus - nimelt asub maavärinaohvritele appi tõtanud vene vanamees abirühma kohalejõudmist oodates lõksujäänud saksa tüdrukule jutustama tunditepikkust lugu teemal "minu 5 isa". Nii saamegi ühes maa all hapnikupuuduses vaevleva tüdrukuga kuulda, et kunagi davno-davno elas vanamehe ema Stalingradi-nimelises linnas nn Pavlovi majas. Jäi linna piiramisrõngasse, aga keeldus isepäiselt kodust lahkumast ning asus hoopis appi viiele tublile nõukogude sõdurile, kes maja kaitsma asusid. Seda pärast saksa vägede taandumist, kellest ka mina-tegelane algselt maha jäi.
Võitlus strateegilisel positsioonil paikneva maja eest muutubki lõpuks pigem võitluseks tüdruk Katja (sic!) eest. Lõpus tuleb ka "Katja vam peredajot privet..." ära.
.jpg)
30ndate alguses ehitatud 4-korruseline hoone, mida nüüd Pavlovi majaks kutsutakse, oli omal ajal üks Stalingradi eliitsemaid, asudes raudteejaama vahetus läheduses ühes teiste kõrgklassi eluasemetega. Oma hüüdnime olevat ta saanud alles sõjaajal kaitset juhtinud vanemseersant Pavlovi järgi (teise versiooni järgi oli Pavlov hoopis rünnakute eesotsas, kes maja hõivasid). Veel mainib vene vikipeedia, et praeguseks on hoonest saanud "mehelikkuse, kindluse ja kangelaslikkuse sümbol".
Filmis on maja juba paras ahervare, endistest kaunitest aegadest ja -elanikest annavad aga tunnistust siia-sinna laialipillatud esemed - klaver, vanamoodsad näpitsprillid, pitslinikud, mänguasjad, entomoloogi liblikatekogu jne, jne. Hoolega valitud ja sümboolse väärtusega esemed, mis justkui muudavad meeste võitluse maja eest ka võitluseks endiste aegade ja eluviisi eest, seeläbi tahtmatult õilistades neid räpakaid ja tont-teab-kust kokku tulnud uusasukaid.
Heale žanrijutustusele omaselt esindab iga (vene) tegelaskuju siin filmis mingit tüpaaži. Tüübi-põhine tegelasloome on vene kinole omane algusaegadest peale, selle juuri võib aga otsida juba ikoonimaali, luboki-kunsti ja folkloorse mõtlemise juurest laiemalt.
Antud juhul satuvad siis ühte majja elama: "elukutseline kangelane" Gromov, kel peale sõjamehelikkuse nagu mingeid muid omadusi ja oskusi ei olegi; lustakas ja ropu suuvärgiga snaiper Tšvanov, kes hoolitseb filmi koomilise poole eest; lihtsameelne leitnant Astahhov, omamoodi vaga hull; luuraja, sõjas kalestunud endine tenor Nikiforov - intelligent ajaloopööristes; ja kõigi lemmik - lahke taadike, hüüdnimega "Ingel" suurtükiväelane Poljakov, kes esindab elutarkust ja südamesoojust aegadel, mil inimlikkus oli kiiresti devalveerumas.
Filmi jooksul keegi neist kangelastest enam mingit arengut läbi ei tee - ei surma lähedus; kauni Katja eest seismine ega majas pingestuv olukord too vähematki muutust kord välja jaotatud rollidesse. Eks oleneb vaatajast, aga mul nende Vene sõduritega suuremat hingelist lähedust ei tekkinud, ja just selle karikatuursuse pärast. Neil justkui ei olnudki inimlikke/isiklikke omadusi ja kui nad kord surid, siis noh, nagu ei langenudki mingi isik, vaid abstraktne mõte. Aga kes see abstraktse mõtte pärast ikka nutta viitsib.
Kui igal venelasest tegelasel oli vähemalt oma traagiline backstory, mida erinevatel pöördepunktidel jutustati, siis need paar sakslast, kellele nimed olid antud, jäid veelgi tundmatumateks. Ainus vähegi väljajoonistatum tegelane vaenupoole pealt on kapten Peter Kahn - "iidse preisi suguvõsa" järeltulija ja Rüütliristi kavaler, keda aga Venemaal tabab hingeline segadus oma seniste arusaamade osas. Näiteks hakkab ta kahtlema, kas paganlik germaani riitus inimeste põletamise näol on ikka eetiline.
Kui, nagu enne mainitud, vene poole sõdurid mängivad Pavlovi majas klaverit, söövad küünlavalgel kooki ja elutsevad üldse üsna hubases keskkonnas, siis sakslaste staap on mingi kõle ja kumisev hall, kuhu mahub vaid hiiglaslik laud ja põhibossi jalavann. Veidi soojust ja ambivalentsust võiks sakslaste kujutamisel sisse tuua Peter Kahni armastus (lõpuks võib vist seda niimoodi nimetada) slaavi kaunitar Maša vastu, aga sellest saab ka pigem naise pattulangemislugu a la Nastasja Filippovna. Oma traagilist lõppu oodates aeleb paarike mingite kopitanud linade vahel, mida ümbritseb pimedus.
Et siiski positiivse noodiga lõpetada, tahaksin kiita filmi muusikat. Originaalmuusika on kirjutanud ameerika helilooja Angelo Badalamenti, kes on eelkõige tuntud oma pikaajalise koostöö poolest David Lynchiga. Lisaks kõlab lõputiitritele taustaks üks kena laul vene poproki tähe Zemfira esituses:
Muusika oli jõuliseim osa filmist, mis muidu jääb igavavõitu ja turvaliseks.
Lõppu paar pilti Pavlovi majast: sõjaajal, filmis ja tänapäeval ("ametlikult tunnustatud" kunstniku kujundatud mälestusseinaga):
Teiseks märgiliseks linna sümboliks oli K. Tšukovski lastejutul põhinev purskkaev "Laste ringtants". Pärast lahingut tegi üks reporter sellest, imekombel terveks jäänud, purskkaevust fotosid, mis jahmatasid oma kontrastiga purunenud linna ja helgelt mängivate laste vahel. Pärast sõda-filmis-tänapäeval:
No comments:
Post a Comment