Ivan Aksentšuk on üks neid nõukogude animaatoreid, kel kohati õnnestus ühendada moodne läänelik disain, slaavilik esteetika ja muinasjutuvestmise kaanonid. Tulemuseks on rida muinasjututöötlusi, mis on üsna omanäolised ja võtavad parima nii oma kaasajast kui lastelefilmi traditsioonidest. Varem sai räägitud Aksentšuki "Tuhkatriinust" , mis oli samuti selline õrn-armas ja ilusa muusikaga. Kui Tuhkatriinus domineeris siiski vene ilumeel, siis hipinduse kõrgajastul valminud "Väike merineitsi" on sootuks lähemal Lääne psühhedeeliale ja popkunstile (vt kasvõi neid lictensteinilikke rastrimustreid, mis taustakujunduses domineerivad).
H. C. Anderseni muinasjuttu hakkab merineitsi kuju juures vestma giid Kopenhaageni väisama tulnud turismigrupile. Giidi kompetentsuses kahtleb aga kaldapealse all meres elav kala, kes esitab loost oma versiooni. Need kaks jutuvestjat täiendavad ja kommenteerivad üksteist ning välja kukub täitsa kena ja klassikaline muinaslugu, kus tõstetakse esile väikse merineitsi mehisust ja ennastsalgavust.
Tehniliselt on siin miksitud klassikalist joonis- ja lamenukkfilmi. Lamenukkfilmi siis kõige silmatorkavamalt Kopenhaageni linnavaadetes ja sadamakujunduses, kus taustal ulbivad klantspiltidelt pärit kruiisilaevad.
Muusikalises kujunduses torkab kõrva Bachi orelimuusika, mis tõi meelde Tarassovi "Mäekuru" , kus samuti pöördelistel hetkedel ühe Bachi oreliteose motiive kasutati. Keda orelimuusika ja nõukogude filmikunsti suhted enam huvitavad, leiab häid vihjeid nii mängu- kui multifilmidele vkontakte aruteluteemast "orelimuusika filmides" .
No comments:
Post a Comment