"Стеклянная гармоника" / "Klaasharmoonika" (1968)

Mõistulugu harmoonikast, mille kaunid helid tekitavad inimestes kõrgeid tundeid, muutes nad näotutest elajatest ikkagi hingestatud olenditeks. Kui sellise harmoonikaga moosekant jõuab linna, mida valitseb kuri bürokraadi välimusega mees (Magritte´i kuulus kõvakübaraga ametnik), kõrvaldab võim kunstniku, et too rahvale soovimatut mõju ei avaldaks. 

Arusaadavatel põhjustel oli film Nõukogude Liidus pikka aega keelatud, hoolimata otsese kapitalistliku sümboolika lisamisest Võimu esindajatele, et suutäis tsensoritele meelepärasemaks muuta. Ekraanidele pääses teos alles 1980ndate lõpus. Oma psühhedeelse stilistika ja teemapüstituse poolest on filmi tihti võrreldud Dunningu samal aastal valminud "Kollase allveelaevaga".

Film on tõeline maiuspala kunstiajaloolastele, kasutades heldelt maalikunsti klassikute  kujutisi. Filmi kunstilise kujunduse eest hoolitsesid aga meie oma Ülo Sooster ja moskva kunstnik Juri Sobolev. Muusika kirjutas üks vene kuulsamaid kaasaegseid heliloojaid Alfred Schnittke.

Väärt vaatamine animatsiooni raskekaalust, mis sisult ajale pareminigi vastu pidanud kui "Kollane allveelaev".

"Русалочка" / "Väike merineitsi" (1968)

Ivan Aksentšuk on üks neid nõukogude animaatoreid, kel kohati õnnestus ühendada moodne läänelik disain, slaavilik esteetika ja muinasjutuvestmise kaanonid. Tulemuseks on rida muinasjututöötlusi, mis on üsna omanäolised ja võtavad parima nii oma kaasajast kui lastelefilmi traditsioonidest. Varem sai räägitud Aksentšuki "Tuhkatriinust" , mis oli samuti selline õrn-armas ja ilusa muusikaga. Kui Tuhkatriinus domineeris siiski vene ilumeel, siis hipinduse kõrgajastul valminud "Väike merineitsi" on sootuks lähemal Lääne psühhedeeliale ja popkunstile (vt kasvõi neid lictensteinilikke rastrimustreid, mis taustakujunduses domineerivad). 

H. C. Anderseni muinasjuttu hakkab merineitsi kuju juures vestma giid Kopenhaageni väisama tulnud turismigrupile. Giidi kompetentsuses kahtleb aga kaldapealse all meres elav kala, kes esitab loost oma versiooni. Need kaks jutuvestjat täiendavad ja kommenteerivad üksteist ning välja kukub täitsa kena ja klassikaline muinaslugu, kus tõstetakse esile väikse merineitsi mehisust ja ennastsalgavust.

Tehniliselt on siin miksitud klassikalist joonis- ja lamenukkfilmi. Lamenukkfilmi siis kõige silmatorkavamalt Kopenhaageni linnavaadetes ja sadamakujunduses, kus taustal ulbivad klantspiltidelt pärit kruiisilaevad.

Muusikalises kujunduses torkab kõrva Bachi orelimuusika, mis tõi meelde Tarassovi "Mäekuru" , kus samuti pöördelistel hetkedel ühe Bachi oreliteose motiive kasutati. Keda orelimuusika ja nõukogude filmikunsti suhted enam huvitavad, leiab häid vihjeid nii mängu- kui multifilmidele vkontakte aruteluteemast "orelimuusika filmides" .