Tuesday, January 13, 2015

"Полторы комнаты или сентиментальное путешествие на Родину" / "Poolteist tuba ehk tundeline teekond kodumaale" (2009)

Muinasjutuline eluloofilm Jossif Brodskist - vene luuletajast, muidusööjast, emigrandist ja Nobeli kirjanduspreemia laureaadist. Vana Brodski istub nagu üks suur kurb lind Piiterisse suunduva laeva pardal ning meenutab elu enne emigratsiooni - seda, mille endaga kaasa võttis ja mille maha jättis. Reis, nagu palju muudki siin filmis, on sümboolne. Luuletaja naasmine sünnipaika on omamoodi Styxi ületamine, kohtumine kadunud paikade ja inimestega (sõna otseses mõttes - filmi viimases neljandikus leiab aset õhtusöök teispoolsuses, mis oma fantastikas veidi ülejäänud filmiloogikast irdub).
Stsenaariumi aluseks on Brodski essee "In a Room and a Half", milles ta meenutab oma lapsepõlve sõjajärgses Leningradis, kuid selle ainesega on üsna vabalt ringi käidud. Film on vaadatav ka täitsa iseseisva teosena või ühe üldistusena 20. saj vene intelligendi valikutest. Brodski on lihtsalt sobivaim kuju oma ajastu sümboliks, luues sildu väga erinevate aegade ja paikade vahel.
Filmi suurimaks pljussiks on aga ilus pilt. Režissöör Andrei Hržanovski on tuntud eelkõige oma kaunite, filosoofiliste ja veidi dissidentlike multikatega. "Poolteises toaski" on mitmeid animeeritud stseene, eelkõige kõik Brodski luuletused. Animatsioon oma kujundlikkuses ja sümbolismis on poeziale väga lähedane. Moodustub ilus stilistline tervik, kus luuletaja elust pajatatakse talle omase tinglikkuse ja mängulisusega.
Ent terve film on väga esteetiline, hoolikalt timmitud kompade ja valgusega. See on nagu nostalgiline reklaambrošüür 20. saj keskpaiga Leningradi, selle kõrgete lagedega korteritesse, kust sotsrealism ei olnud veel päriselt välja tuulutanud salongide hõngu. Mahedad toonid, jalutuskäigud pikki kanaleid, kaevõued ja ohtralt raamatuid.
Kõige selle silmailu kõrval ja sees on mõned täpsed, hoolikalt valitud sümbolid, mis suudavad vaid paarisekundilise pildiga edasi anda tunnetuse, aistingu nõukogude argipäevast. Nt paberossituha raputamine munakoorde või "kvasa njet" sildi riputamine Coca-Cola automaadile.
Tasub tähele panna sedagi, kuidas pildikeel järgib filmikunsti arengut: 40ndate-50ndate särisevast tselluloidist kaasaegse digipildini. See on lihtne võte, mis mõne lühema filmi puhul võib mõjuda odava efektitsemisena, antud ajarännakul aga aitab tervikule kenasti kaasa.
Luule ja Piiteri kõrval on "Poolteist tuba" veel perekonna ühtehoidmise lugu. Brodski vanemad on filmi tõelised peategelased. Poeedi ema mängib meisterlikult Alisa Freindlih, isana astub üles Sergei Jurski ("Kuldvasika" (1968) Ostap Bender). Ja, mida ei peakski nagu eraldi välja tooma, kuid mis tänapäeva kinos juba haruldane on - me näeme nende arengut. Me saame kaasa elada selle kolmiku kasvamisele ja vananemisele, mõistame, kust nad tulevad ja miks nad midagi teevad. Seda on kohe hea vaadata. See on film, mis lubab enda sisse minna.
Nagu ilusamate filmide puhul ikka, siis lõpetuseks veel posu "ekraanitõmmiseid" ja paar paremat pala Brodski kohtuprotsessi protokollidest kuldsetel 60ndatel (need lihtsalt illustratsiooni mõttes...suhtumisest vene luuletajasse nõukogude võimu viljastavates tingimustes; Vikerkaar 1989/9). 
Ehitajate Klubi suures saalis: "Kohus muidusööja Brodski üle" /.../
Kohtunik: "Aga mis kasu te tõite kodumaale?"
Brodski: "Luuletasin. See on minu töö. Olen veendunud...usun, et sellest, mis ma kirjutan, tõuseb inimestele tulu ja mitte ainult praegu, vaid ka tulevastele põlvedele."
Hääl saalist: "Küll praalib!"
Teine hääl: "Ta on luuletaja, ta peab niimoodi mõtlema."
Denissov (torupaigaldaja): "Brodskit isiklikult ma ei tunne. Tean temast ainult meie ajakirjanduse kaudu. Kõnelen kui kodanik ja üldsuse esindaja. Pärast artiklit ajalehes olen nördinud Brodski tegevuse üle. Tahtsin tutvuda tema raamatutega. Läksin raamatukogudesse - ei ole tema raamatuid. Küsisin tuttavate käest, kas nad tunnevad niisugust meest? Ei tunne."
Nikolajev (pensionär): "Ma ei ole Brodskiga isiklikult tuttav. Tahan öelda, et tean temast juba kolm aastat selle laostava mõju järgi, mida ta avaldab oma eakaaslastele. Olen isa, veendusin omal nahal, kui raske on niisuguse pojaga, kes ei tööta. /.../ Kuulates Brodskit, tundsin ära oma poja. Minu poeg rääkis mulle ka, et peab ennast geeniuseks."
Sokurov: "Kontrollisime, et ühe töö eest sai Brodski ainult 37 rbl, aga tema ütles, et 150 rbl."
Brodski: "See on avanss! See on ainult avanss! Osa sellest, mille saan kätte hiljem."
Kohtunik: "Olge vait, Brodski."
"Ta on unustanud, et meie maal peab inimene tegema tööd, looma väärtusi: treipinke, leiba või luulet."

5 comments:

  1. Replies
    1. arumaeivõi, kuidas nii saab ... aga ma vahepeal olen aint prantsuse filme vaadand. need on nagunii igavad. kõik laulavad ja suitsetavad.

      Delete